Milleks me anname teadusele raha?

Eesti teaduse rahastamisest on viimastel aastatel palju juttu olnud ja ikka selles võtmes, et nii riik kui ka ettevõtted annavad liiga vähe raha teadus-arendustegevuseks (TA). Hoopis vähem või pigem mitte üldse ei meenu sõnavõtte, mis analüüsiksid, mida Eesti on TA kulutuste  eest saanud või mida meil teaduse nime all üldse tehakse? Enamasti mainitakse rohket tsiteerimist leidnud teadusartikleid välismaistes teadusajakirjades, kuid kas artiklid saavad olla soovitav TA eesmärk? 

Teadusvaldkondade rahastamise muutused 2010 – 2017. Avaliku sektori TA kulutuste kogumaht kasvas antud perioodil 113’lt 156 miljonile ehk 1,4 korda. Võrreldes 2010. aastaga on loodusteaduste rahastamine kasvanud 1,1, tehnikateadustel 1,6, arstiteadustel 1,5, sotsiaalteadustel 2,8 ja humanitaarteadustel 1,4 korda. Põllumajandusteaduste rahastus oli 2017. aastal sama suur kui 2010. aastal. (Eesti Teadusagentuur, Eesti Teadus 2019). Ilmselgelt on vaadeldaval perioodil eelisrahastatud sotsiaalteadusi ning loodus- ja põllumajandusteadused jäänud tagaplaanile. Seda olukorras, kus keskkonnaprobleemid on globaalselt teravnenud ja nende tegelikud lahendused luuakse laborites, mitte tänavatel plakatitega vehkides. Ehitamata jäänud puidurafineerimistehase saagas saime teada, et põllumajandus laseb Emajõkke umbes 170 tonni fosforit aastas. Nüüd see fosforisaaste enam kedagi ei huvita, sest tehas jäi tulemata. Minu ettepanek oleks siiski uurida, kuidas päriselt Emajõge puhastada ja kuidas muuta põllumajandus vähem saastavaks. Selleks võiks raha võtta Euroopa kultuuripealinnaks 2024 valitud Tartule linna ja vabariigi valitsuse „Ellujäämise kunstidele“ lubatud 20 miljonist eurost, sest Emajõe puhtus on Tartule kindlasti ellujäämise küsimus. Teeks selle 20 miljoni eest midagi päriselt vajalikku, mitte vaid trillallaa-trallallaa. 

Ja veel üks mõtlemapanev lõik teatmikust Eesti Teadus 2019: „Eesti TA investeeringute jagunemine alusuuringute (ca 27–30%), rakendusuuringute (ca 25–26%) ning eksperimentaalse arendustegevuse vahel (ca 48%) on üsna sarnane ELi riikidele, kellega meil on võrreldav SKP tase (nt Poola), kuid jaotus erineb just alusuuringute ja eksperimentaalse arendustegevuse suure osakaalu ning rakendusuuringute võrdlemisi madala osakaalu poolest riikidest, kelle SKP tase on selline, mille poole me järgmise sammuna püüdleme (nt Sloveenia ja Taani; vt ka joonis 4.7).“  

Mis teadusharusid hõlmavad eelisarendatud sotsiaalteadused? TÜ näitel on need õigus-, majandus-, ühiskonna- ja haridusteadused ning politoloogia ja psühholoogia. Minu arvates peaks sotsiaalteaduste tulemuslikkus väljenduma ühiskonnakorralduse õiglasemaks muutumises ja eriti maksukoormuse õiglasemas jaotumises ühiskonnas. See viimane peaks olema ühiskonna- ja majandusteadlaste jaoks esmase tähtsusega teema, sest praktiliselt kõik maailma riigid maadlevad liiga suurte kuludega ja liiga väikeste tuludega ning seda tingimustes, kus on praktiseeritud väga erinevaid, enamasti astmelisi, maksusüsteeme ja ikka on tulemuseks eelarve puudujääk. Teadlasi ei saa küll  pidada vastutavaks, kui poliitikud keelduvad ebapopulaarseid otsuseid vastu võtmast, kuid nad peaksid vastutama läbikaalutud ettepanekute tegemise eest valitsusele, mille tulemusena hakkaksid  makse maksma  kõik, kes on selleks võimelised, mitte vaid need, kes nõustuvad.

Usun, et kogu ühiskond võiks olla eluliselt huvitatud uuringust, milline peaks olema riigi struktuur, mida selle maksumaksjad päriselt jaksavad üleval pidada.  Pakkusin teemat ise TÜ teadlastele, kuid nad pidasid seda liiga poliitiliseks. Tegelikult on see vaid matemaatika, mille tulemus ei pruugi paljudele meeldida. Kuid kas tulemuse tõenäoline ebameeldivus saab olla õigustuseks ühiskonnale hädavajaliku teemaga mittetegelemiseks? Meil eksisteerib juba 1992. aastast Ragnar Nurkse Innovatsiooni ja Valitsemise Instituut, mille esmaste kohustuste hulka peaks selline teema kuuluma. Kui seal oleks tegeletud tõsiteaduslikult ja ideoloogiavabalt teemadega, mis kajastuvad instituudi nimes, siis poleks Riigireformi Sihtasutust üldse loodudki.

Õigusteadusest. Praeguse põhiseaduse kirjapanijad olid ilmselgelt kehvad inimloomuse tundjad. Nad ei arvestanud, et inimene on loomult egoist, et vabatahtlikult on vaid vähemus nõus makse maksma või üldse midagi, peale rääkimise, ühiskonna vajadusteks tegema. Põhiseadus annab meile 39 õigust ja 4 kohustust. Enamik neist õigustest tähendavad ühiskonnale rahalist kulu, kuid üldist maksukohustust Põhiseaduses pole. Miks õigusteadlased selle teemaga ei tegele? 

Haridusteadusest. Osalesin Hariduse arengukava 2035 kokkupanekus. Tegin seal lõppteksti järgmise ettepaneku: „Riigi konkurentsivõime sõltub ainult poliitiliste otsuste õigsusest. Ja poliitiliste otsuste õigsus sõltub sellest, kas mõistetakse, kuidas ühiskonda üleval peetakse, kust tuleb raha riigi ja omavalitsuste eelarvetesse. Sest poliitika pole muud kui ümberjagamine – otsustamine, kellele, milleks ja kui palju? Paraku saab ümber jagada vaid lisandväärtust ja just selle fakti tunnistamine või mittetunnistamine poliitiliste, sh. hariduspoliitiliste, otsuste alusena moodustab riigi konkurentsivõime vundamendi.

Ühiskonnas ümberjagatavat lisandväärtust luuakse vaid ettevõtlussektoris, kuid ca 2/3 tudengitest õpib erialasid, kust lisandväärtust ei hakka tekkima, kui nad lähevad erialasele tööle. Kui uskuda Eesti ja Soome riiklikku statistikat, siis 2016’l õppisid põhikooli järgsetes haridusastmetes kutse- ja rakenduskõrghariduses Eestis 38% ja Soomes 64% õppuritest. Gümnaasiumis ja akadeemilistes ülikoolides siis vastavalt Eestis 62% ja Soomes 36% õppuritest. Kui Eesti soovib jõuda heaolult Soomele järele, siis peab oluliselt suurem osa õppuritest õppima erialasid, kus tekib ümberjagatav lisandväärtus.“ 

Lõppdokumenti pole veel näinud, kuid arvestades juhtivate ekspertide meelsust, see tõenäoliselt sisse ei jäänud. Arengukavas antakse õpilastele veel õigusi juurde ja võetakse kohustusi vähemaks. HTM juba teatas, et põhikooli lõpueksamid kaovad. ”Tasuta” kõrghariduse tulemused on juba näha – kõrgkoolid kurdavad rahapuuduse üle ja riigieelarve kokkupanek läheb järjest raskemalt. Siinkohal on sobilik tsiteerida Tõnu Õnnepalu raamatut ”Valede kataloog”: ”Igatahes elame me juba tükk aega ühiskonnas, kus suurem osa inimesi veedab koolis 12 aastat. Ja samas tundub, et me elame keset progresseeruvat idioodistumist. Võib-olla on ka see kooli teene. Võib-olla kogu see suur ja üldine kooliharidus, kogu see suur ja üldine tehnoloogia ja kirjaoskuse võidukäik teenib lõpuks ikkagi rumalust. Mitte kunagi, ka mitte Rooma riigis, pole meelelahutuse võimutsemine võtnud selliseid mõõtmeid. Rumalus paisub otse meie silme all…..

Eesti teaduses on minu hinnangul liiga palju “järjehoidjaid”, kes vaid osutavad, kuhu peaksime püüdlema, kuid kes ise pole võimelised näitama, kuidas reaalselt väljakäidud eesmärgini jõuda. Kui mõni teadlane väidab, et keskkonnaprobleemide lahenduseks on põlevkivienergeetika kohene lõpetamine (mis pikas perspektiivis on kindlasti õige), sest elektrit saab ju importida, siis peaks ta ka näitama, mille eksportimise eest me saame need täiendavad sajad miljonid eurod, millega see import kinni maksta. Tihti nõuavad samad isikud ka metsade majandamise tugevat piiramist, mille tulemuseks oleks Eesti jooksevkonto suurima tasakaalustaja, metsa- ja puidutööstuse, ekspordivõimekuse oluline langus.

Probleem on ju selles, et veel pole kasutusvalmis ühtegi sellist kuluefektiivset, süsinikuheitmevaba, ilmastikust sõltumatut energiatootmise tehnoloogiat, mida elanikud oma kodu lähistele lubaks. Aatomielektrijaama me ei soovi. Tuulikud undavad ja rikuvad vaadet. Suurte päikeseelektrijaamade jaoks tuleks võtta kasutusele kas väärtuslikku põllumaad või raadata metsi – pole just parim lahendus. Puiduhakke põletamine pole mõnedele vastuvõetav, samuti ka paberipuust keemiliste, kõrge lisandväärtusega toodete valmistamine. Ka vesiniku tootmise tehnoloogia on veel liiga kallis. Lauludes me küll soovime olla Põhjamaa, kuid põhjamaade edu aluseks olevaid tööstusi ja tehnoloogiaid me Eestis näha ei soovi. 

Eesti teadlastel ja inseneridel on veel palju leiutada, kuid rahanappuse olukorras tuleb teha valikuid, kust võtta ja kuhu teadusraha esmajoones anda? Teaduse rahastamise peaküsimuseks ei ole tunnitabelite täitmise korrektsus, vaid kas maksurahast finantseeritavast teadusest peaks ühiskonnale ka otseselt kasu olema ja kui palju sellest kasust peaks olema rahaline ehk aitama ühiskonna kulusid katta? Arvan, et maksuraha eest finantseeritava teaduse eesmärk ei saa olla võimaldada igaühel uurida seda, mis huvitab või pähe tuleb. Akadeemiline vabadus maksumaksjate kulul peab olema piiratud teemadega, millel on reaalse kasu potentsiaal. Lisaks muidugi teatud mahus meid eestlasteks tegevaid rahvusteaduseid.

Vabadus tähendab ka õigust olla naiivne ja rumal, kuid mitte selle vabaduse eest ei sõdinud meie esiisad Vabadussõjas. Mulle meeldivad hoopis rohkem 1979. a. minu keskkoolilennu lõpuaktusel kõnelenud füüsik Henn Käämbre öeldud sõnad: ”Eesti rahvas on liiga väike selleks, et lubada endale lolle kasvatada.”

Valede auk haigekassa rahakotis

Olen jälginud meedias kestvat sõnasõda Haigekassa puudujäägi teemal kasvava imestusega – kas tõesti ei luba ideoloogilised silmaklapid näha ilmselgeid kokkuhoiukohti, et mitte öelda sotsiaalmaksu kuritarvitamisi? Ettevõtjana näen ma suurimaid puudujääke haigushüvitiste  väljastamises. 

Peaaegu kõigil juhtudel, kui mul on olnud vajalik töötaja vallandada, enamasti varguse või ametikohale sobimatuse tõttu, on see isik koheselt võtnud haiguslehe. Olen mõnel korral selgitanud välja perearsti kontakti ja talle helistanud, kuid saanud vastuseks, et isik haigestus ootamatult, ilmselt peale vestlust minuga, sest enne oli ta ju terve. Nõus, ma ei pruugi olla alati meeldiv vestluspartner, kuid samad probleemid esinevad ka teistes ettevõtetes. Üks tsitaat: „Aga hullem on see, et kui on ilusad ilmad, siis jäävad mõned inimesed kohe haigeks. Kohe! Me oleme rääkinud sotsiaalministeeriumiga ja haigekassaga, kuid kahjuks tulemusteta. 5% töötajaskonnast jäi jalgpalli EM-i ajal haiguslehele.  (Agu Möldre, ärileht.delfi.ee 31.08.2016) Minu tuttavad Lõuna-Eesti ettevõtjad on öelnud, et kartulipaneku ja -võtu ning korilushooaegadel läheb haiguslehele ligi 15% töötajatest. 

Viimase varga puhul (võin teda nii nimetada, sest politsei pidas vajalikuks uurimise algatada), kes informeeris ettevõtet oma „haigestumisest“ järgmisel päeval peale vestlust minuga, käitusin teisiti. Saatsin Terviseametile kirja palvega uurida haiguslehe väljastamise seaduslikkust. Vastusest sain teada, et  „Perearsti poolt patsiendile väljastatud töövõimetusleht tugineb arstlikule otsusele, mis on tervishoiuteenuse sisuline hinnang ning ametil puudub pädevus otsustada, kas selle väljastamine konkreetsel juhul oli põhjendatud või mitte.“ (Lõik TA vastuskirjast.) Saatsin siis kirja Haigekassale. Vastuseks sain, et töövõimetuslehe väljastamise põhjendatust kontrolliti ja „et töövõimetusleht nr ……  töövabastuse periood ………. on väljastatud põhjendatult.“ (Lõik HK vastusest.) Ma ei suutnud leppida sellega, et pidin vargale veel ka „haiguspäevi“ kinni maksma – pöördusin otse Terviseameti järelevalveosakonna tollase juhtivinspektori Peeter Mardna poole. Hr Mardnalt kuulsin, et tegelikkuses märkimisväärne osa haiguslehtedest väljastatakse ja lõpetatakse telefonikõne alusel ilma, et patsient ja perearst üldse kohtuksid. Hr Mardna arvamust toetab ka statistika: aastatel 2011 – 2014 vähenes perearstide koduvisiitide arv 42%,  ambulatoorsete vastuvõttude (patsiendi pöördumine arsti poole vastuvõtu ajal tema tööruumides) arv jäi umbes samaks – ca 4,13 Mln, kuid haiguslehtede arv vähenes 21%. Samas haiguspäevade arv suurenes 11% ja nende kulusumma 29%(Statistikaameti ja HK aruanded). 

Viimase aja meediakärast ajendatuna saatsin Haigekassale teabenõude: „Kas Haigekassal on olemas informatsioon, kui suur osa (%) haiguslehtedest avatakse ja suletakse vaid patsiendi telefonikõne alusel?“ Vastuseks sain, et „Eesti Haigekassal puudub teave kui suur osa haiguslehtedest avatakse ja suletakse vaid patsiendi telefonikõne alusel. …… Töövõimetuslehtede väljastamine ja lõpetamine telefoni teel ei ole kooskõlas õigusaktiga.“ (HK vastusest).

Ring oleks nagu täis. Terviseamet võib hinnata vaid haiguslehtede väljastamise vormilist poolt, sisulist hinnangut andma pole pädev. Haigekassa võib kontrollida, kuid ilmselgelt ei saa hakkama, sest kulud haiguslehtedele kasvavad ebaloomuliku kiirusega. 2014. a. I poolaastal moodustasid need 23,8 Mln (aastas 46,4 Mln), 2016. a. I poolaastal 30,3 Mln eurot – kasv kahe aastaga 27%! (HK aruanded.) Ma pole pöördunud veel Riigikontrolli poole, kuid sellel pole vist erilist mõtet, sest Riigikontrolli 08.04.2011 aruandes teemal „Perearstiabi korraldus“ pole haiguslehtede võimaliku põhjendamatu väljastamise teemat puudutatud. Ju siis probleemi ei nähta! Aga minule ja teistele maksumaksjatele on Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovskil sõnum, et ainus viis eelarveprobleemide lahendamiseks on anda Haigekassale lisaraha. Ma ei ole sellega nõus. E-riigi vahenditega on kindlasti võimalik välja sõeluda need (kindlasti mitte kõik) perearstid, kes valehaiguslehti väljastavad. Selleks on lisaks mõtestatud tööle vaja veel mõistmist, et ühiskonna vajadused ja inimeste tahtmised ei lange sageli kokku. Kõiki tahtmisi pole mõistlik ja ka võimalik kinni maksta. Tahaks teada, kui palju kasvas “haigestumus” hiljutiste olümpiamängude ajal? Kas näeme seda HK selle poolaasta tulemustes? HK võiks ju analüüsida minevikus toimunud suurvõistluste aegset haigestumisstatistikat. Kui palju kohtuistungeid lükatakse edasi kohtualuse haigestumise tõttu, näiteks ärevushäiresse? Kui palju kasvab haigestumus suvise puhkusteperioodi ajal? Maksuraha võimaliku kuritarvitamise sümptomeid võiks leida veel ja veel.

Üheks motivaatoriks seda arvamust kirjutama oli üks Eesti tervemaid inimesi, ultratriatleet Rait Ratassepp, kes 05.09. uudistes oma sportlikest saavutustest rääkis. Eelmises ametis oli ta ühes kohtuasjas mu vastaspoole advokaat, kes kasutas oma eksimuse (ei ilmunud istungile ja ei teatanud ise ega lasknud kolleegidel sellest kohtule teatada) varjamiseks hiljem väljastatud haiguslehte. 

Kokkuvõttes sõltub selle augu lappimine Haigekassa eelarves paljuski perearstide südametunnistusest. Valedele ülesehitatud „haigustele” kulunud raha saaks kasutada päris abivajajate raviks.

Miks riigil raha ei jätku?

Pole mingi uudis, et Eestis pole eluvaldkonda, mis ei sipleks kroonilises rahapuuduses. Riigieelarve summasid ei jätku piisavalt ei haridusele ega kultuurile, tervishoiule ega maanteedele. Miks meil siis ei jätku raha kõigi me unistuste ja soovide täitmiseks? Rahvas on meil ju väidetavalt põhjamaiselt töökas ja usin!

Raha mittejätkumisele saab olla vaid kaks põhjust – riigil õnnestub koguda liiga vähe maksutulusid ning ka selle vähese kulutamisel ei lähtuta põhiseaduses seatud eesmärgist: tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Rahvuse säilimiseks oleks ilmselt tulemuslikum tagada tasuta lasteaiakohad kui tasuta kõrgharidus kõigile. Kultuuri säilimise eesmärgil oleks esmajärjekorras vaja raha korralike fondihoidlate rajamiseks ja hävivate arhitektuuriväärtuste säilitamiseks, mitte aga klaaspaleede rajamiseks, mida hiljem majandada ei suudeta. Ja raha ei jätku seetõttu, et rahaliselt panustajaid on liiga vähe!

Statistikaameti andmeil oli Eestis 2010. aastal avalikus sektoris 157700 (11,9% elanikkonnast) ja erasektoris 413200 (31,2%) töötajat. Kuna avaliku sektori töötajad, pensionärid, alaealised ja töötud asuvad riigieelarves kulupoolel (nn kuluinimesed), siis peaksid just need 413 tuhat erasektoris töötajat (nn tuluinimesed) panustama rahalises mõttes eelarvesse. Tegelikkuses on aga veel umbes 29000 SA’t ja MTÜ’t, mis ei kuulu küll avaliku sektori alla, kuid on suures osas finantseeritud riigi poolt. Pakun, et Eesti riiki peavad rahalises mõttes üleval mitte üle 380000 inimese ehk umbes 29% elanikest. Arvan, et nii väike osa elanikkonnast ei suudagi tekitada piisavalt maksutulu, et kõigi vajadusi rahuldada. Soovidest rääkimata!

Avalikus sektoris on palgal liiga suur osa Eesti elanikest – töötavast elanikkonnast lausa 27,6%. Kindlasti üritatakse sellele väitele vastata, et meie avalik sektor on teiste Euroopa riikidega võrreldes niigi õhukene. Võimalik, kuid see tähendab, et mujal on veel rohkem priiskamist kui meil, mille tulemuseks on peamiselt avaliku sektori ülejõu elamisest põhjustatud finantskriis.

Millel põhineb mu väide, et meie avalik sektor on liiga suur?

Politseis, piirivalves, kaitseväes ja päästeametis on kokku umbes 11000 töötajat.

Terviseameti andmetel on Eestis 19675 hambaarsti, ämmaemandat, arsti ja õde. Kuna enamik neist on kindlasti riigi palgal, siis võtsin ümardatud arvuks 18500 meedikut.

2009. aasta lõpul oli riigi ja kohalike omavalitsuste ametiasutustes 28632 ametnikku.

Haridussüsteemis, koolieelsetest õppeasutustest kõrgkoolideni, töötab pedagoogide ja õppejõududena 31024 inimest. Teadus- ja arendustegevusega hõivatuid on 5669. Kuna suur osa teadlasi on samal ajal ka õppejõud, siis võiks hariduse alal töötada umbes 33000 inimest.

Statistikaameti andmetel on umbes 8300 avaliku sektori töötajat ametis tegevusalal „Kunst, meelelahutus ja vaba aeg”.

Seega kõigil eelpool nimetatud minu arvates (häda)vajalikel tegevusaladel töötab kokku umbes 100 000 inimest. Kui 2010. aastal oli avalikus sektoris töötajaid 157700, tekib küsimus, et mis ja kui hädavajalikku tööd teevad need ülejäänud 57700, kes moodustavad ju tervelt 1/3? Kas tõesti ei saaks avalik sektor hakkama väiksema arvu töötajatega?

Sellele küsimusele vastates saab ühe näite tuua meie rahapuuduses vaevleva haridussüsteemi absoluutsest tipust – Tartu Ülikoolist. TÜ kodulehe andmetel on seal 3493 töötajat, neist vaid 49% õppejõud ja teadustöötajad. Järelikult umbes 1800 töötajat tegelevad millegi muu kui õpetamise ja teadusega! Kas selline arv abiteenistujaid pole mitte üks põhjus, miks meil õpetajate palgatõusuks vahendeid ei jätku? Ja Eestis on ju 14 kõrgkooli…

Meie haridussüsteemi kallutatus kõrghariduse suunas ongi minu arvates üheks suurimaks probleemiks. Lävendipõhisel vastuvõtul põhinevad kõrgkoolid toodavad sellisel arvul lõpetanuid, et neile ei saagi Eestis erialaseid töökohti jätkuda. „Eesti kõrgkoolide 2009. aasta vilistlaste uuringu” põhjal asus tervelt 45% 2009. aastal lõpetanutest tööle avalikus sektoris ja 6% MTÜ-des ja SA’s ehk siis tervelt 51% kõrgkoolide lõpetanutest ei hakka vähemalt esialgu riigieelarvesse rahaliselt panustama. Järelikult rahastavad kõrgharidust põhiosas tegelikult need, kes ise kõrgharidust ja sellest tulenevaid hüvesid ei saa ja kõrgharidussüsteemi tulemusena ei muutu ühiskond tervikuna ka rikkamaks.

Teine näide on meie kuulsusrikkast e-riigist. Ainuüksi valitsemissektor kulutas aastatel 2004-2010 IT-investeeringutele 6,173 miljardit krooni. Samal ajaperioodil kasvas avalikus sektoris töötajate arv 152-lt tuhandelt 157,7 tuhandele. Tekib küsimus, et kas siis kõik need portaalis www.eesti.ee nähtaval olevad ja iseenesest ka kasulikud e-valitsemise instrumendid ei vähendagi avaliku sektori kulutusi ja tööjõu vajadust? Kui Statistikaameti töötajate arv aastal 2000 oli 390 ja aastaks 2010 oli see vähenenud 389 töötajale ning vahepeal on juurutatud asutuste ja ettevõtete jaoks kohustuslik e-Stat, siis mida teevad praegu need töötajad, kes varem kõiki andmeid paberkandjatelt arvutitesse sisestasid?

Ma ei taha väita, et mingeid ameteid pole üldse vaja. Küsimus on lihtsalt erinevate ametite osakaalus. Eestis on liiga palju neid, kes soovivad panustada meie riiki ja selle eelarvesse vaimselt, esteetiliselt, nõustamisega, visioonidega, ühesõnaga mitterahaliselt. Paraku ei ela ka vaimuinimesed ainult vaimutoidust, rääkimata kõikvõimalikest visionääridest, kes kõik peavad end kõrget tasustamist väärivaiks! Meil on palju ühiskonna uurijaid, kuid liiga vähe protsessides ise osaleda ja riske võtta soovijaid. Miks muidu pole meie enamasti riigi palgal olevad majandusteadlased välja arvutanud suhtarvu, vähemalt mitu tuluinimest peab olema ühe kuluinimese kohta, et riik oleks rahaliselt jätkusuutlik? Kindlasti mõistavad meie teadlased, et mida rohkem on mitterahalisi panustajaid, seda vähem hüvesid suudab riik kindlustada. Kuid nad vaikivad, sest ohtu satuksid ju ka nende töökohad. Siinkohal on sobilik meenutada J.F.Kennedy sõnu: „Kaasmaalased: ärge küsige, mida teie riik saab teha teie heaks – küsige, mida teie saate teha oma riigi heaks.”

Mida siis teha? Sotsid ja keskerakondlased pakuvad kindlasti lahenduseks astmelist tulumaksu, ettevõtete tulumaksu, dividendide- ja pärandimaksu jm. Soomes ja Rootsis on kõik need maksud olemas, kuid sellele vaatamata oli Soome riigivõlg 2011. aasta lõpuks 79,8 miljardit (Äripäev, 22.12.11) ja Rootsi oma 115 miljardit eurot (www.riksgalden.se) ehk sealset nn heaoluühiskonda on tänaseni suures osas finantseeritud tulevaste põlvkondade arvelt. Sotsialismi põhimõte „Kõigile vastavalt vajadustele, kõigilt vastavalt võimetele” pole osutunud rakendatavaks ka meile poliitikute poolt pidevalt eeskujuks toodavates Põhjamaades. Kui pakkuda inimestele võimalust ära elada ilma ise rahaliselt riiki panustamata, siis suur osa võtab selle võimaluse ka vastu. Paraku suudavad vaid väikese elanike arvuga naftariigid sellist eluviisi kinni maksta. Eestil selliseid võimalusi pole.

Milline oleks siis tegelik lahendus Eesti jaoks? Ma ei näe muud viisi, kui umbes 60000 avaliku sektori ametikoha kaotamist ja inimeste suunamist tööturu kaudu erasektorisse – kulupoolelt tulupoolele. Et avalikku sektorisse jääksid alles tõesti vaid (häda)vajalikud ametikohad. Siinkohal üleskutse meie riigijuhtidele: „Palun ärge hakake taas koondama päästeametnikke ja politseinikke, ning kärpima kaitseväelaste palku! Meil on kümneid tuhandeid kontoritöötajaid, kelleta meie riik saab ja peab tulevikus läbi ajama. Muidu ei jaksa me seda riiki üleval pidada.”

Kuid sund pole ainus tee. Veel tähtsam on ühiskonnal teadvustada, kui olulised on riigile erasektori töötajad. Selle ülesande võiks enda peale võtta Vabariigi President. Kinnitab ta ju igal aastal teenetemärkide väärilisteks peetavate isikute nimekirja. Jättes välja üksikud ettevõtjad, on kummaline, et kõigi nende tuhandete (al 1996) teenetemärkide kavaleride hulgas pole ühtegi, kes oleks tunnustuse saanud hea töö eest erasektoris. Vähemalt mina ei suutnud kedagi leida. Küll leidub seal aga lõputult omavalitsustegelasi, riigiametnikke, kultuuritegelasi jt. Või on probleem selles, et erasektori töötajaid pole kunagi teenetemärkide saamiseks esitatud? Mina igatahes proovisin (Eesti Ekspress, 17.02.2011). Esitasin 2010. aaastal kaks eriti teenekat ettevõtte Tarmeko LPD OÜ töötajat. Üks oli 75-aastane eksperimentaaltisler, teine aga ettevõtte müügijuht, toona kolme, tänaseks juba nelja lapse õnnelik ema. Lootsin, et üks neist ikka tundub presidendile piisavalt väärikas. Paraku sain kinnitust, et ka parimad erasektori töötajad seda pole. Isegi siis, kui ta on suutnud tulemuslikult ühendada paljulapselise ema rolli ettevõtte tippjuhi omaga.

Meil räägitakse innovatsioonist söögi alla ja söögi peale. Paljud, näiteks Ott Pärna Arengufondist, saavad selle sõnavahu eest ebanormaalselt kõrget palka. Pakun siin täiesti tasuta välja ka oma idee. Suurim innovatsioon kaasaegses maailmas oleks naftat ja maagaasi mitteomava riigi struktuur, mida selle maksumaksjad päriselt jaksavad üleval pidada. Viimaste aastate sündmused maailmas näitavad, et selliste teadmiste turg oleks lõputu.

Artikkel ilmus Postimehe portaalis 20.03.2012.