Silt: Mets

Loodusturist maksku parem valuraha. Ja ärgu prügistagu

Marginaalne tegevus ei tohi takistada ühiskonda ülal pidavat puidutööstust.

Hiljuti võttis Eesti Päevalehes (EPL 2.3) sõna giid Liina Steinberg, väites, et metsade majandamine segab temal turistidele giiditeenust osutada, sest kõik olevat lagedaks raiutud. Tema ettevõtte Linagra OÜ käive 2019. aastal oli kokku 22 788 eurot, millest giiditeenus moodustas 3905 eurot. Aastas! Peamise käibe moodustas külaliskorteri rentimine.

Kui giiditeenuse käive on 20 aasta jooksul jõudnud juba ligi 4000 euroni aastas, siis vaevalt oleks võimalik maksta mingitki valuraha nendele metsaomanikele, kelle maadel ja metsades ta turiste ringi vedas või plaanib vedada. Miks valuraha? Sest olles ise sagedane metsas uitaja, on olude sunnil minu hobiks kujunenud metsaturistide ja korilaste järelt kilekottide, pudelite ja muu maha visatud prahi koristamine. Mitte et see koristamine hobitegevusena mulle meeldiks. Ja ei maksaks unustada asjaolu, et turism on üks keskkonnavaenulikumaid majandusharusid maailmas.

Loodusturismi ettevõtjad tarbivad ise samuti seda sama loodusvara, metsa, selle eest omanikule üldjuhul tasumata ja selle heaks panustamata. Paradoksaalselt kombel on 53% küsitlusele vastanud loodusturismi ettevõtjaid tunnistanud, et kasutavad RMK hallatavat matkavõrgustike ja puhkepaikade taristut (allikad artikli veebiversioonis – toim), mida peetakse üleval ju riigimetsa majandamisest teenitud tuludest.

Arvud räägivad tõtt

Ma olen arvu-inimene, sest arvud ei salli vahtu ega valet. Teeme siin nüüd korraks väikese arvutusliku kõrvutuse, nii palju, kui praegu arve leida on. Eesti maaülikoolis kaitstud magistritöö raames hinnati, et enamik loodusturismi ettevõtjaid on leitavad Visit Estonia portaalist, 2016. aasta seisuga oli neid 81 ja nende kombineeritud müügitulu oli 2,6 miljonit eurot. Eesti metsa- ja puidutööstuse liidu tellitud ja Ernst & Young audiitoribüroo korraldatud uuringu järgi oli 2017. aasta metsa-, puidu- ja mööblitööstuse kogumüügitulu peaaegu neli miljardit eurot ning loodav lisandväärtus peaaegu kaks miljardit eurot, mis on vastavalt 11,2% Eesti majandusest.

Praeguste metsa- ja puidutoodetega maksame kinni suure osa meie igapäevasest tarbimisest. Suure hulga neid nutiseadmeid, autosid, rõivaid ja ravimeid, mida me Eestisse sisse toome, saame endale lubada tänu metsa- ja puidutööstuse tublile ekspordile, mis meie riiki raha juurde toob. Metsamajanduse ja puidu töötlemise lisandväärtus töötaja kohta ületab Eesti keskmist, edumeelsematel ettevõtetel on see mõõdetav sadades tuhandetes eurodes.

Marginaalne loodusturism

Turism on oluline majandusharu, mis panustab eksporti, kuid loodusturismi osa selles on marginaalne. Loodusturismi ettevõtjate seas tehtud küsitluse järgi on vaid 10% kliente välismaalased ehk eksport. Loodusturismi mõjutab veel tugevalt hooajalisus ja madalhooajal suudetakse tööd pakkuda üksnes ettevõtte omanikele.

See on tore, kuid peamiselt siiski elustiiliettevõtlus, mille maksutulu ühiskonnale on marginaalne. Puidu töötlemise väärtusahel pakub aasta läbi maapiirkondades stabiilset tööd peaaegu 60 000 inimesele ja on viimase 80 aastaga kasvatanud Eesti metsasuse 30%-lt umbes 50%-le ja see kasvab edasi.

11,2% Eesti majandusest annab puidutööstus. Ükskõik?

Loodusturism on igati meeldiv ajaviide, kuid see ei ole valdkond, mis Eesti majandust kasvataks ja Eesti inimeste elujärge tõstaks, nagu võib näha ka Liina Steinbergi ettevõttest. Pisuke müügitulu, tööjõukulud, kui üldse, siis pigem OÜ-tamise mõõtu.

Vastuoluline ihalus

Eriti huvitav on loodusturismi ihalus lennuhäbi ajastul, mil räägime keskkonnakriisist ning vajadusest tarbimist piirata ja keskkonnajalajälge vähendada. Turism on oma olemuselt luksuskaup ja üks maailma saastavamaid majandusharusid. Ent metsandus katab inimeste baasvajadusi, nagu soe tuba, katus pea kohal, riided ja toidupakendid, kasutades selleks kohalikku taastuvat loodusvara. Lageraielank on kui visuaalne näidis meie tegelikust keskkonnajalajäljest, millega makstakse kinni suur osa ühiskonna kuludest, ka nendest, mida kirjeldatakse kui „tasuta”. Õnneks kõik lageraielangid taasmetsastatakse kas inimese poolt või inimese kaasabil.

Puit on keskkonnasäästlikum alternatiiv kõikides valdkondades praegu peamiselt kasutusel olevatele materjalidele, nagu fossiilsetel kütustel põhinev soojus, betoonist ja terasest majad, naftast riided ja plastist pakendid. Vajadus tarbimise keskkonnamõju vähendada on puidu kui tooraine olulisust viimaste aastakümnetega drastiliselt kasvatanud ja peaksime leidma viise, kuidas võimalikult palju puitu kasutusele võtta ja sellega keskkonnakahjulikumaid materjale asendada. Paraku on turistid ja korilased ning nende prügistamine meie metsades üks nendest keskkonnakahjudest.

Ikka loodame, et laulame end rikkaks.

Ei ole ühest vastust küsimusele, miks ühed ettevõtted on kasvanud suureks ja on edukamad, kui teised. Alguses on ju kõik ettevõtted väikesed. Suureks saamine sõltub omanike nupukusest, töökusest ja kaalutletud riskivalmidusest. Enese tahtmiste piiramisest. Julgusest olla uuendusmeelne. Pisut ka õnnest. Minu arvates pole Eesti turul kohaliku kaubamärgiga mittemonopoolsel ettevõttel võimalik suureks kasvada. Ka keskmikuks on keeruline saada, sest kohaliku turu maht on nii väike. Suureks on Eesti tingimustes võimalik kasvada ainult ekspordile orienteerudes või rahvusvaheliselt tuntud kaubamärke importides. Spetsialiseerumine välisturgudel suure nõudlusega tootegrupile annab võimaluse suureks kasvada, kuid tähendab ka paljude konkurentide olemasolu.

Metsa- ja puidutööstust mõjutavad samad riskid nagu teisi tööstusharusid. Rahvusvaheliseks riskiks on näiteks USA – Hiina kaubandustüli, mistõttu aeglustub majandus globaalselt, väheneb üleilmne nõudlus. Kuna Hiina on tõenäoliselt mahuliselt maailma suurim vineeritootja, siis maailma suurima turu sulgumine Ameerika Ühendriikides sunnib Hiina ettevõtteid otsima müügikanaleid mujal maailmas. See mõjutab omakorda Eesti tootjaid.

Kohalikuks riskiks on majandusliku naivismi ja keskkonnaalase ebateadusliku mõtteviisi levik. Arvatakse, et kui õnnestus end vabaks laulda, siis nüüd laulame end rikkaks ka. Kahjuks see meetod ilmselt ei tööta. Laulu- ja tantsuüritustest meil puudust pole, kuid tavalisest rahast on meil puudus nii hariduses-teaduses kui ka tervishoius ja vanurite hoolduses ehk tegelikult kõikjal. Järjest suureneva kõrgharitute osakaalu juures kasvab nende hulk, kelle arvates tööstust polegi vaja, kuid kes nõuavad riigilt pidevalt raha juurde. Paljudele pole kohale jõudnud, et riik saab jagada vaid ettevõtlusest laekuvat primaarset maksutulu, laenuraha ja EL abi. Kui tuntud zooloog räägib uudistes, et “viimastel aastatel on õnnetuste arv loomadega kasvanud seoses inimhäiringute suurenemisega loomade elukeskkonnas, mis on peamiselt tingitud kiiresti tõusnud metsaraie intensiivsusest”, siis on see vaid üks levitatavatest poolvaledest. Õnnetuste arv on tõepoolest kasvanud, kuid zooloog jättis ilmselt teadlikult teavitamata, et lageraiete pindala on Eestis püsinud samas suurusjärgus juba aastaid, kuid sõidukite arv Eesti teedel on viimase 10 aastaga suurenenud ca 40% ja ületab juba 900 tuhandet ning metskitsede arv on sama aja jooksul kahekordistunud, kasvades umbes 130 tuhandele. Kui erinevate riikide uuringud näitavad, et suurim oht metslindudele tuleneb vabapidamisel kodukassidest, siis meil räägivad “teadlased” valikuliselt lageraiete mõjustlinnustikule, kuid mitte kodukasside ja põllumajanduse mõjust, mis on ilmselt kordades suurem.

Globaalselt on metsa- ja puidusektorit mõjutamas veel üks väga tugev taganttuul. Keskkonnateadlikkus. Metsade majandamise ja puidust toodete positiivset mõju mainitakse isegi ÜRO rahvusvahelises teadlaste koostatud IPCC raportis. Inimkond on oma hüvanguks viimase paarisaja aasta jooksul hoogsalt kasutanud fossiilseid kütuseid, paisates seeläbi atmosfääri täiendavat süsinikku, mis muidu oli maapõues tallel. Noored, intensiivselt kasvavad puud aga seovad õhust süsinikku. Seega on uuendusraie koos puude istutamisega tänaste keskkonnaprobleemide taustal igati keskkonnasõbralik teguviis. Kui neist maha võetud puudest veel tooted teha, kus see süsinik pikemaks ajaks tallele pannakse ja koguni naftast tooteid seeläbi asendatakse, on võit keskkonnale juba mitmekordne.

Eesti asub sellises kliimavööndis, et metsa meil jagub. Mets hakkab kasvama ka siis, kui inimene midagi selleks ei tee. Küsimus on aga selles, kui targad me tänaste pärituulte taustal oma loodusvara kasvatamisel ja väärindamisel oleme. Energeetilise ja mehhaanilise väärindamisega teeme me silmad ette nii mõnelegi vanale metsariigile. Raha ja teadus aga liiguvad aina rohkem keemilise ning molekulaarse väärindamise suunas. Puidust saaks tänapäeval teha juba pea kõike – rõivaid, päikesepaneele, lennukeid, ravimeid. Kõrgemat väärindamist aga meie riik oma õuele ei soovi. Jätkame selles vallas odava allhankemaana, müües mehaaniliseks töötlemiseks sobimatut puud jätkuvalt põhjamaade tselluloositööstustele, sest meie soovime saada Põhjamaaks ju ainult lauludes.

Metsa- ja puidusektoriga on Eestis otse ja kaude seotud ligi 60 000 töötajat. Metsaomanikke on Eestis ca 100 000. Enamus metsandusega seonduvatest töötajatest elab väljaspool suuri linnu. Maapiirkondades on mets üks olulisemaid tööandjaid. Ja päris hea tööandja. Tööstused on kõrgelt automatiseeritud, kasutades sageli maailma uuenduslikumaid tehnoloogiaid. Vaadates maapiirkondade keskmist taset, on palgatasemed selles sektoris väga head. Kuigi palgasurve ja tööjõunappus on ka puidutööstustel, ei ole see siiski võrreldav suuremates linnades toimuvaga. Mets hoiab elu maal.

Kokkuvõtvalt – metsa Eestis on, tahtmist ja teadmisi selle väärindamiseks samuti. Inimesi, keda mets toidab, on samuti ohtralt. Sõja ja küüditamiste ajal sööti jäetud põldude peale kasvanud puud on saanud raieküpseks. Nüüd on küsimus, kas vaidleme ja ootame, kuni see mets sobibki ainult küttepuuks või teeme sellest midagi, mis looks väärtust nii keskkonnale, inimestele kui riigile.