Silt: Eesti Päevaleht

Rohepöörde ja kliimakriisi taustal on mõned aspektid, millest selle eestkõnelejad avalikult rääkida ei soovi. Esiteks asjaolu, et kui rohepööre jätkab praegusel, vaid reaalmajanduse kägistamise suunal, siis tähendab see meie elukvaliteedi olulist halvenemist. Ja seda mitte ainult selles vaates, et käime vähem soojamaareisidel ja ostame vähem nutividinaid. See tähendab paraku ka seda, et tänane statistika 48000 absoluutses vaesuses elavast inimestest on alles algus. Teiseks on keskkonnajalajälje vähendamise tuhinas ”ära unustatud”, et mõistlik oleks alustada „rohepööramist“ just elumugavustest, mis omavad suurt jalajälge, kuid mis ei ole meile igapäevaseks eluks niivõrd olulised kui toit, küte või eluase.

Rohepöörame nõrgemad veel suuremasse vaesusesse.

Statistikaameti uuring näitab, et suhtelises vaesuses elas Eestis möödunud aastal ligi 303900 inimest. Absoluutset vaesust koges ligi 48000 inimest. 2021. aastal oli neid 18000, mis tähendab, et see arv on kasvanud kaks ja pool korda. Kõige enam elas vaesuses neid peresid, kus on kolm ja enam last. Vaesuse kasvu mõjutas enim toiduainete kallinemine ja nüüd loeme uudistest, et valitsus plaanib järgmisel aastal järsku keskkonnatasude suurendamist, mis annab hoo järjekordsele hinnatõusulainele. Arvan, et üldsusel on õigus teada nende Kliimaministeeriumi nõunike ja ametnike nimesid, kes teevad valitsusele selliseid ettepanekuid. Keskkonnatasude tõstmine olukorras, kus neid uusi, „rohelisi“ lahendusi veel pole ja valitsussektor ei tegele enda mittevajalike kulude vähendamisega, on ikka eriti küüniline. Ja kas nüüd, kus meil üks ministeerium on pühendunud kliima „parandamisele“ , ei ole inimeste toimetulek enam oluline?

Eestist on saanud tupikriik.

Eesti riik on ajaloos ime. Oleme suutnud väikerahvana iseseisvuda ida- ja lääne piiril. See piiririigiks olemine on meile lisaks hädadele toonud ka teadmisi ja jõukust, kuid eelmise aasta veebruaris keeras ajalugu taas ette oma halvema lehekülje ning meist sai tupikriik. Venemaavastased sanktsioonid on vaieldamatult vajalikud, kuid on ilmselge, et geopoliitiliselt asub Eesti tänaseks läänemaailma nurgas, mis muudab paljud tooted meie jaoks kallimaks kui kaubateede ääres olijatel. Meie kogutarbimisest moodustab import lausa 80%, sest toodame ise väga vähe neist kaupadest, mida vajame. Ja selleks, et importida, on vaja raha, mis ei tule mitte valitsuselt, vaid kaupade ja teenuste ekspordist. Ainsad kohalikud toormed, millest on võimalik eksporttooteid teha, on puit ja põlevkivi. Lisaks muld, millel midagi kasvatada. Nii põlevkivi kui ka puit, või täpsemalt metsade raiumine, on tänapäeval kuulutatud negatiivseteks nähtusteks. Pelgulinna riigigümnaasiumi uus, paljukiidetud, suuresti puidust ehitatud hoone, kuhu on arutul hulgal kulutatud puitu vaid esteetilistel kaalutlustel, on saanud vaid positiivseid hinnaguid. Aga uuendusraielangid, kust see puit pärineb, segavad paljusid. Miks nii? Ju me ei suuda endale tunnistada, et autoaknast nähtav raielank või mittenähtav kaevandus on meie endi vajaduste ja tahtmiste tulemused, meie kõigi keskkonnajalajälg.

Keit Pentus-Rosimannus ütles ühes oma hiljutises intervjuus, et Euroopa Kontrollkojas töötamise suurim üllatus on tema jaoks olnud see, kuivõrd jõuliselt seisavad erinevad Euroopa riigid oma huvide eest ja et Eesti suutmatus seda teha paistab selgelt silma. Euroopast on Eesti ettevõtjatele tulemas täiendavaid piiranguid nagu ”Vändrast saelaudu”. Mõned on kahtlemata ka keskkonna jaoks vajalikud, kuid on kindel, et kõik see toob kaasa tootmiskulude kasvu. Lisades siia energiahindade kallinemise ja maksutõusud, saamegi koosmõju, mis kergitab järjest lõpphindu tarbijatele. Ja kahjuks ei ole mingitki leevendust näha, sest meie oma ametnikud ei kaitse Eesti ettevõtlust üldse nagu näitas ebaproportsionaalselt suurte kohustuste võtmine LULUCF sektoris. Pigem keeravad meie püüdlikud ametkonnad oma inimestele ja ettevõtetele rohkem vinte peale kui EL nõuab. Ja selle tulemusena ei kalline vaid luksuskaubad, vaid pigem madala marginaaliga tooted, mida tarbivad pigem ühiskonna kõige nõrgemad.

Ilmselt pole veel aru saadud, et kohaliku põllumajanduse piiramine toob kõigepealt kaasa kohalike toiduainete konkurentsivõime languse ja kohaliku toiduga varustuskindluse kadumise. Erinevad raiepiirangud ja metsast saadava puidu hulk mõjutavad aga otseselt meie toasooja hinda. Sellest küll ei räägita, aga ligi 70% küttepuidust kasutame me ära Eesti kodude ahjudes ja kaugküttes.

Meil on valida, millele me loodust kulutame.

Meil räägitakse palju loodusressursside säästlikumast kasutamisest kui eesmärgist. See on õige eesmärk, sest kõik toorained pärinevad ju loodusest. Loodusest on pärit meie majad, autod, rõivad, telefonid ja ka elekter. Miskipärast aga tahetakse looduse piiridesse mahutada vaid hädavajalikku reaalmajandust, mitte aga kõike muud, mis looduse ressursse pillab.

Vastloodud Kliimaministeerium on tõstnud üles loosungi, et majandus peab mahtuma looduse piiridesse. Paraku on see loosung sisult vale, sest turumajandus pakub vaid seda, mida turg ja valitsussektor nõuavad. Ja need nõudmised, eriti viimase omad, ei näita mingeid langustrende. Kas keegi on kunagi arvutanud, kui palju loodusressursse raiskavad ametnikud, kes tekitavad mingi järjekordse mõttetu bürokraatiapaberi (nagu kestlikkusaruanne või kliimaseadus) või arengukava, millest mingit tulemust ei sünni, sest seda pole tegelikult vaja? Ja ametnike tegevusele ei kehti mingit keskkonnamõju hinnangut. Või näiteks iluaiandus. Kõik need aiandites mürkide ja väetiste abil kasvatatud üheaastased lilled, mida meil avalikele haljasaladele igal aastal uuesti istutatakse, mida saaks ju püsikute ja põõsastega asendada. Rääkimata lõikelilledest, millede tootmine on väga keskkonda reostav ja mida tuuakse Euroopasse isegi Aafrikast. Või kui kergliiklustunneli valgustuseks piisab 10 valgustist, siis miks pannakse disaini pärast 200? Raisatakse ju nii materjale kui ka elektrit. Me saaksime loodusressursside kasutamist oluliselt vähendada, kui vaid piiraksime oma soove, kulutaksime vähem kunstliku ilu jaoks. Sest mitte kunstlik ilu ei päästa maailma, vaid looduslik.

Eestis räägitakse vähe, kui suure keskkonnamõjuga on lemmikloomad. Maailmas on kodukasside vabapidamine üks suurimaid liikide kadumist põhjustanud tegur. Aga meie ornitolooge kassid ei häiri. Eesti Loomakaitse Seltsi hinnangul oli meil 2015.a. vähemalt 134000 kodukassi. Soome teadlaste uuringu järgi toovad sealsed vabapidamisel kassid pererahvale näitamiseks keskmiselt 4,1 murtud lindu kuus, mis moodustasid kõigist saakloomadest vaid 18%. Närilised moodustasid 72%. Kõiki saakloomi kassid kindlasti koju ei toonud. Pole teada, kui paljud eesti kassidest jooksevad vabalt ringi, aga pigem vähemalt 2/3, sest kiibistatud on vaid ca 23000. Jättes välja 3 talvekuud, annab arvutus murtud lindude arvu suurusjärguks ca 3,3 miljonit lindu aastas. Ja ehk on kakkude arvukuse languse taga see, et neil pole süüa, sest kassid, keda on väga palju ja kes on laiali Eesti 4712’s asustusüksuses, söövad neil peamised saakloomad, närilised, eest ära? Aga mina ei ole ornitoloog. Ma ei tiku ornitolooge õpetama nagu nemad õpetavad metsamehi. Ma esitan ainult arve. Kindlasti on turvalisem süüdistada metsamajandajaid ca 80 tuhande linnupoja hukkumises aastas uuendusraiete käigus ning keelustada kevassuvised raied, kui minna nõudma kasside vabapidamise keelustamist miljonite lindude murdmise tõttu.

Maailmas on juba üle miljardi lemmiklooma. USAs elavate liha söövate koerte-kasside aastane süsinikujalajälg olevat 64 miljonit tonni CO2 ekvivalenti. Võrdluseks, kogu Eesti põlevkivisektori aastane näitaja kõigub 8 ja 13 miljonit tonni vahel. Isegi kui meie lõpetame oma põlevkivi kasutamise, ei muutu Maa kliima sellest üldse ainuüksi lemmikloomade arvukuse tõttu, mis pigem kasvab.

Mis siis oleks lahendus? Esiteks, töötada välja, millised on Eesti huvid. Kohalike ressursside kinkimine Euroopale ja Eesti inimeste elujärje halvendamine ei ole minu hinnangul see visioon, mida me oleks ühiskonnana kokku leppinud. Kuid selles suunas me liigume. Vaataks, kust on siiani tulnud tulu ja keskenduks selle hoidmisele, kaardistaks uusi lahendusi ja ei tapaks Eesti tänast põllumajandust, energiasektorit või tööstust enne, kui oleme välja mõtelnud, millega seda kõike asendada. Ja kas see asendus on ikka keskkonnasõbralikum kui reaalmajandus. Töökohad maapiirkondades, lasteaiakohad lastele ja alumise kvartiili toimetulek on kohad, kuhu meil ühiskonnana tuleks esmajärjekorras panustada, enne kui hunniku miljonitega putukaväila hakkame rajama. Jätke need maaalad tühjaks ja külvake sinna seemneid, küll loodus tuleb ise, ilma miljoneid kulutamata.

Mida eelnevast järeldada? Tänu Eesti ametnike agarusele saame varsti riputada Kliimaministeeriumi fuajeesse Euroopa Liidu kõige rohelisema riigi diplomi, kuid selle nimel oleme suurendanud oma elanike vaesust, muutnud kibedaks ettevõtjate elu ja kliimat pole ikka ära päästa suutnud. Ja suretades välja kohaliku tööstuse, mis toodab asju, mida me eluks päriselt vajame, jätkame me ikkagi kulutamist vähevajalikule ilma, et selle üle isegi juurdleksime. Paraku, ainult majanduslikult iseseisev riik ja ise oma eluga toimetulev inimene on päriselt vabad. Kas riikliku iseseisvuse hävitamine pole liiga kõrge hind selleks, et mingid puitu lagundavad samblikud, seened ja putukad saaksid elutseda kõikjal, mitte vaid kaitsealadel?

Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 4.12.2023

On tõde, et kogu vesi ja toit, kõik materjalid ja kogu kasutatav energia pärinevad loodusest. Ja loomulikult kasutab seda kõike ka majandus. Mistõttu on asjakohane, et Kliimaministeerium on tõstnud üles loosungi, et majandus peab mahtuma looduse piiridesse.

Majanduses tekkivas lisandväärtuses sisaldub kõik see raha, mida meil järjest suuremates summades soovitakse maksude abil ümber jagada nii hädavajadusteks kui ka vaid soovideks. Ja sellest rahast on üha rohkem puudus nagu me riigieelarvetest näeme.

Siit tekib mul küsimus, et miks nõutakse vaid majanduselt, et see peab mahtuma looduse piiridesse? Et miks ei pea looduse piiridesse mahtuma ka kogu valitsussektor koos oma koostisosadega nagu ametkonnad, haridus, kunstid, sotsiaalabi, riiklik meditsiin, julgeolekustruktuurid jne? Neid kõiki finantseeritakse ju majanduse ehk ettevõtlussektori poolt ja nad kasutavad kõiki neid samu looduse ressursse.

Ja nüüd siis peab majandus tõmbuma kokku ja maksma samas rohkem makse, et valitsussektori kulutused saaksid endiselt jätkata paisumist?

Kindlasti ütleb “progressiivne üldsus” vastu, et majandus ei pea mitte kahanema, vaid muutuma ressursisäästlikumaks läbi innovatsiooni. Teadmiseks siis “progressiivsetele”, et ettevõtlus tegeleb enda efektiivistamisega pidevalt ja ilma valitsuse üleskutseteta ning et innovatsioon on reeglina väga kulukas tegevus ja maksutõusude tingimustes jääb selleks kindlasti vähem võimalusi.

Ja miks üldse peaks maksma rohkem makse selleks, et kusagil saaks senine raiskamine ehk loodusressursside tarbetu kulutamine jätkuda? Olen kindel, et valitsussektoris on vähemalt paarkümmend tuhat mõttetut ametikohta, mis põhjustavad otseselt loodusressursside raiskamist ja takistavad arengut, kuid riigireformi teema on kõik senised valitsuskoalitsioonid üksmeelselt kõrvale lükanud. Miks te siis tegelikkuses ei hooli kliimast ega keskkonnast?

Kui viimase 10 aastaga on ettevõtlussektori maksupanus ühiskonnale kahekordistunud ja viimastel aastatel on primaarne maksutulu tõusnud üle ühe miljardi aastas, ja seda ilma maksutõusudeta, siis on raha mittejätkumise taga siiski ametkondade oskamatus või soovimatus teha vahet vajadustel ja soovidel. Ja poliitikute süü seisneb suutmatuses ametnikkonda ohjata.

Ootan huviga Kliimaministeeriumilt selgitust, kuidas valitsussektori järjest suuremaid kulutusi saab finantseerida ettevõtlussektori väiksema käibe arvelt. Palun esitage see matemaatiliselt, tehetena, et ka mitteametnik võiks mõttekäigu loogikast aru saada.

Oleks ju õige, kui ühiskonna rohepöörde, keskkonna säästmise ja sellega paratamatult kaasneva enesepiiramise eeskujuks oleks meie poliitiline eliit ja valitsussektori asutused. Palun näidake enda peal ette, kuidas see ressursikasutuse kärpimine käib, sest teie sõnavõttude järgi paistab teil kõik selge olevat.

Algatuseks võiksite need piinlikkust tekitavad kuluhüvitised lihtsalt kaotada. Mitte lisada palgale, vaid kaotada. Keskkonna hüvanguks!

Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 30.10.2023

Vilja Kiisler: See intervjuu sai alguse teie kirjast, milles leidsite, et ajakirjanikud on Kaja Kallase suhtes liiga verejanulised. Palun, rääkige, mida silmas peate.

Jaak Nigul: Sellest saan ma aru, et opositsioon peaministrit tümitab, sest see on opositsiooni roll. Kuid meedia on asjale lähenenud liiga pinnapealselt ja Kallast kolkinud asjatult. Ma pole Reformierakonna valija, aga minu meelest ei peaks ei Kallast ega tema abikaasat üldse haugutama. Ettevõtjana ei näe ma selleks mingit alust.

Meie poliitiline eliit on pikki aastaid rääkinud, et Eesti peab olema sillaks ida ja lääne vahel ning Venemaaga äri tegema. Enamik meie ettevõtjaid on Venemaal kõrbenud, aga mõni jäi ellu. Loomulikult on hea, kui sealt oli võimalik pärast sõja algust ära tulla. Venemaa toetamine on loomulikult lubamatu. Kuid tihti pole ettevõtjatel valikut: nad ei toeta Venemaad, aga ei saa sealt tulema. Tean mitut ettevõtjat, kellel pole muud valikut kui anda tehase võtmed venelastele, kinkida see neile. Aga kui kinkida tehas venelastele ja venelased müüvad selle näiteks hiinlastele, siis kasutavad nad müügist saadud raha ukrainlaste ründamiseks. Kuidas see Ukrainat aitab? See on mulle täiesti arusaamatu.

Ettevõtte saab praegu Venemaalt ära tuua ainult nii, et ostad ettevõtte ise välja, ent sellisel juhul jääb raha ikka ju Venemaale. Tean üht lääne ettevõtjat, kellele öeldi: panete tehase kinni, natsionaliseerime. Hiinlased pakkusid: maksame veerandi hinnast. Loomulikult mõtlevad nad, miks peaks tehase ära kinkima.

Te mõtlete ainult ärilises mõõtmes, aga…

Kas tehase kinkimine venelastele oleks kõlbeline tegu? Meile meeldib rääkida, et aitame Ukrainat. Ent kui palju on neid, kes on valmis seda omast taskust tegema? Kõik teie, kes te teete ettevõtjatele etteheiteid, palun väga: müüge ära oma korterid, oma ettevõtted, oma vara – ja annetage müügist saadud raha Ukrainale. Sest just seda nõutakse ettevõtjatelt, kes on Venemaal kinni. Kui lääne ettevõtted oraegu Venemaalt lahkuvad, siis saavad nende raha ja vara endale venelased, mitte ukrainlased.

Euroopa Liidu riigid ostavad rekordkogustes Vene gaasi. Selles suures äris aktsepteeritakse miljardite pumpamist Venemaale. Tallinna linna köetakse kolmandiku ulatuses endiselt gaasiga, praegu pole teist tehnilist võimalustki. Miks me ei loobu siis solidaarsusest Ukrainaga Tallinna kütmisest? See gaas on tõenäoliselt Vene päritolu, olgu pealegi, et tuleb siia tiiruga.

Nii et sanktsioonid on mõttetud, sest ei toimi?

Sanktsioonid peaksid peal olema kogu Venemaaga tehtaval äril. Hekoteki suuromanik Heiki Einpaul (ÄP: https://www.aripaev.ee/uudised/2023/09/01/hekoteki-juht-paevapealt-saame- venemaalt-valja-ainult-pankrotiga ) ütles sedasama: pange sanktsioonid peale, et oleks võimalik lepingutest väljuda. Neil on saja miljoni euro ulatuses lepinguid venelastega. Ettemaksu on nad ära kulutanud toorme ostmiseks, toodang on pooleldi valmis, kuid lepinguid ei saa katkestada, sest kaubal ei ole sanktsiooni peal. Välisminister kommenteeris, et teised riigid ei ole selliste sanktsioonidega nõus. Aga kümne aasta pärast, kui sõda on läbi, kaebab Vene ettevõte Hekoteki Stockholmi arbitraaži, võidab – ja Hekotek hakkab venelastele maksma. Seda tahame või?

Peaminister Kaja Kallas on seisnud selle eest, et sanktsioonid laieneksid ja peaksid. Ta on tauninud igasugust äritegemist Venemaaga. Ja nüüd teame, et tema abikaasa on ajanud äri Venemaal, tema ise on andnud abikaasa ettevõttele laenu. Kas te seda moraalset kahvlit ei näe?

Arvo Hallikule, keda ma ei tunne, kuulus ainult neljandik logistikafirmast, mis teenindas teist Eesti ettevõtet, Metaprinti. Ta oli vähemusosanik, suurosanik on aga Metaprindi omanik. Sellega seoses meenub mulle BLRT kohtuasi: suuromanik keeldus väikeomanikega tulu jagamast. Ei maksnud ja kogu lugu. Eesti seadused ei kaitse väikeaktsionäri vähimalgi määral. Vähemusaktsionär ei otsusta midagi. Ja võrreldes gaasiäriga on autotransport ikka marginaalne äri.

Minule tundub, et Kaja Kallast rünnatakse pigem selle pärast, et ta on naine. Naispeaminister pole paljudele meespoliitikutele vastuvõetav. Ma ei mäleta, et mõnda meespeaministrit oleks nii massiivselt ja nii olematul põhjusel tümitatud. Selline ebavõrdne suhtumine pole mulle vastuvõetav.

Sõda teeb asjad mustvalgeks. Kaja Kallast mõisteti, kui ta taunis äri Venemaaga. Sõda sunnib valima, kummal poolel olla. Sellisel juhul ei saa vist äriline kalkulatsioon olla ainus hinnangute langetamise alus?

Hiljuti tuli uudis, et Vene valitsus võttis kontrolli alla kaheksa Taani rahvusvahelise õllekontserni Carlsberg õlletehast Venemaal. Carlsberg võib endale lubada sadade miljonite eurode mahakandmist, sest see moodustab vaid väikese osa nende globaalsest ärist, kuid mõnele Eesti võrreldamatult väiksemale ettevõttele võib see olla surmahoop.

Milles siis saab üldse seisneda ettevõtjate moraalne vastutus sõja ajal?

Tuleb kehtestada täielikud sanktsioonid ja piir nii kinni panna, et midagi vedada ei saagi. See eeldab muidugi, et ka naaberriigid teevad seda. Ma taunin äri Venemaaga, aga ettevõtjate ainus süü seisneb praegu selles, et nad kunagi sinna läksid. Nad lihtsalt ei saa tulema. Lisaks võib nende sealne äri ollagi nende ainus sissetulek. Valik on uuesti nullist peale hakata. Kõvad moraalijüngrid tehku ise seda, mida nad ettevõtjatelt nõuavad: müügu oma vara ja andku raha Ukrainale. Mind häirib kõige rohkem silmakirjalikkus: teiste raha ja vara on kõige varmamad ümber jagama need, kes ei ole ise nõus mitte midagi andma.

Kuidas on sanktsioonid teie äri mõjutanud?

Samahästi kui üldse mitte. Meie äri Venemaaga lõppes pronksiöö järel. Enne seda tõime kogu puidu Venemaalt.

Olete rääkinud, et sektoril läheb halvasti ja teil ka. Tarmeko käive suurenes eelmisel aastal 48 protsendi võrra, puhaskasumit teeniti kaks miljonit eurot. Ettevõte maksis emaettevõttele 220 000 eurot dividende. Ei lähe ju väga halvasti?

Meil on kolm tehast. Ühel läheb päris halvasti, teine teeb nulliäri, kolmandal läheb hästi. Kõige raskem on mööbliga. Praeguses kriisis on nii, et ka rikkad nutavad. Kõige suuremates raskustes on kõige moodsam tehas, kus teeme tuntud lääne disainibrändide allhanget. Selle niši tooteid ostsid rikkad inimesed ja müük on märgatavalt kahanenud.

Olete olnud metsa- ja puidutööstuse liidu juht, pärast teid tuli Raul Kirjanen ja siis Margus Kohava, äsja valiti uueks esimeheks Jaano Haidla. Kas teie kandideerisite?

Ei. Kirjutamata reegel on, et teist korda ei kandideerita. Ja ega see ei ole meeldiv positsioon. See tähendab kaks aastat rumaluste kummutamist ja pidevat meediapeksu. Metsa ümber on emotsioone rohkem kui vaja ja enamasti on need täiesti põhjendamatud. Arvatakse, et puud ei olegi organismid. Et puud ei sure. Et puud on kogu aeg suured, väikseid puid ei nagu tohiks olla. Lapsed meile meeldivad, aga väikesed puud millegipärast mitte. Kuid kõik suured puud on kunagi olnud väikesed

ja kõik puud surevad, sõltuvalt liigist eri vanuses. Nagu inimesedki. Osa mände võib kasvada kolmesaja-aastaseks, kuid puude suremine kiireneb oluliselt üle saja-aastastes puistutes.

Kuulen esimesest korda sellisest arusaamast.

Metsamajandajate heidetakse ette, et metsi raiutakse. Öeldakse, et meil on puudus vanadest metsadest, mis metsamajanduse mõttes on vale. Leitakse, et on hea lasta metsadel päris vanaks kasvada, et lendorav saaks sisse kolida. Aga vaadake, lendorav ei ole rähn. Temal ei ole nokka, tema ei toksi puu sisse auku, et endale pesa ehitada. Lendorav ootab, kuni puutüvi seest mädaneb ja sobival kõrgusel asuv oksakoht tühjaks kõduneb. Sealtkaudu läheb tema õõnde, seal ta elab. Selline puu on surmaeelses seisundis. Inimene sureb ära, kui ta seestpoolt mädaneb, aga puu on võimelinekasvama veel aastakümneid.

No aga mida siis lendorava kaitsjatele ütlete?

Me peame tegema vahet kaitsealustel ja majandatavatel metsadel, aga praegu tahetakse kõiki ühe vitsaga lüüa. Majandusmetsi pole mõtet raiuda siis, kui nad juba kõdunevad. Siis saame sealt ainult pelleteid, ei saa mööblit, puitmaju ega paberitooteid. Ka puidukeemiatehastele ei sobi toormeks kõdunenud puit. Puid tuleb raiuda siis, kui ta on veel terve. Kui tahame puitu väärindada, peab see olema väärindamiseks sobiva kvaliteediga. Mädanenud viljast ju ka head saia ei küpseta.

Mul tilgub süda verd, kui näen, kuidas looduskaitse nime all meie metsade ümber kraavid täis lükatakse ja metsad vee alla uppuma jäetakse. Need on meie esivanemate rajatud metsad. Nemad kaevasid kraavid ja istutasid metsad, et et meil oleks katus pea kohal ja leib laual. Meie aga hävitame oma esivanemate töö ja mädandame metsi.

RMK uuring ütleb, et riigimetsa raiemaht kukub ilma ühegi uue piiranguta kümne aastaga ligi neljandiku ja 60 aasta pärast saab raiuda alla poole praegusest (Ülle Harju, „RMK paljastas tõe: riigimetsa raiemaht kukub, sest metsa ei jätku“, Postimees, 12.9). On see adekvaatne hinnang? Ja kuidas see teid mõjutab?

Tänaseks on kolmandik metsi erinevate kaitserežiimide all ja neid soovitakse teha juurde. Ernst & Young audiitorbüroo uuringu järgi jääb iga raiumata tihumeetri tõttu ühiskonnal saamata 193 eurot lisandväärtust ehk raha, mida saab ümber jagada. Maaülikooli teadur Allan Sims kirjutas just ERR- is („Allan Sims: metsastatistikat koostatakse teaduslikel alustel“, ERR, 14.9), et 40 protsenti metsi on raievanuses või jõuab sinna kümne aasta jooksul. Kui sellest vanusest üle minna, siis jõuab puu pensioniikka. Raievanus on näiteks hallil lepal 30 , haaval ja sanglepal 40, kasel 50 aastat.

Postimees ei kirjuta, et RMK raiemahtude kukkumise põhjus on aina rohkem kaitsealuseid metsi. Sellal kui riigieelarves raha napib, õpetajatele ja päästjatele pole raha palga maksmiseks, laseme majandusmetsad lihtsalt ära kõduneda. Selle asemel, et teha neist tooteid, millega asendada naftat, gaasi või terast ja täita riigieelarvet.

Kui palju teie üldse RMK-st ostate?

Umbes 20 protsenti. Kui Eestis kehtis linnurahu, siis läksid metsafirmad puhkusele. Meie tõime palke Lätist. (Irooniliselt.) Väga keskkkonnasõbralik – 250 km kauguselt autodega vedada. RMK puiduhinnad on Eesti kõrgeimad. Aeg-ajalt korraldab RMK oksjoneid, seal lähevad hinnad täiesti absurdseks, meie oleme sealt harva ostnud.

Olete bürokraate ja muid asjapulki sajatanud aastakümneid ning öelnud, et ka puidusektori suurim mure on ametkondade asjatundmatu ja ideoloogiline sekkumine turumajanduslikesse ja metsabioloogilistesse protsessidesse. Mida see tähendab?

Meid tahetakse sundida metsi majandama liiga hilja – siis, kui sealt enam tööstuslikult kasutatavat puitu ei saa. Mul endal on ainult paarkümmend hektarit metsa, nii et mind eraisikuna see ei puuduta. Kuid ma ei saa aru, kuidas keskkonnaametis ei mõisteta, et tooteid on võimalik valmistada ainult tervest puidust.

Olen kutsunud ökolooge tehasesse, et näidata, milles probleem on. Üks tuli, teised ei tule. Nad ei taha seda näha. Tegelikult targad ökoloogid saavad probleemist aru, aga ka neil ei ole lahendust, kuidas kõdunevast puidust tooteid teha. Ja ega ökoloogid ja looduskaitsjad ei taha ka ühiskonnale ütelda, mis on nende visiooni teine pool: et meie elatustase peab suuresti kukkuma. Energia hind peab veel tõusma, toit peab veel kallinema ja meie sissetulekud oluliselt vähenema.

Olete kritiseerinud kõiki valitsusi selle pärast, et nad ei tegele majanduskasvuga. Mida üldse valitsus saab teha majanduse edendamiseks?

Eesti on väga väike riik. Kes soovib vähegi suuremat ettevõtet käigus hoida, peab orienteeruma ekspordile. Eesti turul saavad tegutseda ainult pisiettevõtted. Tarmeko on keskmine ettevõte, aga meilgi jäävad Eestisse vaid mõned diivanid ja tootmisjäägina tekkiv hake, mille müüme kohalikele energiatootjatele. Kõik muu läheb välja.

Eestil on hädavajalik eksportida. 80% Eesti kogutarbimisest moodustab import. Eksporti on vaja just selleks, et sisse tuua seda, mida me ise ei tooda. Niisiis ei tohiks valitsus kahandada eksportivate ettevõtete rahvusvahelist konkurentsivõimet. Aga just seda nad puidu- ja mööblisektoris juba pikemat aega teevad. Õigemini ametkonnad. Nad lausa hävitavad meiekonkurentsivõimet.

Kuidas?

Soomes maksab kasepalk juba pikka aega 80 eurot tihumeetri kohta. Meil praegu 150 eurot. Soomest me kasepalki tuua ei saa, nad ei müü väljapoole, niisugune on mitteametlik rahvuslik kokkulepe. Erinevalt meist eelistavad soomlased ise oma puidust tooteid valmistada. Eelmisel aastal käis meil hind üle 300 euro, Soomes oli ikka 80. Suvel oli hind siin 180-200 peal, sest raie pandi seisma. Ettevõtted olid jamas. Lätlased vaatasid, et meil on puudus majas, ja küsisid ka 200. Aga ega mulle kliendid selle pärast rohkem maksa, et meil on toormehinnad piirangute tõttu laes.

Eestis on ka elekter oluliselt kallim kui Soomes või Rootsis. Meil ei ole üle kümne aasta ühtegi tuuleparki ehitatud, ainult räägitakse. Kogu aur läheb keskkonnamõjude hindamise peale. Soomlased tõmbasid tuuleparkide abil oma energiahinnad alla, neil ilmselt arendused keskkonda ei mõjuta.

Kuidas suhtute kliimaminister Kristen Michali tegevusse ja seatud eesmärkidesse?

Ta on vähe aega ametis olnud, tema tegevusel ei ole veel tagajärgi. Aga ega Eestit ei valitse valitsus. Ministeeriume juhivad kantslerid ja meil on paljud kantslerid ametis olnud pikka aega. Poliitikat määravad nemad.

Et siis EKRE retoorikast pärit süvariik?

See ongi nii. Meil on väga harva olnud ministriteks oma ala spetsialiste. Kantsler otsustab, missugused andmed ministri lauale jõuavad ja mille järgi ta otsuseid teeb.

Olete ametnikke põhjanud lugematutes kirjutistes. Mis peaks siis ette võtma?

Ametnike arvu tuleb oluliselt vähendada. Siis tekib vähem rumalaid ideid. Väga paljud ametikohad on täiesti mittevajalikud. Ma ei ole Refi valija, aga mulle meeldis väga, kui peaminister Kaja Kallas suurte vaktsineerimisjamade ajal 2021 suvel puhkuse katkestas ja tööle asus ning sotsiaalministeeriumi kantsleri Marika Priske lahti laskis. Mulle ei meenu varasemast ühtegi säärast juhtumit. Kaja Kallas läheb sellega ajalukku. Kui ametnik ei saa hakkama, sest ta on kas rumal või laisk, siis tuleb ta lahti lasta, ja teda ei tohi enam kunagi valitsussektorisse tööle võtta. Valitsussektor ei jaga ju ümber mitte enda, vaid ettevõtlussektori annetatud raha.

Riik saab maksumaksjate käest igal aastal aina rohkem. Igal aastal saadan maksuametisse kirja ja küsin andmeid. 2021 maksid ettevõtjad riigile ja omavalitsustele 1,26 miljardit eurot rohkem makse kui aasta varem. 2022 maksid ettevõtjad riigile ja omavalitsustele 1,13 miljardit rohkem kui 2021. Keskmiselt 89 protsenti maksutuludest tuleb ettevõtlussektorist. Ja ikka ei tulda välja.

Lauri Läänemets tahaks pankasid maksustada. Kuidas sellega oleks?

Pankadele on muidugi euribori kunstlik tõstmine tohutu kasumi allikas ja see tundub ebaõiglane, olen nõus. Aga kui anda valitsusele selles järele, siis hakkabki nii olema – et kui on rahapuudus, siis tuleb kellegi teise taskust juurde võtta. See on põhimõtteliselt vale. Las vähendavad raiskamist. Võiks pigem kaotada need ametikohad, kus töötegemist mängitakse ja ühiskonda kahjustatakse.

Kuidas suhtute Mart Võrklaeva ministrite palga vähendamise ideesse? Ja riigisektori palkade külmutamisse?

Abiks seegi. Tegelikult oleks vaja teha riigireform. Meie maksumaksjad lihtsalt ei suuda sellist bürokraatide ja ülalpeetavate hulka kinni maksta. See on üha süvenev probleem. Kaks kolmandikku tudengeid õpib erialasid, kus maksutulu eriti ei teki, kui nad erialasele tööle lähevad. Kõiki erialasid on tarvis, aga hoopis teises proportsioonis, kui praegu koolitatakse.

Ikkagi, teie väljaütlemistest on alati kumanud läbi skepsis sotsiaal- ja humanitaarteaduste suhtes. Milleks meile siis näiteks filosoofia, mis ei hakka kunagi lisandväärtust tootma?

Mingi hulk filosoofe peab olema, aga neid ei saa olla liiga palju. Soomes saab akadeemilist kõrgharidust umbes poole vähem noori kui Eestis. Kutse- ja rakenduskõrgharidus on palju levinum. Kas siis soomlased on meist poole rumalamad? Uuringud väidavad koguni, et nad on kõige õnnelikum rahvas maailmas. Nende metsades ei kehti mingisugust raierahu. Seal pole metsis ja teised kanalised kaitse all. Seda ei ole vaja, sest neid on seal palju. Ka lendoravaid on palju. Meie looduskaitsepoliitika pole andnud tulemusi, aga soomlased teevad teisiti ja neil on tulemused.

Olete leidnud, et koolides ja ülikoolides õpetatakse ühiskonna ja inimloomuse kohta palju jama. Missugust jama silmas peate?

Tahtsin teada, mida kuradit noored koolis õpivad, et nad nii vähe majandusest teavad, ja lappasin läbi mõned ühiskonnaõpetuse õpikud. Neis pole üleüldse juttu sellest, kuidas maksutulu tekib. Nii tulevadki koolidest noored, kes arvavad, et riik on see, kes midagi annab. Riik aga jagab ümber vaid seda, mida ettevõtlussektor on riigile andnud. Tundub, et enamik inimestest ei saa sellest aru. Mõne aasta eest palusin ülikooli teadlastel seda uurida.

Jutt käib teie soovitud uuringust, missugust riiki me jaksame pidada?

Palusin välja arvutada, kui palju peab olema nn tuluinimesi, et ühiskonda üleval pidada. Teadlased keeldusid, olevat liiga poliitiline teema. Kui ma siis hiljem ühega neist teadlastest rääkisin – ta oli vahepeal saanud professoriks – siis ütles ta mulle: ma saan aru küll, kuidas ühiskonda üleval peetakse, aga see ei lähe kokku minu vaadetega. Huvitav, mida ta ülikoolis õpetab, kas tegelikkust või vaateid?

Kas seda saab pelgalt arvude keeles hinnata, missugust riiki tahame pidada? Äkki see polegi läbirehkendatav?

Seda tuleks siiski teha. Emotsioonidega oleme riiki juhtinud mitukümmend aastat, aga eelarve miinus muudkui suureneb. Ettevõtjana ei saa ma endale kogu aeg miinust lubada, vahepeal peab kasumiaastaid ka olema.

Olete sotsiaalmeedias jaganud Mihkel Muti lugu „Miks nad ei taha paljuneda?” ja vastanud pealkirjas esitatud küsimusele: „Põhjuseks mitte eneseteostus, vaid elunautimine. Ehk egoism. Järjest rohkemad saavad ühiskonna kulul “tasuta” kõrghariduse ja sotsiaalegoiste paistab olevat järjest enam. Ehk peaks “tasuta” kõrghariduse asemel olema “tasuta” algharidus?” Palju teil endal lapsi on?

Mul on kaks tütart ja kolm lapselast. Just selle pärast, et olen tütarde isa, pole Kaja Kallase ründamine mulle vastuvõetav.

Näen, et lasteaiaaeg kujundab väga suurel määral tulevikuks vajalikke sotsiaalseid oskusi, ilmselt rohkem kui ülikool, seepärast arvan, et pigem just lasteaed peaks olema tasuta. Et vähemalt kuni seitsmenda eluaastani ei oleks mingit sotsiaalset kihistumist. Kolm korda päevas sooja toitu, algõpetus ja võimalus õppida teistega suhtlema peaks olema igaühele tagatud. Kui keegi soovib õppida moderntantsu – palun väga, aga see ei pea olema tasuta. Hobid ei pea olema tasuta.

Meil võib isegi mitu korda ülikoolis käia. Teine kõrgharidus ei tohiks mingil juhul tasuta olla. Juhul kui kõrgharidus on tasuta, tuleb piirata sissesaajate arvu vastavalt ühiskonna vajadusele. Üks asi oli vene ajal hästi: ülikooli võeti vastu kindel arv inimesi. Mina olen korra sisseastumiseksamitel läbi kukkunud ja teate, mulle tuli see elus tohutult kasuks. Sain aru, et tuleb hakata õppima, pingutama. Enne lasin niisama liugu, koolis ei pingutanud. TIP-is oli puidutöötlemistehnoloogia erialale neli soovijat kohale. TIP-i ei saanud ma sisse, läksin õppima EPA-sse metsandust, selle lõpetasin.

Majandusprognooside optimism järgmise aasta majanduskasvu suhtes on hajunud. Mis teie vaade ütleb, millal hakkab eesti majandus kasvama?

Aus vastus on, et ei tea. Puidutöötlemissektoris, mida tunnen, ei näe ma praegu ühtki tõusu alget. Selge see, et langusele järgneb tõus, aga millal see tuleb ja kas meie sellest ka osa saame, ei tea. Tõus algab varem riikides, mille ettevõtluse konkurentsivõime on hea. Kui meie valitsus ja ametkonnad ettevõtete konkurentsivõimet halvendavad, siis jõuab tõus ja majanduslik kasu Eestisse oluliselt hiljem.

Olete juba tänagi öelnud, et ei vali Reformi. Valite Isamaad? Olete kuulunud Tartu linnavolikokku, kuhu teid valiti Isamaa nimekirjas.

Olen vanades erakondades pettunud. Nad kõik on olnud viimastel aastatel võimul, aga mitte ükski pole hakanud riiki reformima. EKRE lubas enne võimulesaamist, et võtab süvariigiga midagi ette, aga nad ei teinud mitte midagi. Nii et mina vanu erakondi ei vali. Nemad tahavad jätkata samamoodi nagu seni, aga niimoodi ei saa me hakkama.

President ütles viimati riigikogu uut hooaega avades: „Eesti eesmärk võiks olla haritud ja tark rahvas.” Seda on ta varem ka öelnud. Ma ei ole temaga nõus. Minu arvates võiks eesmärgiks olla elamisväärne Eesti, kus võimalikult paljudel on heas elukeskkonnas võimalik ise oma eluga toime tulla. Aidata tuleb vaid neid, kes päriselt hakkama ei saa. Hoolekanderiik teeb õnnelikuks vaid laisad. Haritus ja tarkus ei saa olla eesmärgiks. Need on vahendid.

Missugune valitsus on olnud Eestile parim?

Mart Laari oma. Tema julges teha reforme. Kui Laar oleks ka populaarsuse pärast põnnama löönud ja ei oleks teinud neid reforme, mis ta tegi, ei oleks me praegu siin, kus oleme. Meil oleks vaja Laari-sugust valitsusjuhti, kes ohverdaks oma populaarsuse riigi hüvanguks ja teeks riigireformi ära.

Olete saanud aumärgi president Kersti Kaljulaidilt. Teie ise olite varem pakkunud teenetemärgi kandidaadiks üht oma tehase naistöötajat, aga lõpuks saite märgi ikkagi teie. Ei tea, miks?

Kust ma seda tean. Ma esitasin tol korral kaks kandidaati ja kui see tubli naine aumärki ei saanud, olin tõeliselt solvunud ja kirjutasin presidendi kantseleile teabenõude. Vastati, et lõpliku otsuse teeb president. See on ikka piinlik, et eksportiva ettevõtte müügijuht, kolme lapse ema, ei vääri aumärki. Selline suhtumine toimib siiamaani. Ma ei arva, et aumärgi saajate seas peaks olema rohkem ettevõtjaid, aga eraettevõtete tublimad töötajad võiksid ka väärida riiklikku tunnustust. Minu teada on aegade jooksul aumärgi saanud ainult üks selline inimene.

Teie isa Olev Nigul, kes eelmisel aastal 94-aastasena suri, käis Tarmeko nõukogu liikmena peaaeagu elupäevade lõpuni iga päev tööl. Kas selline on ka teie tulevik?

Ma ei tea, mis ma sellises vanuses mõtlen. Praegu arvan, et ei tahaks. Tahan rohkem looduses olla. Käin iga nädal metsas. Saan aru, et inimestele ei meeldi raielank, aga meil peab olema midagi, millega näiteks haridust kinni maksta. Ma peame eksportima. Meil on ainult kolm toorainet: puit, põlevkivi ja muld. Ja fosforiit, millest ei tohi isegi rääkida. Põlevkivi on ka põlu all, nii et jääb ainult puit. Mille eest toome sisse riideid, ravimeid, metalli, seadmeid, arvuteid, kui puidutööstuseka kinni paneme?

Teie metsas kindlasti lendorav ei ela?

Ei ole märganud. Elan soosaarel, seal laiub 60-aastane inimtekkeline mets.

Tarmeko on pereettevõte. Sageli soovivad ettevõtjad, et lapsed jätkaksid millalgi nende tööd. Kas teie lapsed on sellest huvitatud?

Nad kumbki pole selle eriala peal. Mõlemad lapsed tegutsevad meditsiinivaldkonnas. Üks õpib alles, teine on psühholoog. Ettevõtjana võib tegutseda ka omanikuna nõukogus, peaasi, et asjadest aru saadakse. Lapsed on mul taibukad. Mu kaasosanikust vennal on kaks poega.

Psühholoogiks õppimist teie küll vaevalt soovitasite?

Esiteks õppis vanem tütar hoopis välismaal telemeediat ja -kommunikatsiooni ning töötas end üles filmiprodutsendina. Aga ta ei soovinud oma lastest nii kaua eemal olla, nagu see amet nõudis, ja siis ta ilma….

… teie käest küsimata…

…omandas Londonis psühholoogi hariduse. Nüüd on ta Eesti tagasi. Ta on laste unenõustaja.

Teie isa mängis akordionit ja oli kirglik kalamees. Teie olete pigem vist jahimees, kas ehk pilli ka mängite?

Tudengina õppisin suupilli mängima, aga head muusikat eelistan ma pigem kuulata.

Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 22.09.2023.

Läänemetsa pakutud valimisprogrammi probleemiks on tõik, et see vaatab vaid ühte poolt rehkendusest. Tegu on taas ühe parteiga, kellele hirmsasti meeldib raha jagada, aga kahjuks unustada, kust see raha tegelikult tuleb. Minu kui ettevõtja jaoks on oluline, et riigi raha kasutataks vastutustundlikult. Meil on vaja hoida üleval Eesti haridust, tervishoidu, suurendada panuseid riigikaitsesse ja säilitada Eesti kultuuri (laiapõhjalist kultuuri, mitte ainult loomekultuuri). Seda saame teha vaid siis, kui suudame riigina vähendada meie tänase riigiaparaadi ebaefektiivsust ja teisalt kasvatada meie ettevõtlust, kust see jagatav raha riigieelarvesse laekub.

Riigi maksutulu saab kasvab vaid läbi ettevõtluse kasvu

Kogu primaarne maksutulu laekub ettevõtlusest. See on paratamatus, sõltumata sellest, kas see tõde sobitub kellegi maailmavaatega või mitte. Valitsussektorist laekuvad sekundaarsed maksud on vaid esimeste ringikeerutamine. Mistõttu on oluline toetada ettevõtluse arengut, eriti eksportivaid ettevõtteid, mis toovad siinsesse raharinglusesse lisaraha. Ma ei pea silmas mitte rahalist toetust, vaid järjest uute väljamõeldud bürokraatlike piirangute vähendamist ettevõtetele. Siis kasvab ka maksutulu. Ma pole märganud sotsidel soovi ettevõtlust soodustada, küll aga lisandväärtust ümber jagada. Selles on vastuolu!

Toon siinkohal ühe näite. Mu tuttavad arendavad Londonis väga keerulist kinnisvaraprojekti: hoone asub ajaloolise Victoria pargi kõrval, paikneb kanali kaldal ja tegu on üle 100 aasta vanuse hoonega. Londonis sai detailplaneering kinnitatud kolme aastaga. Minul võttis tehase detailplaneeringu tegemine Luunja vallas kolmteist aastat. Ajal, kui riik kutsub kokku erinevaid töötubasid ettevõtluse võimestamiseks ja peab koosolekuid riigikassasse raha laekumise suurendamiseks, tuleks minu hinnangul päriselt võtta kuulda, mida ettevõtjad riigilt vajavad.

Palgatõusu võimalustest.

Eks igaühele meeldib kõrgem palk, kuid palgatõus tähendab kulude kasvu nii ettevõtluses kui ka valitsussektoris. Ettevõtluses saavad palgad kasvada peamiselt sisemise efektiivsuse tõusu ja toodete/teenuste hinnatõusu arvelt niikaua kuni turg seda aktsepteerib. Näiteks meie vägagi kõrgete tööjõumaksude alandamine võimaldaks samavõrra tõsta palku. See muidugi eeldaks valitsussektori kulude vähendamist, mille teostamise soovi praegustel parlamendierakondadel paraku ei paista.

10 tuhande valitsussektori töötaja ainuüksi palgakulu moodustab ca 300 Mln € aastas. 2021. aastal oli seal täistööajale taandatuna 120 tuhat töökohta, hõivatuid tegelikult ca 150 tuhat. Kindlasti suudetaks leida vähemalt 10 tuhat mittevajalikku ametikohta, need koondada ja suunata inimesed ettevõtlussektorisse, kus valitseb krooniline tööjõupuudus. Stat.ee andmete alusel oleksid need 10 tuhat inimest 2021. aastal ettevõtlussektoris võinud luua 470 Mln lisandväärtust. Lisaks ca 300 Mln € kokkuhoidmine igal aastal, mis on samas suurusjärgus kui keskmaa õhutõrjesüsteemi patarei maksumus.

Patriotismist.

Kindlasti on isamaaline maksta ausalt makse, aga veel isamaalisem on ettevõtete annetatud maksuraha kulutada säästlikult ja sihipäraselt, et sellest oleks kasu ühiskonnale tervikuna. Ja kõige patriootlikum on makse maksta ise, oma loodud lisandväärtusest või teha ühiskonnale hädavajalikku tööd. Kummaline on kuulda maksutõusu ettepanekuid isikutelt, kes pole ise kunagi primaarse maksutulu loomises osalenud. See pole muud kui silmakirjalikkus.

Sotside matemaatikast.

Sotside ja ka mõnede teiste nägemuses oleks riigi pidevalt tõusvate kulude katmiseks abiks, kui teha tulumaks palkadelt astmeliseks. Nende ettepanek on maksustada 3000 € ületavat palgasummat 25%’se tulumaksuga senise 20% asemel. Iga 3000 € ületav 500 € maksustataks täiendvalt 25 €’ga. Lihtne arvutus näitab, et see 5 protsendipunkti võib anda kuni 1 miljoni täiendavat maksutulu kuus ehk suurusjärgus 12 miljonit € aastas.^[1] Kahtlen sügavalt, et nende 12 miljoni euroga lahendame kõik rahastusprobleemid. Lahenduseks on siiski riigireform, mille käigus kaotataks mittevajalikud tegevused, ametikohad ja kulutused.

Aga Lauri Läänemetsale pakun võimaluse näidata üles isamaalist patriotismi ja tulla looma ümberjagatavat lisandväärtust. Siiani omandatud molutamisteadmistega pole meil küll midagi peale hakata, aga garanteerin ümberõppe.

^[1] 2022 a 3. kvartalis oli Eestis ca 48 tuhat inimest, kes teenisid vähemalt 3000€ kuus, seal hulgas ca 30 tuhat, kes teenisid vähemalt 3500€ kuus ja ca 16 tuhat, kes teenisid vähemalt 4000€ kuus.

Artikkel ilmus Delfi portaalis 17.01.2023.

Jüri Raidlal oli kahtlemata õigus, kui ta väitis 17.08.2015 Päevalehes, et “Põhiseadus on riigi ja rahva teejuht, mis peale õigusnormide kaudu oleviku reguleerimise annab väärtuste ja aluspõhimõtete sätestamise ja mõtestamise kaudu üsna selged juhtnöörid tuleviku kujundamiseks.”  Mittejuristina ei pruugi ma Põhiseaduse kõigist juriidilistest peensustest õigesti aru saada, kuid  algkooli matemaatikas loen end piisavalt tugevaks, et julgen kahelda põhiseaduslike õiguste ja kohustuste vahekorra rakendamise võimalikkuses ning et just need väärtused meile helge tuleviku kujundavad. Põhiseaduse sisu on selleks liiga „mugav”.

Põhiseaduse II. peatükis lugesin ma kokku järgmised õigused:

sünnijärgsele kodakondsusele; võrdsusele seaduse ees; riigi ja seaduse kaitsele; pöörduda kohtusse; elule; vabale eneseteostusele; vabadusele ja isikupuutumatusele; õiglasele kohtumõistmisele; moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele; perekonna ja eraelu puutumatusele; perekonna kaitsele riigi poolt; tervise kaitsele; riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral; abile töö otsimisel; vabalt valida tegevusala ja töökohta; streikida; tegeleda ettevõtlusega; koonduda tulundusühingutesse ja –liitudesse; omandi puutumatusele; kodu puutumatusele; pärimisõigusele; valida elukohta; lahkuda Eestist; eestlasel asuda Eestisse; haridusele; teaduse- ja loomevabadusele; autoriõigusele; südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadusele; kuuluda kirikutesse ja usuühingutesse; oma arvamustele ja veendumustele; sõnumite saladusele; üldkasutatavale informatsioonile; ideede vabale levitamisele; pöörduda ametiasutuste poole; rahumeelselt koguneda; koonduda MTÜ-desse; rahvuskuuluvusele; vähemusrahvuste kultuurautonoomiale; eestikeelsele asjaajamisele. Kokku 39.

Kohustustest leidsin järgmised: kaitseväeteenistus või selle asendusteenistus, säästa looduskeskkonda, olla ustav põhiseaduslikule korrale ja kaitsta Eesti iseseisvust. Kokku 4. 

Ma kahtlen, kas sellise õiguste ja kohustuste vahekorraga on üldse võimalik ühe riigi jätkusuutlikkust tagada.Enamusel neist õigustest on ühiskonna jaoks hinnalipik küljes ehk nende tagamiseks peavad riik ja KOV’d tegema kulutusi maksutulude arvel. Samas puudub üldine kohustus aidata riiki üleval pidada ehk maksta makse. 

Meil on näiteks õigus „riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral”, kuid puudub isiklik kohustus pidada üleval oma pensionieas vanemaid või aidata neile pensioni maksta. Kümned tuhanded eestlased on kasutanud õigust „lahkuda Eestist” parema elu otsinguil ja maksavad makse kusagil välismaal, kuid nende vanematele ja vanavanematele maksavad pensioni siiajääjad. Kas see ongi võrdsus Põhiseaduse mõttes (§ 12)? Ettepanek: kui vanema pensionile jäämise ajal töötavad järeltulijad välismaal, siis kaotab vanem õiguse riiklikule pensionile. Kui välismaal töötab üks laps kahest, siis väheneb riiklik pension poole võrra.* 

§ 29.   “Eesti kodanikul on õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta.” Tasuta kõrgharidust maksumaksjate kulul Põhiseadus ei luba, kuid kahjuks see eksisteerib. Õiguse „vabalt valida tegevusala” tulemus on, et aastatel 2006 – 2015 oli avalik-õiguslike ülikoolide teatud õppevaldkondades lõpetajate arv järgmine: sotsiaalteadused, ärindus ja õigus 35745; humanitaaria ja kunstid 12532; tehnika, tootmine ja ehitus 11828; loodus- ja täppisteadused 10477 (haridussilm.ee). Soodsate asjaolude kokkulangemisel õnnestus meil end vabaks laulda, kuid end rahvana viie rikkama hulka laulda pole võimalik.  Ka ca 500 sotsiaalteaduste ja ca 250 keskkonnahoiu lõpetajat aastas ei tee ühiskonda rikkamaks. Ettepanek: Hakata haridust juhtima ühiskonna vajadustest lähtudes. Haridusministeerium koos tööandjate organisatsioonidega hakkab määrama, mitut teatud eriala lõpetajat ühiskond aastas vajab ja „tasuta” vastuvõtt piiratakse selle arvuga. Üle selle piirarvu ei võeta vastu ka raha eest! Sest § 29 ütleb ka:„Seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra.” Sotsioloogiahuvis pole midagi halba, kuid see võib ka hobi olla.

§ 29 sätestab kaitseväeteenistuse või selle asendusteenistuse kohustuse, kuid reaalsuses läbib esimese vaid ca veerand arstliku komisjoni läbinutest (Kaitseministeeriumi koduleht). § 124 ütleb, et „Usulistel või kõlbelistel põhjustel kaitseväeteenistusest keelduja on kohustatud läbi tegema asendusteenistuse seaduses ettenähtud korras.” „Nõrgukestele” (ei pea silmas tõsiste tervisehäiretega isikuid), kes laiskusest pole viitsinud end piisavasse füüsilisse vormi viia, on jäetud võimalus põhiseaduslikku kohustust vältida – olla nii nõrk, et ei läbi arstlikku komisjoni. Saan aru, meil puuduvad ressursid kõikidele kaitseväeteenistuse kindlustamiseks ja pole ka põhjust, kui vajalikele nõuetele vastab vaid ca kolmandik kutsealustest. 2014. aasta lõpu seisuga oli asendusteenistuses vaid 65 isikut (Kaitseministeeriumi koduleht). Miks ei võiks ka „nõrgukestele” kehtida asendusteenistuse kohustus? Kas siis selle rakendamine käib ka riigile üle jõu või puudub vajadus? Kuuldavasti on AS’l Hoolekandeteenused pidev personalipuudus ja seal kasutatakse ka isikuid, kellele on asenduskaristusena väärtegude eest mõistetud ühiskondlikult kasuliku töö tunde. Ettepanek:  rakendada riiklikus hoolekandesüsteemis neid, kes  pole ajateenistuse jaoks piisavas füüsilises  vormis. Ikkagi põhiseaduslik kohustus isamaa ees! Selle ettepaneku läbiminekusse ma muidugi ei usu: praeguse riigikogu ja valitsuse koosseisust on minu andmetel vaid kolm meest läbinud ajateenistuse Eesti kaitseväes…. (2 eraviisilist küsitlust)

Kui põhiseadus sätestab ühiskonna alusväärtused, siis vähemasti selle II peatüki alusel tundub mulle, et tegemist on saamatute riigiga, kus igat elanikku tuleb poputada vaatamata sellele, millised on tema võimed, võimalused ja tervislik seisund. Põhiseaduslike õiguste ja kohustuste vahekorra järgi tundub sotsiaalne egoism olevat suurim ühiskondlik väärtus! Arvan, et Põhiseadus vajaks ümberkirjutamist, et oleks võimalik tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade.

*Üks selle artikli autori järeltulijaid elab ja töötab välismaal.