Looduse piirid puidukasutusele

Juba aastaid kestev kisma metsamajanduse ümber näitab, et ühiskonna liikmete teadmised metsast ja loodusest laiemalt on väga erineval tasemel. Viimastel nädalatel Karula ja Lahemaa rahvusparkides ning mujalgi toimuv, kus puude murdumine lumekoormuse tõttu jätab inimesed pikaks ajaks hätta ilma elektrita, näitab järjekordselt, et ka looduskaitselised piirangud liinikoridoride laiustele peaksid võtma arvesse looduslikke tingimusi.  Maainimesed tunnevad oma nahal, kui oluline on, et ühiskonna juhtimisel kasutataks tegelikkusel põhinevaid õpetusi, mitte ideoloogilisi vaateid. Eriti oluline on see loodusteaduste õpetamisel, sest loodus ei allu ideoloogiatele üldse. Me peame aktsepteerima loodust sellisena, nagu see on, mitte nii, kuidas mõned seda näha tahaksid.

Puitu on ajalooliselt kasutatud materjalina väga erinevateks toodeteks ja kütteainena. Tänapäeval on puit ainus taastuv loodusvara, mille mehhanilise töötlemise kõrvalsaadusena tekkiva hakkepuiduga on võimalik asendada suur osa keemiatööstuses kasutatavatest fossiilsetest toormetest, sest nii nafta kui ka puit koosnevad suures osas süsinikust. Kuid igasuguste toodete valmistamiseks on võimalik kasutada vaid tervet, mädanikuvaba puitu, milles süsinikuahelad pole lagunenud. Just selle tõe tunnistamine on mõnede  inimgruppide jaoks probleem.

Puud on organismid ja puit on bioloogiline materjal. Puuliikidel on erineva pikkusega elukaared seemne idanemisest surmani. Puidu all mõeldakse puude tüve ja okste kõva kudet, mille tihedus muutub nii puuliigiti kui ka sama tüve piires. Selles esinevad kõverused, oksakohad, vaigupesad, lõhed, mädanikud ehk puidu kvaliteedi varieeruvus mõjutab tugevasti lõpptoodangu väljatulekut puidust. Metsakasvatuslike võtetega on võimalik oluliselt tarbepuidu väljatulekut suurendada nagu näitab saepalkide väljatuleku protsendi erinevus RMK ja erametsades. Juhul kui neid metsakasvatuslikke võtteid rakendada. 

Metsamajanduse peaeesmärk on ühiskonna vajadusteks hädavajaliku terve puidu kasvatamisele kaasaaitamine metsamaadel. (Kaitsealustel metsadel on teine eesmärk – lasta kõigi liikide isenditel loomulikul viisil  kasvada ja surra.) Selles kaasaaitamises lähtutakse metsas toimuvatest looduslikest protsessidest ning neid protsesse suunatakse, et need toimuksid kiiremini ja inimese seisukohalt vähem raiskavalt. Looduses muidugi raiskamist ei eksisteeri – kõik süüakse ära. 

Eesti metsamullad on suhteliselt viljakad. Kui lasta metsadel vaid looduslikult uueneda, siis okaspuid ja kasuliku puiduga lehtpuid tekib vähe, kiirekasvulised lehtpuud-põõsad lämmatavad need enamikul kasvukohtadel ära ja paraku enamik neid lehtpuid-põõsaid kõlbab tarbimise mõttes vaid energiapuiduks. Samuti kaotame väärtusliku puidu osakaalus, kui lasta metsal üle optimaalse raievanuse kasvada. Hooldusraiete abiga optimeeritakse valgustingimusi ja vähendatakse puude omavahelist juurkonkurentsi, kujundatakse liigiline koosseis, et puud ei peaks aastakümneid üksteise „tapmisele“ energiat kulutama, vaid kulutaksid mullast ammutatud toitaineid väärtusliku puidu kasvamisele. Alles jäetakse paremate tüveomadustega, terved, kõrgemad puud, mis ka looduslikus konkurentsis lõpuks enamasti ellu jääksid. Ka looduslikus puistus jõuavad esimesse rindesse sõltuvalt boniteedist vaid 400 – 600 puud/ha, ülejäänud surevad allajäämise tõttu, kuigi noorte puukestena alustab tuhandeid puid hektaril. Inimene istutab uut metsa rajades hektarile paar tuhat puud, kuid loodus võib sinna lisada kümneid tuhandeid loodusliku uuenduse puukesi. Seega mahub vanasse metsa vaid väike osa neist puutaimedest, mis pärast uuendusraiet kasvu alustasid. Hooldusraiete käigus väljaraiutud puudest saab ka midagi teha, v.a. valgustusraie käigus langetatavad noored puud, mis jäetakse enamasti kõdunema. Kuna hooldusraieid tehakse vaid mõned korrad (esimese kümne aasta jooksul tehakse mitu, et hoida tagasi pajud-lepad) viiekümne kuni saja aasta jooksul, siis saavad ka muud alusmetsa liigid ja linnud, loomad ning putukad suhtelises rahus oma looduslikku elu elada. Jah, vananeda ja loomulikult surra enamikul neist puudest ei lasta, sest muidu me tarbepuitu ei saa. Erandiks on uuendusraie lankidele kasvama jäetavad säilikpuud. 

On fakt, et absoluutselt kõiki puittooteid saab teha ainult tervest puidust. Erandiks on vaid puitgraanulid, mida saab osaliselt teha ka mädanikuga puidust ja saepurust. Ja tervet puitu saab maksimaalses mahus vaid raiudes puid optimaalses, terve puidu vanuses. Sellest looduslikust piirangust ei saa me üle ega ümber, kui soovime puidust midagi valmistada. 

Seetõttu ei tohiks majandusmetsi raiuda mingi poliitiliselt või ideoloogiliselt või kaasamise tõttu  määratud aastase raiemahu alusel, vaid siis, kui neist puudest saab veel maksimaalses koguses tööstuslikult kasutatavat puitu, millel pole tänapäeval asendust. Vastasel juhul me lihtsalt raiskame üht looduse ressurssi ja seda raiskamist on niigi liiga palju.

Ma ei tea, milliste lahendustega õnnestub lõpetada metsakisma, kuid need lahendused ei saa olla vastuolus loodusseadustega. Loodusseaduste arvelt ei saa kompromisse teha, mingeid protsesse ei saa  muuta. Kasvades puu seob süsinikku ja toodab hapnikku ning vananedes, püsti seistes seest mädanedes ja lõpuks lamapuiduna maas kõdunedes toimub vastupidine protsess – süsinik lendub atmosfääri tagasi. On meie valik, kas lubame langetada metsa terves vanuses, teeme puidu võimalikult suurest osast pikaealisi tooteid ja ülejäänud osa kasutame fossiilsete toormete asendamiseks keemiliste toodetena ja energiana. Või laseme ka majandusmetsade puudel loomulikult surra ja laguneda ning meie kohalikul puidul põhineval tööstusel ka. Paraku ei saa ka majandusseadusi kaua rikkuda ilma kahju tekitamata ja see kahju ei tule vaid ettevõtetele, vaid kogu ühiskonnale. Maksude tõstmisest on vaid siis kasu, kuni leidub neid, kes neid maksavad. 

Ka roheideoloogiale kehtivad looduse poolt etteantud piirid.

Artikkel ilmus Maalehes 20.12.2023

Rohepöörde rääkimata küljed

Rohepöörde ja kliimakriisi taustal on mõned aspektid, millest selle eestkõnelejad avalikult rääkida ei soovi. Esiteks asjaolu, et kui rohepööre jätkab praegusel, vaid reaalmajanduse kägistamise suunal, siis tähendab see meie elukvaliteedi olulist halvenemist. Ja seda mitte ainult selles vaates, et käime vähem soojamaareisidel ja ostame vähem nutividinaid. See tähendab paraku ka seda, et tänane statistika 48000 absoluutses vaesuses elavast inimestest on alles algus. Teiseks on keskkonnajalajälje vähendamise tuhinas ”ära unustatud”, et mõistlik oleks alustada „rohepööramist“ just elumugavustest, mis omavad suurt jalajälge, kuid mis ei ole meile igapäevaseks eluks niivõrd olulised kui toit, küte või eluase.

Rohepöörame nõrgemad veel suuremasse vaesusesse.

Statistikaameti uuring näitab, et suhtelises vaesuses elas Eestis möödunud aastal ligi 303900 inimest. Absoluutset vaesust koges ligi 48000 inimest. 2021. aastal oli neid 18000, mis tähendab, et see arv on kasvanud kaks ja pool korda. Kõige enam elas vaesuses neid peresid, kus on kolm ja enam last. Vaesuse kasvu mõjutas enim toiduainete kallinemine ja nüüd loeme uudistest, et valitsus plaanib järgmisel aastal järsku keskkonnatasude suurendamist, mis annab hoo järjekordsele hinnatõusulainele. Arvan, et üldsusel on õigus teada nende Kliimaministeeriumi nõunike ja ametnike nimesid, kes teevad valitsusele selliseid ettepanekuid. Keskkonnatasude tõstmine olukorras, kus neid uusi, „rohelisi“ lahendusi veel pole ja valitsussektor ei tegele enda mittevajalike kulude vähendamisega, on ikka eriti küüniline. Ja kas nüüd, kus meil üks ministeerium on pühendunud kliima „parandamisele“ , ei ole inimeste toimetulek enam oluline?

Eestist on saanud tupikriik.

Eesti riik on ajaloos ime. Oleme suutnud väikerahvana iseseisvuda ida- ja lääne piiril. See piiririigiks olemine on meile lisaks hädadele toonud ka teadmisi ja jõukust, kuid eelmise aasta veebruaris keeras ajalugu taas ette oma halvema lehekülje ning meist sai tupikriik. Venemaavastased sanktsioonid on vaieldamatult vajalikud, kuid on ilmselge, et geopoliitiliselt asub Eesti tänaseks läänemaailma nurgas, mis muudab paljud tooted meie jaoks kallimaks kui kaubateede ääres olijatel. Meie kogutarbimisest moodustab import lausa 80%, sest toodame ise väga vähe neist kaupadest, mida vajame. Ja selleks, et importida, on vaja raha, mis ei tule mitte valitsuselt, vaid kaupade ja teenuste ekspordist. Ainsad kohalikud toormed, millest on võimalik eksporttooteid teha, on puit ja põlevkivi. Lisaks muld, millel midagi kasvatada. Nii põlevkivi kui ka puit, või täpsemalt metsade raiumine, on tänapäeval kuulutatud negatiivseteks nähtusteks. Pelgulinna riigigümnaasiumi uus, paljukiidetud, suuresti puidust ehitatud hoone, kuhu on arutul hulgal kulutatud puitu vaid esteetilistel kaalutlustel, on saanud vaid positiivseid hinnaguid. Aga uuendusraielangid, kust see puit pärineb, segavad paljusid. Miks nii? Ju me ei suuda endale tunnistada, et autoaknast nähtav raielank või mittenähtav kaevandus on meie endi vajaduste ja tahtmiste tulemused, meie kõigi keskkonnajalajälg.

Keit Pentus-Rosimannus ütles ühes oma hiljutises intervjuus, et Euroopa Kontrollkojas töötamise suurim üllatus on tema jaoks olnud see, kuivõrd jõuliselt seisavad erinevad Euroopa riigid oma huvide eest ja et Eesti suutmatus seda teha paistab selgelt silma. Euroopast on Eesti ettevõtjatele tulemas täiendavaid piiranguid nagu ”Vändrast saelaudu”. Mõned on kahtlemata ka keskkonna jaoks vajalikud, kuid on kindel, et kõik see toob kaasa tootmiskulude kasvu. Lisades siia energiahindade kallinemise ja maksutõusud, saamegi koosmõju, mis kergitab järjest lõpphindu tarbijatele. Ja kahjuks ei ole mingitki leevendust näha, sest meie oma ametnikud ei kaitse Eesti ettevõtlust üldse nagu näitas ebaproportsionaalselt suurte kohustuste võtmine LULUCF sektoris. Pigem keeravad meie püüdlikud ametkonnad oma inimestele ja ettevõtetele rohkem vinte peale kui EL nõuab. Ja selle tulemusena ei kalline vaid luksuskaubad, vaid pigem madala marginaaliga tooted, mida tarbivad pigem ühiskonna kõige nõrgemad.

Ilmselt pole veel aru saadud, et kohaliku põllumajanduse piiramine toob kõigepealt kaasa kohalike toiduainete konkurentsivõime languse ja kohaliku toiduga varustuskindluse kadumise. Erinevad raiepiirangud ja metsast saadava puidu hulk mõjutavad aga otseselt meie toasooja hinda. Sellest küll ei räägita, aga ligi 70% küttepuidust kasutame me ära Eesti kodude ahjudes ja kaugküttes.

Meil on valida, millele me loodust kulutame.

Meil räägitakse palju loodusressursside säästlikumast kasutamisest kui eesmärgist. See on õige eesmärk, sest kõik toorained pärinevad ju loodusest. Loodusest on pärit meie majad, autod, rõivad, telefonid ja ka elekter. Miskipärast aga tahetakse looduse piiridesse mahutada vaid hädavajalikku reaalmajandust, mitte aga kõike muud, mis looduse ressursse pillab.

Vastloodud Kliimaministeerium on tõstnud üles loosungi, et majandus peab mahtuma looduse piiridesse. Paraku on see loosung sisult vale, sest turumajandus pakub vaid seda, mida turg ja valitsussektor nõuavad. Ja need nõudmised, eriti viimase omad, ei näita mingeid langustrende. Kas keegi on kunagi arvutanud, kui palju loodusressursse raiskavad ametnikud, kes tekitavad mingi järjekordse mõttetu bürokraatiapaberi (nagu kestlikkusaruanne või kliimaseadus) või arengukava, millest mingit tulemust ei sünni, sest seda pole tegelikult vaja? Ja ametnike tegevusele ei kehti mingit keskkonnamõju hinnangut. Või näiteks iluaiandus. Kõik need aiandites mürkide ja väetiste abil kasvatatud üheaastased lilled, mida meil avalikele haljasaladele igal aastal uuesti istutatakse, mida saaks ju püsikute ja põõsastega asendada. Rääkimata lõikelilledest, millede tootmine on väga keskkonda reostav ja mida tuuakse Euroopasse isegi Aafrikast. Või kui kergliiklustunneli valgustuseks piisab 10 valgustist, siis miks pannakse disaini pärast 200? Raisatakse ju nii materjale kui ka elektrit. Me saaksime loodusressursside kasutamist oluliselt vähendada, kui vaid piiraksime oma soove, kulutaksime vähem kunstliku ilu jaoks. Sest mitte kunstlik ilu ei päästa maailma, vaid looduslik.

Eestis räägitakse vähe, kui suure keskkonnamõjuga on lemmikloomad. Maailmas on kodukasside vabapidamine üks suurimaid liikide kadumist põhjustanud tegur. Aga meie ornitolooge kassid ei häiri. Eesti Loomakaitse Seltsi hinnangul oli meil 2015.a. vähemalt 134000 kodukassi. Soome teadlaste uuringu järgi toovad sealsed vabapidamisel kassid pererahvale näitamiseks keskmiselt 4,1 murtud lindu kuus, mis moodustasid kõigist saakloomadest vaid 18%. Närilised moodustasid 72%. Kõiki saakloomi kassid kindlasti koju ei toonud. Pole teada, kui paljud eesti kassidest jooksevad vabalt ringi, aga pigem vähemalt 2/3, sest kiibistatud on vaid ca 23000. Jättes välja 3 talvekuud, annab arvutus murtud lindude arvu suurusjärguks ca 3,3 miljonit lindu aastas. Ja ehk on kakkude arvukuse languse taga see, et neil pole süüa, sest kassid, keda on väga palju ja kes on laiali Eesti 4712’s asustusüksuses, söövad neil peamised saakloomad, närilised, eest ära? Aga mina ei ole ornitoloog. Ma ei tiku ornitolooge õpetama nagu nemad õpetavad metsamehi. Ma esitan ainult arve. Kindlasti on turvalisem süüdistada metsamajandajaid ca 80 tuhande linnupoja hukkumises aastas uuendusraiete käigus ning keelustada kevassuvised raied, kui minna nõudma kasside vabapidamise keelustamist miljonite lindude murdmise tõttu.

Maailmas on juba üle miljardi lemmiklooma. USAs elavate liha söövate koerte-kasside aastane süsinikujalajälg olevat 64 miljonit tonni CO2 ekvivalenti. Võrdluseks, kogu Eesti põlevkivisektori aastane näitaja kõigub 8 ja 13 miljonit tonni vahel. Isegi kui meie lõpetame oma põlevkivi kasutamise, ei muutu Maa kliima sellest üldse ainuüksi lemmikloomade arvukuse tõttu, mis pigem kasvab.

Mis siis oleks lahendus? Esiteks, töötada välja, millised on Eesti huvid. Kohalike ressursside kinkimine Euroopale ja Eesti inimeste elujärje halvendamine ei ole minu hinnangul see visioon, mida me oleks ühiskonnana kokku leppinud. Kuid selles suunas me liigume. Vaataks, kust on siiani tulnud tulu ja keskenduks selle hoidmisele, kaardistaks uusi lahendusi ja ei tapaks Eesti tänast põllumajandust, energiasektorit või tööstust enne, kui oleme välja mõtelnud, millega seda kõike asendada. Ja kas see asendus on ikka keskkonnasõbralikum kui reaalmajandus. Töökohad maapiirkondades, lasteaiakohad lastele ja alumise kvartiili toimetulek on kohad, kuhu meil ühiskonnana tuleks esmajärjekorras panustada, enne kui hunniku miljonitega putukaväila hakkame rajama. Jätke need maaalad tühjaks ja külvake sinna seemneid, küll loodus tuleb ise, ilma miljoneid kulutamata.

Mida eelnevast järeldada? Tänu Eesti ametnike agarusele saame varsti riputada Kliimaministeeriumi fuajeesse Euroopa Liidu kõige rohelisema riigi diplomi, kuid selle nimel oleme suurendanud oma elanike vaesust, muutnud kibedaks ettevõtjate elu ja kliimat pole ikka ära päästa suutnud. Ja suretades välja kohaliku tööstuse, mis toodab asju, mida me eluks päriselt vajame, jätkame me ikkagi kulutamist vähevajalikule ilma, et selle üle isegi juurdleksime. Paraku, ainult majanduslikult iseseisev riik ja ise oma eluga toimetulev inimene on päriselt vabad. Kas riikliku iseseisvuse hävitamine pole liiga kõrge hind selleks, et mingid puitu lagundavad samblikud, seened ja putukad saaksid elutseda kõikjal, mitte vaid kaitsealadel?

Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 4.12.2023

Looduse piiridesse peab mahtuma ka valitsussektor!

On tõde, et kogu vesi ja toit, kõik materjalid ja kogu kasutatav energia pärinevad loodusest. Ja loomulikult kasutab seda kõike ka majandus. Mistõttu on asjakohane, et Kliimaministeerium on tõstnud üles loosungi, et majandus peab mahtuma looduse piiridesse.

Majanduses tekkivas lisandväärtuses sisaldub kõik see raha, mida meil järjest suuremates summades soovitakse maksude abil ümber jagada nii hädavajadusteks kui ka vaid soovideks. Ja sellest rahast on üha rohkem puudus nagu me riigieelarvetest näeme.

Siit tekib mul küsimus, et miks nõutakse vaid majanduselt, et see peab mahtuma looduse piiridesse? Et miks ei pea looduse piiridesse mahtuma ka kogu valitsussektor koos oma koostisosadega nagu ametkonnad, haridus, kunstid, sotsiaalabi, riiklik meditsiin, julgeolekustruktuurid jne? Neid kõiki finantseeritakse ju majanduse ehk ettevõtlussektori poolt ja nad kasutavad kõiki neid samu looduse ressursse.

Ja nüüd siis peab majandus tõmbuma kokku ja maksma samas rohkem makse, et valitsussektori kulutused saaksid endiselt jätkata paisumist?

Kindlasti ütleb “progressiivne üldsus” vastu, et majandus ei pea mitte kahanema, vaid muutuma ressursisäästlikumaks läbi innovatsiooni. Teadmiseks siis “progressiivsetele”, et ettevõtlus tegeleb enda efektiivistamisega pidevalt ja ilma valitsuse üleskutseteta ning et innovatsioon on reeglina väga kulukas tegevus ja maksutõusude tingimustes jääb selleks kindlasti vähem võimalusi.

Ja miks üldse peaks maksma rohkem makse selleks, et kusagil saaks senine raiskamine ehk loodusressursside tarbetu kulutamine jätkuda? Olen kindel, et valitsussektoris on vähemalt paarkümmend tuhat mõttetut ametikohta, mis põhjustavad otseselt loodusressursside raiskamist ja takistavad arengut, kuid riigireformi teema on kõik senised valitsuskoalitsioonid üksmeelselt kõrvale lükanud. Miks te siis tegelikkuses ei hooli kliimast ega keskkonnast?

Kui viimase 10 aastaga on ettevõtlussektori maksupanus ühiskonnale kahekordistunud ja viimastel aastatel on primaarne maksutulu tõusnud üle ühe miljardi aastas, ja seda ilma maksutõusudeta, siis on raha mittejätkumise taga siiski ametkondade oskamatus või soovimatus teha vahet vajadustel ja soovidel. Ja poliitikute süü seisneb suutmatuses ametnikkonda ohjata.

Ootan huviga Kliimaministeeriumilt selgitust, kuidas valitsussektori järjest suuremaid kulutusi saab finantseerida ettevõtlussektori väiksema käibe arvelt. Palun esitage see matemaatiliselt, tehetena, et ka mitteametnik võiks mõttekäigu loogikast aru saada.

Oleks ju õige, kui ühiskonna rohepöörde, keskkonna säästmise ja sellega paratamatult kaasneva enesepiiramise eeskujuks oleks meie poliitiline eliit ja valitsussektori asutused. Palun näidake enda peal ette, kuidas see ressursikasutuse kärpimine käib, sest teie sõnavõttude järgi paistab teil kõik selge olevat.

Algatuseks võiksite need piinlikkust tekitavad kuluhüvitised lihtsalt kaotada. Mitte lisada palgale, vaid kaotada. Keskkonna hüvanguks!

Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 30.10.2023

Kaja Kallast rünnatakse selle pärast, et ta on naine

Vilja Kiisler: See intervjuu sai alguse teie kirjast, milles leidsite, et ajakirjanikud on Kaja Kallase suhtes liiga verejanulised. Palun, rääkige, mida silmas peate.

Jaak Nigul: Sellest saan ma aru, et opositsioon peaministrit tümitab, sest see on opositsiooni roll. Kuid meedia on asjale lähenenud liiga pinnapealselt ja Kallast kolkinud asjatult. Ma pole Reformierakonna valija, aga minu meelest ei peaks ei Kallast ega tema abikaasat üldse haugutama. Ettevõtjana ei näe ma selleks mingit alust.

Meie poliitiline eliit on pikki aastaid rääkinud, et Eesti peab olema sillaks ida ja lääne vahel ning Venemaaga äri tegema. Enamik meie ettevõtjaid on Venemaal kõrbenud, aga mõni jäi ellu. Loomulikult on hea, kui sealt oli võimalik pärast sõja algust ära tulla. Venemaa toetamine on loomulikult lubamatu. Kuid tihti pole ettevõtjatel valikut: nad ei toeta Venemaad, aga ei saa sealt tulema. Tean mitut ettevõtjat, kellel pole muud valikut kui anda tehase võtmed venelastele, kinkida see neile. Aga kui kinkida tehas venelastele ja venelased müüvad selle näiteks hiinlastele, siis kasutavad nad müügist saadud raha ukrainlaste ründamiseks. Kuidas see Ukrainat aitab? See on mulle täiesti arusaamatu.

Ettevõtte saab praegu Venemaalt ära tuua ainult nii, et ostad ettevõtte ise välja, ent sellisel juhul jääb raha ikka ju Venemaale. Tean üht lääne ettevõtjat, kellele öeldi: panete tehase kinni, natsionaliseerime. Hiinlased pakkusid: maksame veerandi hinnast. Loomulikult mõtlevad nad, miks peaks tehase ära kinkima.

Te mõtlete ainult ärilises mõõtmes, aga…

Kas tehase kinkimine venelastele oleks kõlbeline tegu? Meile meeldib rääkida, et aitame Ukrainat. Ent kui palju on neid, kes on valmis seda omast taskust tegema? Kõik teie, kes te teete ettevõtjatele etteheiteid, palun väga: müüge ära oma korterid, oma ettevõtted, oma vara – ja annetage müügist saadud raha Ukrainale. Sest just seda nõutakse ettevõtjatelt, kes on Venemaal kinni. Kui lääne ettevõtted oraegu Venemaalt lahkuvad, siis saavad nende raha ja vara endale venelased, mitte ukrainlased.

Euroopa Liidu riigid ostavad rekordkogustes Vene gaasi. Selles suures äris aktsepteeritakse miljardite pumpamist Venemaale. Tallinna linna köetakse kolmandiku ulatuses endiselt gaasiga, praegu pole teist tehnilist võimalustki. Miks me ei loobu siis solidaarsusest Ukrainaga Tallinna kütmisest? See gaas on tõenäoliselt Vene päritolu, olgu pealegi, et tuleb siia tiiruga.

Nii et sanktsioonid on mõttetud, sest ei toimi?

Sanktsioonid peaksid peal olema kogu Venemaaga tehtaval äril. Hekoteki suuromanik Heiki Einpaul (ÄP: https://www.aripaev.ee/uudised/2023/09/01/hekoteki-juht-paevapealt-saame- venemaalt-valja-ainult-pankrotiga ) ütles sedasama: pange sanktsioonid peale, et oleks võimalik lepingutest väljuda. Neil on saja miljoni euro ulatuses lepinguid venelastega. Ettemaksu on nad ära kulutanud toorme ostmiseks, toodang on pooleldi valmis, kuid lepinguid ei saa katkestada, sest kaubal ei ole sanktsiooni peal. Välisminister kommenteeris, et teised riigid ei ole selliste sanktsioonidega nõus. Aga kümne aasta pärast, kui sõda on läbi, kaebab Vene ettevõte Hekoteki Stockholmi arbitraaži, võidab – ja Hekotek hakkab venelastele maksma. Seda tahame või?

Peaminister Kaja Kallas on seisnud selle eest, et sanktsioonid laieneksid ja peaksid. Ta on tauninud igasugust äritegemist Venemaaga. Ja nüüd teame, et tema abikaasa on ajanud äri Venemaal, tema ise on andnud abikaasa ettevõttele laenu. Kas te seda moraalset kahvlit ei näe?

Arvo Hallikule, keda ma ei tunne, kuulus ainult neljandik logistikafirmast, mis teenindas teist Eesti ettevõtet, Metaprinti. Ta oli vähemusosanik, suurosanik on aga Metaprindi omanik. Sellega seoses meenub mulle BLRT kohtuasi: suuromanik keeldus väikeomanikega tulu jagamast. Ei maksnud ja kogu lugu. Eesti seadused ei kaitse väikeaktsionäri vähimalgi määral. Vähemusaktsionär ei otsusta midagi. Ja võrreldes gaasiäriga on autotransport ikka marginaalne äri.

Minule tundub, et Kaja Kallast rünnatakse pigem selle pärast, et ta on naine. Naispeaminister pole paljudele meespoliitikutele vastuvõetav. Ma ei mäleta, et mõnda meespeaministrit oleks nii massiivselt ja nii olematul põhjusel tümitatud. Selline ebavõrdne suhtumine pole mulle vastuvõetav.

Sõda teeb asjad mustvalgeks. Kaja Kallast mõisteti, kui ta taunis äri Venemaaga. Sõda sunnib valima, kummal poolel olla. Sellisel juhul ei saa vist äriline kalkulatsioon olla ainus hinnangute langetamise alus?

Hiljuti tuli uudis, et Vene valitsus võttis kontrolli alla kaheksa Taani rahvusvahelise õllekontserni Carlsberg õlletehast Venemaal. Carlsberg võib endale lubada sadade miljonite eurode mahakandmist, sest see moodustab vaid väikese osa nende globaalsest ärist, kuid mõnele Eesti võrreldamatult väiksemale ettevõttele võib see olla surmahoop.

Milles siis saab üldse seisneda ettevõtjate moraalne vastutus sõja ajal?

Tuleb kehtestada täielikud sanktsioonid ja piir nii kinni panna, et midagi vedada ei saagi. See eeldab muidugi, et ka naaberriigid teevad seda. Ma taunin äri Venemaaga, aga ettevõtjate ainus süü seisneb praegu selles, et nad kunagi sinna läksid. Nad lihtsalt ei saa tulema. Lisaks võib nende sealne äri ollagi nende ainus sissetulek. Valik on uuesti nullist peale hakata. Kõvad moraalijüngrid tehku ise seda, mida nad ettevõtjatelt nõuavad: müügu oma vara ja andku raha Ukrainale. Mind häirib kõige rohkem silmakirjalikkus: teiste raha ja vara on kõige varmamad ümber jagama need, kes ei ole ise nõus mitte midagi andma.

Kuidas on sanktsioonid teie äri mõjutanud?

Samahästi kui üldse mitte. Meie äri Venemaaga lõppes pronksiöö järel. Enne seda tõime kogu puidu Venemaalt.

Olete rääkinud, et sektoril läheb halvasti ja teil ka. Tarmeko käive suurenes eelmisel aastal 48 protsendi võrra, puhaskasumit teeniti kaks miljonit eurot. Ettevõte maksis emaettevõttele 220 000 eurot dividende. Ei lähe ju väga halvasti?

Meil on kolm tehast. Ühel läheb päris halvasti, teine teeb nulliäri, kolmandal läheb hästi. Kõige raskem on mööbliga. Praeguses kriisis on nii, et ka rikkad nutavad. Kõige suuremates raskustes on kõige moodsam tehas, kus teeme tuntud lääne disainibrändide allhanget. Selle niši tooteid ostsid rikkad inimesed ja müük on märgatavalt kahanenud.

Olete olnud metsa- ja puidutööstuse liidu juht, pärast teid tuli Raul Kirjanen ja siis Margus Kohava, äsja valiti uueks esimeheks Jaano Haidla. Kas teie kandideerisite?

Ei. Kirjutamata reegel on, et teist korda ei kandideerita. Ja ega see ei ole meeldiv positsioon. See tähendab kaks aastat rumaluste kummutamist ja pidevat meediapeksu. Metsa ümber on emotsioone rohkem kui vaja ja enamasti on need täiesti põhjendamatud. Arvatakse, et puud ei olegi organismid. Et puud ei sure. Et puud on kogu aeg suured, väikseid puid ei nagu tohiks olla. Lapsed meile meeldivad, aga väikesed puud millegipärast mitte. Kuid kõik suured puud on kunagi olnud väikesed

ja kõik puud surevad, sõltuvalt liigist eri vanuses. Nagu inimesedki. Osa mände võib kasvada kolmesaja-aastaseks, kuid puude suremine kiireneb oluliselt üle saja-aastastes puistutes.

Kuulen esimesest korda sellisest arusaamast.

Metsamajandajate heidetakse ette, et metsi raiutakse. Öeldakse, et meil on puudus vanadest metsadest, mis metsamajanduse mõttes on vale. Leitakse, et on hea lasta metsadel päris vanaks kasvada, et lendorav saaks sisse kolida. Aga vaadake, lendorav ei ole rähn. Temal ei ole nokka, tema ei toksi puu sisse auku, et endale pesa ehitada. Lendorav ootab, kuni puutüvi seest mädaneb ja sobival kõrgusel asuv oksakoht tühjaks kõduneb. Sealtkaudu läheb tema õõnde, seal ta elab. Selline puu on surmaeelses seisundis. Inimene sureb ära, kui ta seestpoolt mädaneb, aga puu on võimelinekasvama veel aastakümneid.

No aga mida siis lendorava kaitsjatele ütlete?

Me peame tegema vahet kaitsealustel ja majandatavatel metsadel, aga praegu tahetakse kõiki ühe vitsaga lüüa. Majandusmetsi pole mõtet raiuda siis, kui nad juba kõdunevad. Siis saame sealt ainult pelleteid, ei saa mööblit, puitmaju ega paberitooteid. Ka puidukeemiatehastele ei sobi toormeks kõdunenud puit. Puid tuleb raiuda siis, kui ta on veel terve. Kui tahame puitu väärindada, peab see olema väärindamiseks sobiva kvaliteediga. Mädanenud viljast ju ka head saia ei küpseta.

Mul tilgub süda verd, kui näen, kuidas looduskaitse nime all meie metsade ümber kraavid täis lükatakse ja metsad vee alla uppuma jäetakse. Need on meie esivanemate rajatud metsad. Nemad kaevasid kraavid ja istutasid metsad, et et meil oleks katus pea kohal ja leib laual. Meie aga hävitame oma esivanemate töö ja mädandame metsi.

RMK uuring ütleb, et riigimetsa raiemaht kukub ilma ühegi uue piiranguta kümne aastaga ligi neljandiku ja 60 aasta pärast saab raiuda alla poole praegusest (Ülle Harju, „RMK paljastas tõe: riigimetsa raiemaht kukub, sest metsa ei jätku“, Postimees, 12.9). On see adekvaatne hinnang? Ja kuidas see teid mõjutab?

Tänaseks on kolmandik metsi erinevate kaitserežiimide all ja neid soovitakse teha juurde. Ernst & Young audiitorbüroo uuringu järgi jääb iga raiumata tihumeetri tõttu ühiskonnal saamata 193 eurot lisandväärtust ehk raha, mida saab ümber jagada. Maaülikooli teadur Allan Sims kirjutas just ERR- is („Allan Sims: metsastatistikat koostatakse teaduslikel alustel“, ERR, 14.9), et 40 protsenti metsi on raievanuses või jõuab sinna kümne aasta jooksul. Kui sellest vanusest üle minna, siis jõuab puu pensioniikka. Raievanus on näiteks hallil lepal 30 , haaval ja sanglepal 40, kasel 50 aastat.

Postimees ei kirjuta, et RMK raiemahtude kukkumise põhjus on aina rohkem kaitsealuseid metsi. Sellal kui riigieelarves raha napib, õpetajatele ja päästjatele pole raha palga maksmiseks, laseme majandusmetsad lihtsalt ära kõduneda. Selle asemel, et teha neist tooteid, millega asendada naftat, gaasi või terast ja täita riigieelarvet.

Kui palju teie üldse RMK-st ostate?

Umbes 20 protsenti. Kui Eestis kehtis linnurahu, siis läksid metsafirmad puhkusele. Meie tõime palke Lätist. (Irooniliselt.) Väga keskkkonnasõbralik – 250 km kauguselt autodega vedada. RMK puiduhinnad on Eesti kõrgeimad. Aeg-ajalt korraldab RMK oksjoneid, seal lähevad hinnad täiesti absurdseks, meie oleme sealt harva ostnud.

Olete bürokraate ja muid asjapulki sajatanud aastakümneid ning öelnud, et ka puidusektori suurim mure on ametkondade asjatundmatu ja ideoloogiline sekkumine turumajanduslikesse ja metsabioloogilistesse protsessidesse. Mida see tähendab?

Meid tahetakse sundida metsi majandama liiga hilja – siis, kui sealt enam tööstuslikult kasutatavat puitu ei saa. Mul endal on ainult paarkümmend hektarit metsa, nii et mind eraisikuna see ei puuduta. Kuid ma ei saa aru, kuidas keskkonnaametis ei mõisteta, et tooteid on võimalik valmistada ainult tervest puidust.

Olen kutsunud ökolooge tehasesse, et näidata, milles probleem on. Üks tuli, teised ei tule. Nad ei taha seda näha. Tegelikult targad ökoloogid saavad probleemist aru, aga ka neil ei ole lahendust, kuidas kõdunevast puidust tooteid teha. Ja ega ökoloogid ja looduskaitsjad ei taha ka ühiskonnale ütelda, mis on nende visiooni teine pool: et meie elatustase peab suuresti kukkuma. Energia hind peab veel tõusma, toit peab veel kallinema ja meie sissetulekud oluliselt vähenema.

Olete kritiseerinud kõiki valitsusi selle pärast, et nad ei tegele majanduskasvuga. Mida üldse valitsus saab teha majanduse edendamiseks?

Eesti on väga väike riik. Kes soovib vähegi suuremat ettevõtet käigus hoida, peab orienteeruma ekspordile. Eesti turul saavad tegutseda ainult pisiettevõtted. Tarmeko on keskmine ettevõte, aga meilgi jäävad Eestisse vaid mõned diivanid ja tootmisjäägina tekkiv hake, mille müüme kohalikele energiatootjatele. Kõik muu läheb välja.

Eestil on hädavajalik eksportida. 80% Eesti kogutarbimisest moodustab import. Eksporti on vaja just selleks, et sisse tuua seda, mida me ise ei tooda. Niisiis ei tohiks valitsus kahandada eksportivate ettevõtete rahvusvahelist konkurentsivõimet. Aga just seda nad puidu- ja mööblisektoris juba pikemat aega teevad. Õigemini ametkonnad. Nad lausa hävitavad meiekonkurentsivõimet.

Kuidas?

Soomes maksab kasepalk juba pikka aega 80 eurot tihumeetri kohta. Meil praegu 150 eurot. Soomest me kasepalki tuua ei saa, nad ei müü väljapoole, niisugune on mitteametlik rahvuslik kokkulepe. Erinevalt meist eelistavad soomlased ise oma puidust tooteid valmistada. Eelmisel aastal käis meil hind üle 300 euro, Soomes oli ikka 80. Suvel oli hind siin 180-200 peal, sest raie pandi seisma. Ettevõtted olid jamas. Lätlased vaatasid, et meil on puudus majas, ja küsisid ka 200. Aga ega mulle kliendid selle pärast rohkem maksa, et meil on toormehinnad piirangute tõttu laes.

Eestis on ka elekter oluliselt kallim kui Soomes või Rootsis. Meil ei ole üle kümne aasta ühtegi tuuleparki ehitatud, ainult räägitakse. Kogu aur läheb keskkonnamõjude hindamise peale. Soomlased tõmbasid tuuleparkide abil oma energiahinnad alla, neil ilmselt arendused keskkonda ei mõjuta.

Kuidas suhtute kliimaminister Kristen Michali tegevusse ja seatud eesmärkidesse?

Ta on vähe aega ametis olnud, tema tegevusel ei ole veel tagajärgi. Aga ega Eestit ei valitse valitsus. Ministeeriume juhivad kantslerid ja meil on paljud kantslerid ametis olnud pikka aega. Poliitikat määravad nemad.

Et siis EKRE retoorikast pärit süvariik?

See ongi nii. Meil on väga harva olnud ministriteks oma ala spetsialiste. Kantsler otsustab, missugused andmed ministri lauale jõuavad ja mille järgi ta otsuseid teeb.

Olete ametnikke põhjanud lugematutes kirjutistes. Mis peaks siis ette võtma?

Ametnike arvu tuleb oluliselt vähendada. Siis tekib vähem rumalaid ideid. Väga paljud ametikohad on täiesti mittevajalikud. Ma ei ole Refi valija, aga mulle meeldis väga, kui peaminister Kaja Kallas suurte vaktsineerimisjamade ajal 2021 suvel puhkuse katkestas ja tööle asus ning sotsiaalministeeriumi kantsleri Marika Priske lahti laskis. Mulle ei meenu varasemast ühtegi säärast juhtumit. Kaja Kallas läheb sellega ajalukku. Kui ametnik ei saa hakkama, sest ta on kas rumal või laisk, siis tuleb ta lahti lasta, ja teda ei tohi enam kunagi valitsussektorisse tööle võtta. Valitsussektor ei jaga ju ümber mitte enda, vaid ettevõtlussektori annetatud raha.

Riik saab maksumaksjate käest igal aastal aina rohkem. Igal aastal saadan maksuametisse kirja ja küsin andmeid. 2021 maksid ettevõtjad riigile ja omavalitsustele 1,26 miljardit eurot rohkem makse kui aasta varem. 2022 maksid ettevõtjad riigile ja omavalitsustele 1,13 miljardit rohkem kui 2021. Keskmiselt 89 protsenti maksutuludest tuleb ettevõtlussektorist. Ja ikka ei tulda välja.

Lauri Läänemets tahaks pankasid maksustada. Kuidas sellega oleks?

Pankadele on muidugi euribori kunstlik tõstmine tohutu kasumi allikas ja see tundub ebaõiglane, olen nõus. Aga kui anda valitsusele selles järele, siis hakkabki nii olema – et kui on rahapuudus, siis tuleb kellegi teise taskust juurde võtta. See on põhimõtteliselt vale. Las vähendavad raiskamist. Võiks pigem kaotada need ametikohad, kus töötegemist mängitakse ja ühiskonda kahjustatakse.

Kuidas suhtute Mart Võrklaeva ministrite palga vähendamise ideesse? Ja riigisektori palkade külmutamisse?

Abiks seegi. Tegelikult oleks vaja teha riigireform. Meie maksumaksjad lihtsalt ei suuda sellist bürokraatide ja ülalpeetavate hulka kinni maksta. See on üha süvenev probleem. Kaks kolmandikku tudengeid õpib erialasid, kus maksutulu eriti ei teki, kui nad erialasele tööle lähevad. Kõiki erialasid on tarvis, aga hoopis teises proportsioonis, kui praegu koolitatakse.

Ikkagi, teie väljaütlemistest on alati kumanud läbi skepsis sotsiaal- ja humanitaarteaduste suhtes. Milleks meile siis näiteks filosoofia, mis ei hakka kunagi lisandväärtust tootma?

Mingi hulk filosoofe peab olema, aga neid ei saa olla liiga palju. Soomes saab akadeemilist kõrgharidust umbes poole vähem noori kui Eestis. Kutse- ja rakenduskõrgharidus on palju levinum. Kas siis soomlased on meist poole rumalamad? Uuringud väidavad koguni, et nad on kõige õnnelikum rahvas maailmas. Nende metsades ei kehti mingisugust raierahu. Seal pole metsis ja teised kanalised kaitse all. Seda ei ole vaja, sest neid on seal palju. Ka lendoravaid on palju. Meie looduskaitsepoliitika pole andnud tulemusi, aga soomlased teevad teisiti ja neil on tulemused.

Olete leidnud, et koolides ja ülikoolides õpetatakse ühiskonna ja inimloomuse kohta palju jama. Missugust jama silmas peate?

Tahtsin teada, mida kuradit noored koolis õpivad, et nad nii vähe majandusest teavad, ja lappasin läbi mõned ühiskonnaõpetuse õpikud. Neis pole üleüldse juttu sellest, kuidas maksutulu tekib. Nii tulevadki koolidest noored, kes arvavad, et riik on see, kes midagi annab. Riik aga jagab ümber vaid seda, mida ettevõtlussektor on riigile andnud. Tundub, et enamik inimestest ei saa sellest aru. Mõne aasta eest palusin ülikooli teadlastel seda uurida.

Jutt käib teie soovitud uuringust, missugust riiki me jaksame pidada?

Palusin välja arvutada, kui palju peab olema nn tuluinimesi, et ühiskonda üleval pidada. Teadlased keeldusid, olevat liiga poliitiline teema. Kui ma siis hiljem ühega neist teadlastest rääkisin – ta oli vahepeal saanud professoriks – siis ütles ta mulle: ma saan aru küll, kuidas ühiskonda üleval peetakse, aga see ei lähe kokku minu vaadetega. Huvitav, mida ta ülikoolis õpetab, kas tegelikkust või vaateid?

Kas seda saab pelgalt arvude keeles hinnata, missugust riiki tahame pidada? Äkki see polegi läbirehkendatav?

Seda tuleks siiski teha. Emotsioonidega oleme riiki juhtinud mitukümmend aastat, aga eelarve miinus muudkui suureneb. Ettevõtjana ei saa ma endale kogu aeg miinust lubada, vahepeal peab kasumiaastaid ka olema.

Olete sotsiaalmeedias jaganud Mihkel Muti lugu „Miks nad ei taha paljuneda?” ja vastanud pealkirjas esitatud küsimusele: „Põhjuseks mitte eneseteostus, vaid elunautimine. Ehk egoism. Järjest rohkemad saavad ühiskonna kulul “tasuta” kõrghariduse ja sotsiaalegoiste paistab olevat järjest enam. Ehk peaks “tasuta” kõrghariduse asemel olema “tasuta” algharidus?” Palju teil endal lapsi on?

Mul on kaks tütart ja kolm lapselast. Just selle pärast, et olen tütarde isa, pole Kaja Kallase ründamine mulle vastuvõetav.

Näen, et lasteaiaaeg kujundab väga suurel määral tulevikuks vajalikke sotsiaalseid oskusi, ilmselt rohkem kui ülikool, seepärast arvan, et pigem just lasteaed peaks olema tasuta. Et vähemalt kuni seitsmenda eluaastani ei oleks mingit sotsiaalset kihistumist. Kolm korda päevas sooja toitu, algõpetus ja võimalus õppida teistega suhtlema peaks olema igaühele tagatud. Kui keegi soovib õppida moderntantsu – palun väga, aga see ei pea olema tasuta. Hobid ei pea olema tasuta.

Meil võib isegi mitu korda ülikoolis käia. Teine kõrgharidus ei tohiks mingil juhul tasuta olla. Juhul kui kõrgharidus on tasuta, tuleb piirata sissesaajate arvu vastavalt ühiskonna vajadusele. Üks asi oli vene ajal hästi: ülikooli võeti vastu kindel arv inimesi. Mina olen korra sisseastumiseksamitel läbi kukkunud ja teate, mulle tuli see elus tohutult kasuks. Sain aru, et tuleb hakata õppima, pingutama. Enne lasin niisama liugu, koolis ei pingutanud. TIP-is oli puidutöötlemistehnoloogia erialale neli soovijat kohale. TIP-i ei saanud ma sisse, läksin õppima EPA-sse metsandust, selle lõpetasin.

Majandusprognooside optimism järgmise aasta majanduskasvu suhtes on hajunud. Mis teie vaade ütleb, millal hakkab eesti majandus kasvama?

Aus vastus on, et ei tea. Puidutöötlemissektoris, mida tunnen, ei näe ma praegu ühtki tõusu alget. Selge see, et langusele järgneb tõus, aga millal see tuleb ja kas meie sellest ka osa saame, ei tea. Tõus algab varem riikides, mille ettevõtluse konkurentsivõime on hea. Kui meie valitsus ja ametkonnad ettevõtete konkurentsivõimet halvendavad, siis jõuab tõus ja majanduslik kasu Eestisse oluliselt hiljem.

Olete juba tänagi öelnud, et ei vali Reformi. Valite Isamaad? Olete kuulunud Tartu linnavolikokku, kuhu teid valiti Isamaa nimekirjas.

Olen vanades erakondades pettunud. Nad kõik on olnud viimastel aastatel võimul, aga mitte ükski pole hakanud riiki reformima. EKRE lubas enne võimulesaamist, et võtab süvariigiga midagi ette, aga nad ei teinud mitte midagi. Nii et mina vanu erakondi ei vali. Nemad tahavad jätkata samamoodi nagu seni, aga niimoodi ei saa me hakkama.

President ütles viimati riigikogu uut hooaega avades: „Eesti eesmärk võiks olla haritud ja tark rahvas.” Seda on ta varem ka öelnud. Ma ei ole temaga nõus. Minu arvates võiks eesmärgiks olla elamisväärne Eesti, kus võimalikult paljudel on heas elukeskkonnas võimalik ise oma eluga toime tulla. Aidata tuleb vaid neid, kes päriselt hakkama ei saa. Hoolekanderiik teeb õnnelikuks vaid laisad. Haritus ja tarkus ei saa olla eesmärgiks. Need on vahendid.

Missugune valitsus on olnud Eestile parim?

Mart Laari oma. Tema julges teha reforme. Kui Laar oleks ka populaarsuse pärast põnnama löönud ja ei oleks teinud neid reforme, mis ta tegi, ei oleks me praegu siin, kus oleme. Meil oleks vaja Laari-sugust valitsusjuhti, kes ohverdaks oma populaarsuse riigi hüvanguks ja teeks riigireformi ära.

Olete saanud aumärgi president Kersti Kaljulaidilt. Teie ise olite varem pakkunud teenetemärgi kandidaadiks üht oma tehase naistöötajat, aga lõpuks saite märgi ikkagi teie. Ei tea, miks?

Kust ma seda tean. Ma esitasin tol korral kaks kandidaati ja kui see tubli naine aumärki ei saanud, olin tõeliselt solvunud ja kirjutasin presidendi kantseleile teabenõude. Vastati, et lõpliku otsuse teeb president. See on ikka piinlik, et eksportiva ettevõtte müügijuht, kolme lapse ema, ei vääri aumärki. Selline suhtumine toimib siiamaani. Ma ei arva, et aumärgi saajate seas peaks olema rohkem ettevõtjaid, aga eraettevõtete tublimad töötajad võiksid ka väärida riiklikku tunnustust. Minu teada on aegade jooksul aumärgi saanud ainult üks selline inimene.

Teie isa Olev Nigul, kes eelmisel aastal 94-aastasena suri, käis Tarmeko nõukogu liikmena peaaeagu elupäevade lõpuni iga päev tööl. Kas selline on ka teie tulevik?

Ma ei tea, mis ma sellises vanuses mõtlen. Praegu arvan, et ei tahaks. Tahan rohkem looduses olla. Käin iga nädal metsas. Saan aru, et inimestele ei meeldi raielank, aga meil peab olema midagi, millega näiteks haridust kinni maksta. Ma peame eksportima. Meil on ainult kolm toorainet: puit, põlevkivi ja muld. Ja fosforiit, millest ei tohi isegi rääkida. Põlevkivi on ka põlu all, nii et jääb ainult puit. Mille eest toome sisse riideid, ravimeid, metalli, seadmeid, arvuteid, kui puidutööstuseka kinni paneme?

Teie metsas kindlasti lendorav ei ela?

Ei ole märganud. Elan soosaarel, seal laiub 60-aastane inimtekkeline mets.

Tarmeko on pereettevõte. Sageli soovivad ettevõtjad, et lapsed jätkaksid millalgi nende tööd. Kas teie lapsed on sellest huvitatud?

Nad kumbki pole selle eriala peal. Mõlemad lapsed tegutsevad meditsiinivaldkonnas. Üks õpib alles, teine on psühholoog. Ettevõtjana võib tegutseda ka omanikuna nõukogus, peaasi, et asjadest aru saadakse. Lapsed on mul taibukad. Mu kaasosanikust vennal on kaks poega.

Psühholoogiks õppimist teie küll vaevalt soovitasite?

Esiteks õppis vanem tütar hoopis välismaal telemeediat ja -kommunikatsiooni ning töötas end üles filmiprodutsendina. Aga ta ei soovinud oma lastest nii kaua eemal olla, nagu see amet nõudis, ja siis ta ilma….

… teie käest küsimata…

…omandas Londonis psühholoogi hariduse. Nüüd on ta Eesti tagasi. Ta on laste unenõustaja.

Teie isa mängis akordionit ja oli kirglik kalamees. Teie olete pigem vist jahimees, kas ehk pilli ka mängite?

Tudengina õppisin suupilli mängima, aga head muusikat eelistan ma pigem kuulata.

Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 22.09.2023.

Mis meist saab?

Vestlevad Peeter Koppel ja Jaak Nigul. 23. märts 2023.

Koppel: Viimased aastad pole paljudele olnud kerged. Olgu siis äris või olmes. Tahaks küsida kultusfilmist tuntud küsimuse: „Mis meist saab?“ On arvamusi, et raskused nügivad inimesi põhiväärtuste ja ratsionaalse käitumise suunas. Sel korral vist pole nii läinud?

Nigul: Eelmises suures kriisis valitsussektor vähemasti üritas teeselda, et osaleb ka kulukärbetes ja raskuste ületamises, kui ettevõtlusel oli väga keeruline. Seekord enam ei teeselda. Bürokraatide “pidu” kestab edasi. Nende arv kasvab ja nende palgad tõusevad. Ja ühiskonnale osutatav juhtimisteenus halveneb järjest, juhitakse peamiselt ametnike huvidest lähtuvalt. Põhiväärtustest nagu ühiskonnale hea või halb ja vajalik või mittevajalik pole enam mõtet rääkida. 

K: Kuidas sul äris nendel keeruliste aastate jooksul läinud on? Kas kunagi on olnud ka keerulisem kui praegu?

N: Ettevõtjana olen ma harjunud, et raskeid aastaid on rohkem kui häid. Ju ma pole piisavalt andekas. Viimasest 15 on häid olnud vaid 6 ja keskpäraseid 3. Põhjusteks on olnud ka enda valearvestused, mitte vaid turumuutused või ametnikepoolne takistamine. Hetkel läheb ühel grupi tehasel hästi, teisel keskpäraselt, kolmandal halvasti. Aga ei kurda, on olnud ka hullemaid aegu.

K: Sul on ühiskonna ja majanduse toimimisest selged ja sirgjoonelised arusaamad. Tehniliselt on mul raske nendega vaielda. Aga inimestele need sageli ei meeldi, sest need pole pehmed ja nunnud. Aga unustame nunnu olemise ära – kuidas sinu arvates me riigina ja väikse dünaamilise majandusena siit edasi peaksime minema?

N: Peaksime riigina õppima teiste demokraatlike riikide kogemustest, mitte kordama nende vigu. Aga me ei tee seda. Pidevalt üle jõu elamine kasvava laenukoormuse all viib laenuspiraali, millest pole kerget väljapääsu. Ka Eestist kõrgema maksutasemega riikidel on suured võlad, järelikult pole need lahendus. Lahendus on see, kui praegusest suurem % tööealisest elanikkonnast aitab luua, mitte vaid kulutada maksutulu. Valitsussektori 150 tuhande hõivatu hulgas on 60 tuhat osakoormusega, kellele pole täiskoormust pakkuda. Järelikult on osade nende ametikohtade vajadus küsitav. Lisaks tuhandeid täiesti mittevajalikke ametikohti, mis tegelevad peamiselt vigade varjamisega nagu PR või ettevõtluse takistamisega nagu ettevõtlusosakonnad, planeeringute menetlejad jne. Eestil oleks vaja Mart Laari taolist valitsusjuhti, kes ohverdaks end riigi huvidele, kes teeks ära vajalikud kärped valitsussektoris, mis tähendaks tõenäoliselt enda poliitilist enesetappu.

K: Mets on teema, mis suudab täna tülli ajada nii linna- kui maa-inimesed, noored ja vanad, parem- ja vasakpoolsed, rohelised ja nö. pragmaatikud. Ütle ausalt ära, mida sina arvad Metsanduse arengukavast, mille ümber käinud trall oli minusuguse linnapoisi meelest viimases faasis täiesti emotsionaalne?

N: Selle õige pealkiri Madis Kallase poolt muudetud versioonis oleks “Metsanduse Taandarengukava”, sest poliitiliseks eesmärgiks on võetud vanade, raievanuse ületanud metsade osakaalu kasvatamine majandusmetsades. See polnud muidugi kava kirja pannud metsateadlaste, vaid Keskkonnaministeeriumi eesmärk ja praegune minister on seda vastavalt oma puuduvatele teadmistele ja sotsi maailmavaatele veelgi näppinud. Tulemusena hakkaks majandusmetsades suurenema loomulikult surevate puude osakaal ja kui neid metsi isegi kunagi raiuda lubatakse, siis saab neist peamiselt küttepuid. Keskkonnaministeerium on eesmärgiks seadnud graanulitööstuse helge tuleviku kindlustamise, sest tarbepuitu ülekasvanud metsadest eriti ei saa. 

K: Ma sõitsin hiljuti sisepõlemismootoriga autoga Pärnust kodulinna Tallinnasse. Telefoni abil kuulasin ära paar olulisemat nädalavahetuse jutusaadet. Sealt kuuldu kinnistas minu mulje, et vastavad instantsid enam süvenema ei kipu – euronõuetele tempel peale ja kõik. Hea küll, aastast 2035 peavad uued autod olema nullsaastega. Aga LULUCF, EL kestlikkuse aruandluse direktiiv? Mis ikkagi tähtis on – olla Euroopa Liidus nö. viieline või lähtuda rahvuslikest huvidest?

N: Need sinu poolt mainitud direktiivid tõestavad järjekordselt meie ametnike ja poliitikute täielikku vastutuse puudumist ühiskonna ees. Kaasatakse nn huvigruppe, kuid erialateadlaste  seisukohad jäetakse arvesse võtmata, sest need ei pruugi olla populaarsed. LULUCFi hinnagul seob Eesti metsamaa hektar süsinikku vaid 0,2 tonni aastas, kuid akadeemik Veiko Uri uurimisgrupi poolt Eestis  aastate jooksul läbiviidud mõõtmised näitavad, et tegelik süsiniku sidumise määr on 2 – 2,5 tonni aastas. Eestile võetud valedel alustel kohustuste hind ühiskonnale saab olema sadades miljonites eurodes. Väike Eesti peab tõmbama koomale metsandust, põllumajandust ja turbatööstust, suured saastajad aga saavad rahumeeli jätkata oma majanduslikult kasulike tegevustega, sest meie võtsime nende kohustusi enda peale. Kes vastutab? Ma arvan, et ka EL tervikuna võidab, kui rahvusriikide majandustel läheb hästi, sest majandusel põhineb kõik muu. Eesti majandus neist otsustest aga kannatab.

Kuidagi on tekitatud arvamus, et ametnikud on kõiges kõige targemad ja ausamad, nii Eestis kui ka EL’s. Liiga palju on jäetud vaid nende otsustada. Tallinna kesklinnas anti Sõõrumaa arendusele  hoonestustiheduseks ca 3,8 ja minu omale 1,2. Sõõrumaa arendab ja mina loobusin projektist, sest ei tasu ära. Tallinn ju kaotas sellest, aga ametnikud saavad palka edasi. Miks nii?

K: Kuna sa kipud omama selgeid ja sirgjoonelisi seisukohti, siis ilmselt on sul ka oma arvamus olemas, kuidas lahkuv valitsus hakkama sai?

N: Välispoliitikas hästi, sisepoliitikas pigem kehvasti. Näiliselt liberaalne valitsus on ülikonservatiivne – ei ühtegi muudatust bürokraatia omavoli vähendamiseks. Ehk liberalism kehtib vaid ametnikele ja poliitikutele, nad võivad vastutusevabalt teha mida tahes, aga ettevõtlusele laotakse pidevalt piiranguid lisaks. Tööstuspoliitika puudub üldse nagu tõestab MKMi ametnikkonna koosseis. Suund on jagamisel ja mitte jagatava loomisel. Kui jätta kõrvale Venemaalt lähtuv oht, siis on Eesti suurim probleem kasvav bürokraatia, mitte energiahinnad. Majanduskasv ja heaolu saaks olla oluliselt suuremad, kõik ettevõtluse abiprogrammid võiks ära jätta, kui ametnikud ettevõtteid igapäevaselt ei takistaks. Aga see pole vaid praeguse valitsuse tekitatud probleem.

K: Ilmselt ei tule üllatusena, et meie ühiskonnas on nii ärevus kui ärrituvus jõudnud tasemeteni, mida pole kas nähtud kunagi – või vähemalt pole nähtud pärast 90ndaid. Millest see tuleb? Kas tavaline inimene tunneb, et ta  ei hooma enam seda, mis toimub – millised on suured protsessid ja

tema osa selles? Olgem ausad – paljudel nö. tavalistel inimestel on käsi taskus rusikas või näitab see rusikas juba selgelt Brüsseli poole.

N: Arvan, et ühiskonnaliikmete enamik on mõõdukalt konservatiivsed. Nad ei soovi järske muudatusi ja enamasti pole need ka reaalelus tehtavad. Ja samas nn liberaalsed erakonnad tegelevad peamiselt vähemuste õiguste ja vabadustega, mitte enamuse heaoluga. See annab võimaluse mõlema serva äärmuslastele. Liberalism ei tohiks ju tähendada väikeste huvigruppide maailmavaadete järgi enamuse elu keeruliseks muutmist, sest see tekitab lõpuks kõigile soovimatuid tagajärgi.

K: Poliitikud valmistuvad alati eelmiseks kriisiks. Arvati, et finantssüsteem on katki ja problemaatiline – muidugi on ka, kuid uued kriisid ei tulnud sugugi sealt. Uued kriisid olid seotud hoopis tervisega ning sellega, et ühe väikse vastiku kagebiidi suurushullustus läks üle igasuguste piiride. Kas nüüd on Suur Pahandus käes, mida nii mõnedki mõtlejad tegelikult juba viimased kolm aastakümmet on ennustanud?

N: Metsandusliku haridusega inimesena ma ju tean, et kui looduses mingi populatsioon muutub liiga tihedaks, siis hakkavad haigused levima. Ehk Covidi algamine just Hiinast ei saa olla üllatus. Üllatus oli, kui palju me sõltume rahvusvahelistest tarneahelatest, kui kehv oli valmisolek Euroopas. Meie ametnike käpardlikkus ei olnud üllatus, küll aga põrandaküte Terviseameti külmlaos, mille ehitamisse olid ju ka insenerid kaasatud. Kui ametnikud juhivad insenere või muude erialade spetsialiste, siis tihti lähebki halvasti. Ma ei mõista, miks ei vallandata valitsussektorist isikuid, kes on tõestanud enda käpardlikkust või miks võivad sinna kandideerida oma ebaeetilisust tõestanud isikud? Ja kui poliitiliste kokkulepete alusel „ekspordime“ selliseid isikuid EL’u väga kõrge(palgalis)tele ametikohtadele, siis kas EL’u juhtimine saab minna paremaks?

Venemaa imperialism ei ole samuti üllatus, kui tunda ajalugu. Üllatus on olnud poliitikute hulk, keda Venemaal on õnnestunud Euroopas ära osta, et oma ideid levitada. Omajagu süüd on muidugi ka nn progressiivsetel, kes kipuvad tegelema vaid vähemuste vabadustega, mis on tegelikult privileegid, pannes ”valge keskealise mehe” tundma end mittevajalikuna ning valima äärmuslasi. Nagu on kirjutanud Tõnu Õnnepalu: ”Kogu see jutt ”vabast maailmast” on ülistus privileegidele. Keegi peab meie vabadust ümmardama.” (”Valede kataloog”, lk 34). 

K: Viimasel ajal räägitakse palju ressursipuudusest. See on huvitav, sest mulle nö. majandusinimesena on selline asi arusaamatu. Ressursid nimelt ei kipu tavaliselt otseselt otsa saama. Nad lähevad lihtsalt nii kalliks, et neid pole enam mõtet kasutada või on need targem

asendada muude materjalidega vms. Milline on sinu arusaam sellest, et majandust peaks kahandama hakkama ja ressursid saavad kõik kohe-kohe otsa?

N: Majanduse kahandamine on “huvitav” mõtteharjutus olukorras, kus riigieelarvet kasvatatakse igal aastal. Ilmselt ettepaneku tegijad ei tea majanduse ja riigieelarve suuruse seost. Seda eksperimenti võiks kõigepealt katsetada jättes riigieelarve kasvatamata paar aastat koos kõige sellest tulenevaga. Ja kuna majanduse kahandamisele kutsuvad üles enamasti mõned ülikoolides palgal olevad isikud, siis alustaks kulukärbetega neile palka maksvatest instituutidest, katsetaks kõigepealt „laboritingimustes“. 

Ressursside kättesaadavust vähendada ja hinda ühiskonnale saab “edukalt” tõsta nagu näitab metsanduse ümber toimuv. Eestis on kõige kõrgemad puiduhinnad Euroopas. Kui aga võtta kasutusele Eestimaa Roheliste valimisprogrammi seisukohad (1/3 metsi kaitse alla, lageraied asendada püsimetsandusega nii riigi-kui erametsades, raiemaht kuni 5 Mln tm), siis saavad puiduhinnad veel palju tõusta. Kuni need hakkavad langema, sest paljud tööstused sulgevad uksed. Jäävad peamiselt graanulitehased, sest raievanuse ületanud puudest ei saa palke, vaid küttepuud. Kaob ka paberipuu eksport ja kodumaine kasutus, sest mädanikuga või surnud puit ei kõlba ka puidukeemiatööstuse toormeks. Ja kaugkütte ning halupuu hinnad saavad olema oluliselt kõrgemad praegustest. Kas majandusliku iseseisvuse hävitamine pole liiga kõrge hind selleks, et mingid puitu lagundavad samblikud, seened ja putukad saaksid elutseda kõikjal, mitte vaid kaitsealadel? Senini on just metsasektor Eesti jooksevkonto suurim tasakaalustaja, aga see on võimalik hävitada, kui muuta puiduressurss liiga kalliks. 

K: Kumb on tähtsam – vabadus või turvalisus?

N: Vabadus on turvalisuse eeldus. Orja elu ei ole ju turvaline. Vabaduse eeldus on iseseisvus, nii riigi kui ka üksikisiku tasandil. Ja ainult majanduslikult iseseisev riik ja ise oma eluga toimetulev inimene on päriselt vabad. Meil võiks olla ju ajaloost selge, et rahvuskultuur põhineb esmajoones töökultuuril. Kui kogu inimkond pärineb geeniuuringute järgi Aafrikast ja samas on osad rahvad rajanud  kõrgtehnoloogilised ühiskonnad ning teised elavad tänini kiviaja tasemel, siis ilmselt on just töökultuur see, mis meid eristab. Vabadus põhineb tööl. Kui „vargamäe andresed“ poleks teinud „armastusevaba“ tööd, siis poleks Eesti Vabariiki ka sündinud.

K: Milline on hea juhtimine? Ma pean siin silmas riigi tasandit.

N: Hea riigijuhtimise aluseks on vahetegemine tahtmiste ja vajaduste vahel ning viimaste eelistamine. Ning valmisolek teha ebapopulaarseid otsuseid ka enda populaarsuse hinnaga, kui need on riigile hädavajalikud.

K: Oled kuidagi pessimistlik. Kas meil riigina on siis veel lootust?

N: Lootust on ikka. Kõik probleemid saavad olude sunnil lõpuks lahenduse, aga on kahju, et see ühiskonnale optimaalse (majandame end riigina ise ära) ja õiglase (toetatakse vaid neid, kes objektiivsetel põhjustel ise hakkama ei saa, teised loovad turumajanduse tingimustes lisandväärtust või teevad ühiskonnale hädavajalikku tööd) süsteemi rajamine nii palju aastakümneid ja mitmeid inimpõlvi aega võtab. Aga võib-olla on see paratamatu, arvestades inimloomusele omast egoismi. Lõpuks see tuleb paratamatult nagunii, läbi valude, sest „teiste raha“ saab otsa ja ka need „teised“ tahavad olla vabad. Nagu ütles mulle üks endine kõrge riigiametnik: „Valitsussektor hakkab end alles siis optimeerima, kui raha on lõplikult otsas ja keegi enam laenu ka ei anna.“ 

Kummaline on kuulda maksutõusu ettepanekuid neilt, kes pole ise kunagi maksutulu loomises osalenud 

Läänemetsa pakutud valimisprogrammi probleemiks on tõik, et see vaatab vaid ühte poolt rehkendusest. Tegu on taas ühe parteiga, kellele hirmsasti meeldib raha jagada, aga kahjuks unustada, kust see raha tegelikult tuleb. Minu kui ettevõtja jaoks on oluline, et riigi raha kasutataks vastutustundlikult. Meil on vaja hoida üleval Eesti haridust, tervishoidu, suurendada panuseid riigikaitsesse ja säilitada Eesti kultuuri (laiapõhjalist kultuuri, mitte ainult loomekultuuri). Seda saame teha vaid siis, kui suudame riigina vähendada meie tänase riigiaparaadi ebaefektiivsust ja teisalt kasvatada meie ettevõtlust, kust see jagatav raha riigieelarvesse laekub.

Riigi maksutulu saab kasvab vaid läbi ettevõtluse kasvu

Kogu primaarne maksutulu laekub ettevõtlusest. See on paratamatus, sõltumata sellest, kas see tõde sobitub kellegi maailmavaatega või mitte. Valitsussektorist laekuvad sekundaarsed maksud on vaid esimeste ringikeerutamine. Mistõttu on oluline toetada ettevõtluse arengut, eriti eksportivaid ettevõtteid, mis toovad siinsesse raharinglusesse lisaraha. Ma ei pea silmas mitte rahalist toetust, vaid järjest uute väljamõeldud bürokraatlike piirangute vähendamist ettevõtetele. Siis kasvab ka maksutulu. Ma pole märganud sotsidel soovi ettevõtlust soodustada, küll aga lisandväärtust ümber jagada. Selles on vastuolu!

Toon siinkohal ühe näite. Mu tuttavad arendavad Londonis väga keerulist kinnisvaraprojekti: hoone asub ajaloolise Victoria pargi kõrval, paikneb kanali kaldal ja tegu on üle 100 aasta vanuse hoonega. Londonis sai detailplaneering kinnitatud kolme aastaga. Minul võttis tehase detailplaneeringu tegemine Luunja vallas kolmteist aastat. Ajal, kui riik kutsub kokku erinevaid töötubasid ettevõtluse võimestamiseks ja peab koosolekuid riigikassasse raha laekumise suurendamiseks, tuleks minu hinnangul päriselt võtta kuulda, mida ettevõtjad riigilt vajavad.

Palgatõusu võimalustest.

Eks igaühele meeldib kõrgem palk, kuid palgatõus tähendab kulude kasvu nii ettevõtluses kui ka valitsussektoris. Ettevõtluses saavad palgad kasvada peamiselt sisemise efektiivsuse tõusu ja toodete/teenuste hinnatõusu arvelt niikaua kuni turg seda aktsepteerib. Näiteks meie vägagi kõrgete tööjõumaksude alandamine võimaldaks samavõrra tõsta palku. See muidugi eeldaks valitsussektori kulude vähendamist, mille teostamise soovi praegustel parlamendierakondadel paraku ei paista.

10 tuhande valitsussektori töötaja ainuüksi palgakulu moodustab ca 300 Mln € aastas. 2021. aastal oli seal täistööajale taandatuna 120 tuhat töökohta, hõivatuid tegelikult ca 150 tuhat. Kindlasti suudetaks leida vähemalt 10 tuhat mittevajalikku ametikohta, need koondada ja suunata inimesed ettevõtlussektorisse, kus valitseb krooniline tööjõupuudus. Stat.ee andmete alusel oleksid need 10 tuhat inimest 2021. aastal ettevõtlussektoris võinud luua 470 Mln lisandväärtust. Lisaks ca 300 Mln € kokkuhoidmine igal aastal, mis on samas suurusjärgus kui keskmaa õhutõrjesüsteemi patarei maksumus.

Patriotismist.

Kindlasti on isamaaline maksta ausalt makse, aga veel isamaalisem on ettevõtete annetatud maksuraha kulutada säästlikult ja sihipäraselt, et sellest oleks kasu ühiskonnale tervikuna. Ja kõige patriootlikum on makse maksta ise, oma loodud lisandväärtusest või teha ühiskonnale hädavajalikku tööd. Kummaline on kuulda maksutõusu ettepanekuid isikutelt, kes pole ise kunagi primaarse maksutulu loomises osalenud. See pole muud kui silmakirjalikkus.

Sotside matemaatikast.

Sotside ja ka mõnede teiste nägemuses oleks riigi pidevalt tõusvate kulude katmiseks abiks, kui teha tulumaks palkadelt astmeliseks. Nende ettepanek on maksustada 3000 € ületavat palgasummat 25%’se tulumaksuga senise 20% asemel. Iga 3000 € ületav 500 € maksustataks täiendvalt 25 €’ga. Lihtne arvutus näitab, et see 5 protsendipunkti võib anda kuni 1 miljoni täiendavat maksutulu kuus ehk suurusjärgus 12 miljonit € aastas.[1] Kahtlen sügavalt, et nende 12 miljoni euroga lahendame kõik rahastusprobleemid. Lahenduseks on siiski riigireform, mille käigus kaotataks mittevajalikud tegevused, ametikohad ja kulutused.

Aga Lauri Läänemetsale pakun võimaluse näidata üles isamaalist patriotismi ja tulla looma ümberjagatavat lisandväärtust. Siiani omandatud molutamisteadmistega pole meil küll midagi peale hakata, aga garanteerin ümberõppe.

[1] 2022 a 3. kvartalis oli Eestis ca 48 tuhat inimest, kes teenisid vähemalt 3000€ kuus, seal hulgas ca 30 tuhat, kes teenisid vähemalt 3500€ kuus ja ca 16 tuhat, kes teenisid vähemalt 4000€ kuus.

Artikkel ilmus Delfi portaalis 17.01.2023.

Loodusturist maksku parem valuraha. Ja ärgu prügistagu

Marginaalne tegevus ei tohi takistada ühiskonda ülal pidavat puidutööstust.

Hiljuti võttis Eesti Päevalehes (EPL 2.3) sõna giid Liina Steinberg, väites, et metsade majandamine segab temal turistidele giiditeenust osutada, sest kõik olevat lagedaks raiutud. Tema ettevõtte Linagra OÜ käive 2019. aastal oli kokku 22 788 eurot, millest giiditeenus moodustas 3905 eurot. Aastas! Peamise käibe moodustas külaliskorteri rentimine.

Kui giiditeenuse käive on 20 aasta jooksul jõudnud juba ligi 4000 euroni aastas, siis vaevalt oleks võimalik maksta mingitki valuraha nendele metsaomanikele, kelle maadel ja metsades ta turiste ringi vedas või plaanib vedada. Miks valuraha? Sest olles ise sagedane metsas uitaja, on olude sunnil minu hobiks kujunenud metsaturistide ja korilaste järelt kilekottide, pudelite ja muu maha visatud prahi koristamine. Mitte et see koristamine hobitegevusena mulle meeldiks. Ja ei maksaks unustada asjaolu, et turism on üks keskkonnavaenulikumaid majandusharusid maailmas.

Loodusturismi ettevõtjad tarbivad ise samuti seda sama loodusvara, metsa, selle eest omanikule üldjuhul tasumata ja selle heaks panustamata. Paradoksaalselt kombel on 53% küsitlusele vastanud loodusturismi ettevõtjaid tunnistanud, et kasutavad RMK hallatavat matkavõrgustike ja puhkepaikade taristut (allikad artikli veebiversioonis – toim), mida peetakse üleval ju riigimetsa majandamisest teenitud tuludest.

Arvud räägivad tõtt

Ma olen arvu-inimene, sest arvud ei salli vahtu ega valet. Teeme siin nüüd korraks väikese arvutusliku kõrvutuse, nii palju, kui praegu arve leida on. Eesti maaülikoolis kaitstud magistritöö raames hinnati, et enamik loodusturismi ettevõtjaid on leitavad Visit Estonia portaalist, 2016. aasta seisuga oli neid 81 ja nende kombineeritud müügitulu oli 2,6 miljonit eurot. Eesti metsa- ja puidutööstuse liidu tellitud ja Ernst & Young audiitoribüroo korraldatud uuringu järgi oli 2017. aasta metsa-, puidu- ja mööblitööstuse kogumüügitulu peaaegu neli miljardit eurot ning loodav lisandväärtus peaaegu kaks miljardit eurot, mis on vastavalt 11,2% Eesti majandusest.

Praeguste metsa- ja puidutoodetega maksame kinni suure osa meie igapäevasest tarbimisest. Suure hulga neid nutiseadmeid, autosid, rõivaid ja ravimeid, mida me Eestisse sisse toome, saame endale lubada tänu metsa- ja puidutööstuse tublile ekspordile, mis meie riiki raha juurde toob. Metsamajanduse ja puidu töötlemise lisandväärtus töötaja kohta ületab Eesti keskmist, edumeelsematel ettevõtetel on see mõõdetav sadades tuhandetes eurodes.

Marginaalne loodusturism

Turism on oluline majandusharu, mis panustab eksporti, kuid loodusturismi osa selles on marginaalne. Loodusturismi ettevõtjate seas tehtud küsitluse järgi on vaid 10% kliente välismaalased ehk eksport. Loodusturismi mõjutab veel tugevalt hooajalisus ja madalhooajal suudetakse tööd pakkuda üksnes ettevõtte omanikele.

See on tore, kuid peamiselt siiski elustiiliettevõtlus, mille maksutulu ühiskonnale on marginaalne. Puidu töötlemise väärtusahel pakub aasta läbi maapiirkondades stabiilset tööd peaaegu 60 000 inimesele ja on viimase 80 aastaga kasvatanud Eesti metsasuse 30%-lt umbes 50%-le ja see kasvab edasi.

11,2% Eesti majandusest annab puidutööstus. Ükskõik?

Loodusturism on igati meeldiv ajaviide, kuid see ei ole valdkond, mis Eesti majandust kasvataks ja Eesti inimeste elujärge tõstaks, nagu võib näha ka Liina Steinbergi ettevõttest. Pisuke müügitulu, tööjõukulud, kui üldse, siis pigem OÜ-tamise mõõtu.

Vastuoluline ihalus

Eriti huvitav on loodusturismi ihalus lennuhäbi ajastul, mil räägime keskkonnakriisist ning vajadusest tarbimist piirata ja keskkonnajalajälge vähendada. Turism on oma olemuselt luksuskaup ja üks maailma saastavamaid majandusharusid. Ent metsandus katab inimeste baasvajadusi, nagu soe tuba, katus pea kohal, riided ja toidupakendid, kasutades selleks kohalikku taastuvat loodusvara. Lageraielank on kui visuaalne näidis meie tegelikust keskkonnajalajäljest, millega makstakse kinni suur osa ühiskonna kuludest, ka nendest, mida kirjeldatakse kui „tasuta”. Õnneks kõik lageraielangid taasmetsastatakse kas inimese poolt või inimese kaasabil.

Puit on keskkonnasäästlikum alternatiiv kõikides valdkondades praegu peamiselt kasutusel olevatele materjalidele, nagu fossiilsetel kütustel põhinev soojus, betoonist ja terasest majad, naftast riided ja plastist pakendid. Vajadus tarbimise keskkonnamõju vähendada on puidu kui tooraine olulisust viimaste aastakümnetega drastiliselt kasvatanud ja peaksime leidma viise, kuidas võimalikult palju puitu kasutusele võtta ja sellega keskkonnakahjulikumaid materjale asendada. Paraku on turistid ja korilased ning nende prügistamine meie metsades üks nendest keskkonnakahjudest.

Eneseteostus või kohustus ühiskonna ees

Eneseteostus või kohustus ühiskonna ees

Tallinna Ülikooli kultuuriajaloo professor Marek Tamm avaldas 23.10.19 Postimehes arvamust, et mul ”näib olevat väga vähe aimu sellest, kuidas teadus toimib, mis tagab teaduses edu ja kuidas peaks teadust toetama.” Tal võib tänapäeva kohta isegi õigus olla, sest minu lühikeseks jäänud metsateadlase karjäär jäi aastatesse 1987 kuni 1992, mil teaduse tegemise tingimused erinesid tänastest vägagi oluliselt. Kuid nii toona kui ka tänapäeval on metsateadusel olemas eesmärk: parandada majandusmetsade tootlikkust, mille majandusliku efektiga kaasneb väga oluline keskkonnakaitseline aspekt – süsihappegaasi intensiivsem sidumine atmosfäärist. Kas ka kultuuriajalool on mingi praktilisem väljund peale mäletamise ja mõistmise, näiteks ajaloost õppimine, seda teab Prof. Tamm minust paremini. 

World Economic Forum’i andmetel on Euroopa tippteaduse artiklid küll maailmas esirinnas viitamiste arvu osas, kuid Euroopa ei juhi reaalses innovatsioonis ega ettevõtluses. Maailma 15 suurima turukapitalisatsiooniga firmade hulgas ei pärine ükski Euroopast. Vähemalt ühe miljardi dollari suuruse turuväärtusega firmade asutajatest kõigest 15’ne alma mater on mõni Euroopa ülikool. Ameerika Ühendriikide ülikoolidest pärineb selliseid 146. Kui Euroopa edulugu põhines kunagi tugevalt selle maailmajao teadusel, siis tänaseks on teaduse eestvedaja roll liikunud Ameerikasse või Aasiasse. Faktid ei toeta Marek Tamme arvamust, et just Euroopa Liidu teadussüsteemis kasutusel olevad rahastusproportsioonid peaksid olema Eestile eeskujuks.

Minu sügava veendumuse kohaselt ei ole inimesed võimelised õppima ka lähiminevikus tehtud, rääkimata siis sajandeid tagasi tehtud vigadest, sest inimloomus on evolutsiooni käigus kujunenud väga egoistlikuks. Alles 20. sajandi jooksul võeti kasutusele maksutulu laialdasem ümberjagamine ja maksude kogumine muudeti vähem vägivaldseks ning juba arvab suur osa ühiskonnast, et neil on õigus anda ühiskonnale vaid seda, mis endale meeldib ja mitte seda, mida ühiskond vajab. Ma nimetan seda käitumismustrit sotsiaalegoismiks.

Teaduse eesmärk peaks olema ühiskonna tasakaalustatud areng, mitte ühe teadlase eneseteostus.

Prof. Marek Tamme väited, et ”teadusega innustab neid tegelema eneseteostuse soov, teadmistejanu, avastamise ja jagamise rõõm, mitte riiklikud suunised ja sund”; “ei ole kedagi, kes teaks teadlastest paremini, millega teadus peab tegelema”; “peaks riigi eesmärk olema tagada teaduse kui tervikliku süsteemi areng”, on sügavalt sotsiaalegoistlikud. Riigi eesmärk peaks siiski olema ühiskonna tasakaalustatud areng ja võimalikult laiapõhjaline heaolu, et vältida sotsiaalseid kataklüsme. Teaduse eesmärk ei tohi olla teadlase eluviis. Teadus saab olla üks olulisemaid abivahendeid üldise heaolu saavutamiseks juhul, kui teadlased seda eesmärki oluliseks peavad ja mõistavad, et heaolu põhineb loodud lisandväärtuse mõistlikul tasemel ümberjagamisel võimalikult paljudelt võimelistelt kodanikelt. Kui Marek Tamm ei saa aru, et ka teaduse tarvis saab ümber jagada vaid kellegi loodud lisandväärtust ja mitte väärtusi, siis saan vaid nentida, et ka kõrgharidus ei pruugi tagada adekvaatset arusaamist ühiskonna toimimisest.

Kultuuriajaloolase peale ei ole põhjust pahane olla. Ta võib ju olla õppinud ning uurinud kultuuri ja ajalugu, kuid seosed ühiskonna toimetuleku ja ettevõtluse vahel ei ole ka paljudele teistele mõistetavad. Ma olen pahane ja arvan, et põhjusega, meie majandus- ja sotsiaalteadlaste peale, et nad järjekindlalt keelduvad ühiskonnale selgitamast, kuidas ja kes ühiskonda tegelikult üleval peavad. Selle keeldumise ohver on ilmselt ka Marek Tamm. 

Tasakaalus ühiskonda peavad panustama kõik, mitte ainult ettevõtjad

Selgitan lühidalt. Valitsusel on ümberjagamiseks ja investeerimiseks vaid see raha, mille on talle andnud maksumaksjad. Lisaks EL toetused, mis ei pärine Euroopa Komisjonilt, vaid doonorriikide maksumaksjatelt. On võimalik võtta ka laene, kuid nende tagasimaksmise eest peavad hoolitsema jällegi siinsed maksumaksjad. Kõik tööl käivad inimesed on maksumaksjad juhul, kui nad ise või nende eest makse makstakse. Paraku pole kõik maksumaksjad fiskaalses mõttes riigieelarvele võrdse väärtusega. Maksumaksjad jagunevad primaarseteks ja sekundaarseteks. Primaarsed on need, kellelt laekub uus maksutulu ehk ettevõtlussektor ja see moodustab kogu maksutulust umbes 90%. Sekundaarsed ehk valitsussektor saab riigieelarvest vahendid oma tööjõu- ja tegevuskuludeks ning neilt arvestatakse uuesti maksud riigieelarvesse. Sekundaarse maksutulu laekumise eelduseks on, et primaarsed maksumaksjad on eelnevalt oma maksud ära maksnud. Sekundaarne maksutulu riigi ja KOVde eelarvetes moodustab umbes 10%.

Ei ole midagi ebaväärikat selles, kui sa pole primaarne maksumaksja, kuid teed ühiskonnale hädavajalikku tööd. Sõnumit edastavates ja õpetavates ametites on muidugi oluline, millist sõnumit sa maksuraha eest edastad, kas see sõnum põhineb faktidel või kellegi soovunelmatel. New Yorki Ülikooli sotsiaalpsühholoogia professor Jonathan Haidt on öelnud:”Ülikoolid peavad valima kas Tõe või Sotsiaalse Õigluse, mõlemat ei saa.” (tema loeng Youtube-s)

Ka mina EPA haridusega metsamehena tean Juhan Liivi tuntud ütlust, et kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Minu hinnangul oleks ühiskonnale hädavajalik, kui ka Marek Tamm vahepeal laskuks medievismi olümposelt maa peale ja võtaks osa primaarsete maksumaksjate muredest. Arvan, et näiteks minu eneseteostus ei pea seisnema Marek Tamme eneseteostuse kulude katmises. 

Milleks me anname teadusele raha?

Eesti teaduse rahastamisest on viimastel aastatel palju juttu olnud ja ikka selles võtmes, et nii riik kui ka ettevõtted annavad liiga vähe raha teadus-arendustegevuseks (TA). Hoopis vähem või pigem mitte üldse ei meenu sõnavõtte, mis analüüsiksid, mida Eesti on TA kulutuste  eest saanud või mida meil teaduse nime all üldse tehakse? Enamasti mainitakse rohket tsiteerimist leidnud teadusartikleid välismaistes teadusajakirjades, kuid kas artiklid saavad olla soovitav TA eesmärk? 

Teadusvaldkondade rahastamise muutused 2010 – 2017. Avaliku sektori TA kulutuste kogumaht kasvas antud perioodil 113’lt 156 miljonile ehk 1,4 korda. Võrreldes 2010. aastaga on loodusteaduste rahastamine kasvanud 1,1, tehnikateadustel 1,6, arstiteadustel 1,5, sotsiaalteadustel 2,8 ja humanitaarteadustel 1,4 korda. Põllumajandusteaduste rahastus oli 2017. aastal sama suur kui 2010. aastal. (Eesti Teadusagentuur, Eesti Teadus 2019). Ilmselgelt on vaadeldaval perioodil eelisrahastatud sotsiaalteadusi ning loodus- ja põllumajandusteadused jäänud tagaplaanile. Seda olukorras, kus keskkonnaprobleemid on globaalselt teravnenud ja nende tegelikud lahendused luuakse laborites, mitte tänavatel plakatitega vehkides. Ehitamata jäänud puidurafineerimistehase saagas saime teada, et põllumajandus laseb Emajõkke umbes 170 tonni fosforit aastas. Nüüd see fosforisaaste enam kedagi ei huvita, sest tehas jäi tulemata. Minu ettepanek oleks siiski uurida, kuidas päriselt Emajõge puhastada ja kuidas muuta põllumajandus vähem saastavaks. Selleks võiks raha võtta Euroopa kultuuripealinnaks 2024 valitud Tartule linna ja vabariigi valitsuse „Ellujäämise kunstidele“ lubatud 20 miljonist eurost, sest Emajõe puhtus on Tartule kindlasti ellujäämise küsimus. Teeks selle 20 miljoni eest midagi päriselt vajalikku, mitte vaid trillallaa-trallallaa. 

Ja veel üks mõtlemapanev lõik teatmikust Eesti Teadus 2019: „Eesti TA investeeringute jagunemine alusuuringute (ca 27–30%), rakendusuuringute (ca 25–26%) ning eksperimentaalse arendustegevuse vahel (ca 48%) on üsna sarnane ELi riikidele, kellega meil on võrreldav SKP tase (nt Poola), kuid jaotus erineb just alusuuringute ja eksperimentaalse arendustegevuse suure osakaalu ning rakendusuuringute võrdlemisi madala osakaalu poolest riikidest, kelle SKP tase on selline, mille poole me järgmise sammuna püüdleme (nt Sloveenia ja Taani; vt ka joonis 4.7).“  

Mis teadusharusid hõlmavad eelisarendatud sotsiaalteadused? TÜ näitel on need õigus-, majandus-, ühiskonna- ja haridusteadused ning politoloogia ja psühholoogia. Minu arvates peaks sotsiaalteaduste tulemuslikkus väljenduma ühiskonnakorralduse õiglasemaks muutumises ja eriti maksukoormuse õiglasemas jaotumises ühiskonnas. See viimane peaks olema ühiskonna- ja majandusteadlaste jaoks esmase tähtsusega teema, sest praktiliselt kõik maailma riigid maadlevad liiga suurte kuludega ja liiga väikeste tuludega ning seda tingimustes, kus on praktiseeritud väga erinevaid, enamasti astmelisi, maksusüsteeme ja ikka on tulemuseks eelarve puudujääk. Teadlasi ei saa küll  pidada vastutavaks, kui poliitikud keelduvad ebapopulaarseid otsuseid vastu võtmast, kuid nad peaksid vastutama läbikaalutud ettepanekute tegemise eest valitsusele, mille tulemusena hakkaksid  makse maksma  kõik, kes on selleks võimelised, mitte vaid need, kes nõustuvad.

Usun, et kogu ühiskond võiks olla eluliselt huvitatud uuringust, milline peaks olema riigi struktuur, mida selle maksumaksjad päriselt jaksavad üleval pidada.  Pakkusin teemat ise TÜ teadlastele, kuid nad pidasid seda liiga poliitiliseks. Tegelikult on see vaid matemaatika, mille tulemus ei pruugi paljudele meeldida. Kuid kas tulemuse tõenäoline ebameeldivus saab olla õigustuseks ühiskonnale hädavajaliku teemaga mittetegelemiseks? Meil eksisteerib juba 1992. aastast Ragnar Nurkse Innovatsiooni ja Valitsemise Instituut, mille esmaste kohustuste hulka peaks selline teema kuuluma. Kui seal oleks tegeletud tõsiteaduslikult ja ideoloogiavabalt teemadega, mis kajastuvad instituudi nimes, siis poleks Riigireformi Sihtasutust üldse loodudki.

Õigusteadusest. Praeguse põhiseaduse kirjapanijad olid ilmselgelt kehvad inimloomuse tundjad. Nad ei arvestanud, et inimene on loomult egoist, et vabatahtlikult on vaid vähemus nõus makse maksma või üldse midagi, peale rääkimise, ühiskonna vajadusteks tegema. Põhiseadus annab meile 39 õigust ja 4 kohustust. Enamik neist õigustest tähendavad ühiskonnale rahalist kulu, kuid üldist maksukohustust Põhiseaduses pole. Miks õigusteadlased selle teemaga ei tegele? 

Haridusteadusest. Osalesin Hariduse arengukava 2035 kokkupanekus. Tegin seal lõppteksti järgmise ettepaneku: „Riigi konkurentsivõime sõltub ainult poliitiliste otsuste õigsusest. Ja poliitiliste otsuste õigsus sõltub sellest, kas mõistetakse, kuidas ühiskonda üleval peetakse, kust tuleb raha riigi ja omavalitsuste eelarvetesse. Sest poliitika pole muud kui ümberjagamine – otsustamine, kellele, milleks ja kui palju? Paraku saab ümber jagada vaid lisandväärtust ja just selle fakti tunnistamine või mittetunnistamine poliitiliste, sh. hariduspoliitiliste, otsuste alusena moodustab riigi konkurentsivõime vundamendi.

Ühiskonnas ümberjagatavat lisandväärtust luuakse vaid ettevõtlussektoris, kuid ca 2/3 tudengitest õpib erialasid, kust lisandväärtust ei hakka tekkima, kui nad lähevad erialasele tööle. Kui uskuda Eesti ja Soome riiklikku statistikat, siis 2016’l õppisid põhikooli järgsetes haridusastmetes kutse- ja rakenduskõrghariduses Eestis 38% ja Soomes 64% õppuritest. Gümnaasiumis ja akadeemilistes ülikoolides siis vastavalt Eestis 62% ja Soomes 36% õppuritest. Kui Eesti soovib jõuda heaolult Soomele järele, siis peab oluliselt suurem osa õppuritest õppima erialasid, kus tekib ümberjagatav lisandväärtus.“ 

Lõppdokumenti pole veel näinud, kuid arvestades juhtivate ekspertide meelsust, see tõenäoliselt sisse ei jäänud. Arengukavas antakse õpilastele veel õigusi juurde ja võetakse kohustusi vähemaks. HTM juba teatas, et põhikooli lõpueksamid kaovad. ”Tasuta” kõrghariduse tulemused on juba näha – kõrgkoolid kurdavad rahapuuduse üle ja riigieelarve kokkupanek läheb järjest raskemalt. Siinkohal on sobilik tsiteerida Tõnu Õnnepalu raamatut ”Valede kataloog”: ”Igatahes elame me juba tükk aega ühiskonnas, kus suurem osa inimesi veedab koolis 12 aastat. Ja samas tundub, et me elame keset progresseeruvat idioodistumist. Võib-olla on ka see kooli teene. Võib-olla kogu see suur ja üldine kooliharidus, kogu see suur ja üldine tehnoloogia ja kirjaoskuse võidukäik teenib lõpuks ikkagi rumalust. Mitte kunagi, ka mitte Rooma riigis, pole meelelahutuse võimutsemine võtnud selliseid mõõtmeid. Rumalus paisub otse meie silme all…..”

Eesti teaduses on minu hinnangul liiga palju “järjehoidjaid”, kes vaid osutavad, kuhu peaksime püüdlema, kuid kes ise pole võimelised näitama, kuidas reaalselt väljakäidud eesmärgini jõuda. Kui mõni teadlane väidab, et keskkonnaprobleemide lahenduseks on põlevkivienergeetika kohene lõpetamine (mis pikas perspektiivis on kindlasti õige), sest elektrit saab ju importida, siis peaks ta ka näitama, mille eksportimise eest me saame need täiendavad sajad miljonid eurod, millega see import kinni maksta. Tihti nõuavad samad isikud ka metsade majandamise tugevat piiramist, mille tulemuseks oleks Eesti jooksevkonto suurima tasakaalustaja, metsa- ja puidutööstuse, ekspordivõimekuse oluline langus.

Probleem on ju selles, et veel pole kasutusvalmis ühtegi sellist kuluefektiivset, süsinikuheitmevaba, ilmastikust sõltumatut energiatootmise tehnoloogiat, mida elanikud oma kodu lähistele lubaks. Aatomielektrijaama me ei soovi. Tuulikud undavad ja rikuvad vaadet. Suurte päikeseelektrijaamade jaoks tuleks võtta kasutusele kas väärtuslikku põllumaad või raadata metsi – pole just parim lahendus. Puiduhakke põletamine pole mõnedele vastuvõetav, samuti ka paberipuust keemiliste, kõrge lisandväärtusega toodete valmistamine. Ka vesiniku tootmise tehnoloogia on veel liiga kallis. Lauludes me küll soovime olla Põhjamaa, kuid põhjamaade edu aluseks olevaid tööstusi ja tehnoloogiaid me Eestis näha ei soovi. 

Eesti teadlastel ja inseneridel on veel palju leiutada, kuid rahanappuse olukorras tuleb teha valikuid, kust võtta ja kuhu teadusraha esmajoones anda? Teaduse rahastamise peaküsimuseks ei ole tunnitabelite täitmise korrektsus, vaid kas maksurahast finantseeritavast teadusest peaks ühiskonnale ka otseselt kasu olema ja kui palju sellest kasust peaks olema rahaline ehk aitama ühiskonna kulusid katta? Arvan, et maksuraha eest finantseeritava teaduse eesmärk ei saa olla võimaldada igaühel uurida seda, mis huvitab või pähe tuleb. Akadeemiline vabadus maksumaksjate kulul peab olema piiratud teemadega, millel on reaalse kasu potentsiaal. Lisaks muidugi teatud mahus meid eestlasteks tegevaid rahvusteaduseid.

Vabadus tähendab ka õigust olla naiivne ja rumal, kuid mitte selle vabaduse eest ei sõdinud meie esiisad Vabadussõjas. Mulle meeldivad hoopis rohkem 1979. a. minu keskkoolilennu lõpuaktusel kõnelenud füüsik Henn Käämbre öeldud sõnad: ”Eesti rahvas on liiga väike selleks, et lubada endale lolle kasvatada.”

Ikka loodame, et laulame end rikkaks.

Ei ole ühest vastust küsimusele, miks ühed ettevõtted on kasvanud suureks ja on edukamad, kui teised. Alguses on ju kõik ettevõtted väikesed. Suureks saamine sõltub omanike nupukusest, töökusest ja kaalutletud riskivalmidusest. Enese tahtmiste piiramisest. Julgusest olla uuendusmeelne. Pisut ka õnnest. Minu arvates pole Eesti turul kohaliku kaubamärgiga mittemonopoolsel ettevõttel võimalik suureks kasvada. Ka keskmikuks on keeruline saada, sest kohaliku turu maht on nii väike. Suureks on Eesti tingimustes võimalik kasvada ainult ekspordile orienteerudes või rahvusvaheliselt tuntud kaubamärke importides. Spetsialiseerumine välisturgudel suure nõudlusega tootegrupile annab võimaluse suureks kasvada, kuid tähendab ka paljude konkurentide olemasolu.

Metsa- ja puidutööstust mõjutavad samad riskid nagu teisi tööstusharusid. Rahvusvaheliseks riskiks on näiteks USA – Hiina kaubandustüli, mistõttu aeglustub majandus globaalselt, väheneb üleilmne nõudlus. Kuna Hiina on tõenäoliselt mahuliselt maailma suurim vineeritootja, siis maailma suurima turu sulgumine Ameerika Ühendriikides sunnib Hiina ettevõtteid otsima müügikanaleid mujal maailmas. See mõjutab omakorda Eesti tootjaid.

Kohalikuks riskiks on majandusliku naivismi ja keskkonnaalase ebateadusliku mõtteviisi levik. Arvatakse, et kui õnnestus end vabaks laulda, siis nüüd laulame end rikkaks ka. Kahjuks see meetod ilmselt ei tööta. Laulu- ja tantsuüritustest meil puudust pole, kuid tavalisest rahast on meil puudus nii hariduses-teaduses kui ka tervishoius ja vanurite hoolduses ehk tegelikult kõikjal. Järjest suureneva kõrgharitute osakaalu juures kasvab nende hulk, kelle arvates tööstust polegi vaja, kuid kes nõuavad riigilt pidevalt raha juurde. Paljudele pole kohale jõudnud, et riik saab jagada vaid ettevõtlusest laekuvat primaarset maksutulu, laenuraha ja EL abi. Kui tuntud zooloog räägib uudistes, et “viimastel aastatel on õnnetuste arv loomadega kasvanud seoses inimhäiringute suurenemisega loomade elukeskkonnas, mis on peamiselt tingitud kiiresti tõusnud metsaraie intensiivsusest”, siis on see vaid üks levitatavatest poolvaledest. Õnnetuste arv on tõepoolest kasvanud, kuid zooloog jättis ilmselt teadlikult teavitamata, et lageraiete pindala on Eestis püsinud samas suurusjärgus juba aastaid, kuid sõidukite arv Eesti teedel on viimase 10 aastaga suurenenud ca 40% ja ületab juba 900 tuhandet ning metskitsede arv on sama aja jooksul kahekordistunud, kasvades umbes 130 tuhandele. Kui erinevate riikide uuringud näitavad, et suurim oht metslindudele tuleneb vabapidamisel kodukassidest, siis meil räägivad “teadlased” valikuliselt lageraiete mõjustlinnustikule, kuid mitte kodukasside ja põllumajanduse mõjust, mis on ilmselt kordades suurem.

Globaalselt on metsa- ja puidusektorit mõjutamas veel üks väga tugev taganttuul. Keskkonnateadlikkus. Metsade majandamise ja puidust toodete positiivset mõju mainitakse isegi ÜRO rahvusvahelises teadlaste koostatud IPCC raportis. Inimkond on oma hüvanguks viimase paarisaja aasta jooksul hoogsalt kasutanud fossiilseid kütuseid, paisates seeläbi atmosfääri täiendavat süsinikku, mis muidu oli maapõues tallel. Noored, intensiivselt kasvavad puud aga seovad õhust süsinikku. Seega on uuendusraie koos puude istutamisega tänaste keskkonnaprobleemide taustal igati keskkonnasõbralik teguviis. Kui neist maha võetud puudest veel tooted teha, kus see süsinik pikemaks ajaks tallele pannakse ja koguni naftast tooteid seeläbi asendatakse, on võit keskkonnale juba mitmekordne.

Eesti asub sellises kliimavööndis, et metsa meil jagub. Mets hakkab kasvama ka siis, kui inimene midagi selleks ei tee. Küsimus on aga selles, kui targad me tänaste pärituulte taustal oma loodusvara kasvatamisel ja väärindamisel oleme. Energeetilise ja mehhaanilise väärindamisega teeme me silmad ette nii mõnelegi vanale metsariigile. Raha ja teadus aga liiguvad aina rohkem keemilise ning molekulaarse väärindamise suunas. Puidust saaks tänapäeval teha juba pea kõike – rõivaid, päikesepaneele, lennukeid, ravimeid. Kõrgemat väärindamist aga meie riik oma õuele ei soovi. Jätkame selles vallas odava allhankemaana, müües mehaaniliseks töötlemiseks sobimatut puud jätkuvalt põhjamaade tselluloositööstustele, sest meie soovime saada Põhjamaaks ju ainult lauludes.

Metsa- ja puidusektoriga on Eestis otse ja kaude seotud ligi 60 000 töötajat. Metsaomanikke on Eestis ca 100 000. Enamus metsandusega seonduvatest töötajatest elab väljaspool suuri linnu. Maapiirkondades on mets üks olulisemaid tööandjaid. Ja päris hea tööandja. Tööstused on kõrgelt automatiseeritud, kasutades sageli maailma uuenduslikumaid tehnoloogiaid. Vaadates maapiirkondade keskmist taset, on palgatasemed selles sektoris väga head. Kuigi palgasurve ja tööjõunappus on ka puidutööstustel, ei ole see siiski võrreldav suuremates linnades toimuvaga. Mets hoiab elu maal.

Kokkuvõtvalt – metsa Eestis on, tahtmist ja teadmisi selle väärindamiseks samuti. Inimesi, keda mets toidab, on samuti ohtralt. Sõja ja küüditamiste ajal sööti jäetud põldude peale kasvanud puud on saanud raieküpseks. Nüüd on küsimus, kas vaidleme ja ootame, kuni see mets sobibki ainult küttepuuks või teeme sellest midagi, mis looks väärtust nii keskkonnale, inimestele kui riigile.