Autor: Jaak Nigul

Ikka loodame, et laulame end rikkaks.

Ei ole ühest vastust küsimusele, miks ühed ettevõtted on kasvanud suureks ja on edukamad, kui teised. Alguses on ju kõik ettevõtted väikesed. Suureks saamine sõltub omanike nupukusest, töökusest ja kaalutletud riskivalmidusest. Enese tahtmiste piiramisest. Julgusest olla uuendusmeelne. Pisut ka õnnest. Minu arvates pole Eesti turul kohaliku kaubamärgiga mittemonopoolsel ettevõttel võimalik suureks kasvada. Ka keskmikuks on keeruline saada, sest kohaliku turu maht on nii väike. Suureks on Eesti tingimustes võimalik kasvada ainult ekspordile orienteerudes või rahvusvaheliselt tuntud kaubamärke importides. Spetsialiseerumine välisturgudel suure nõudlusega tootegrupile annab võimaluse suureks kasvada, kuid tähendab ka paljude konkurentide olemasolu.

Metsa- ja puidutööstust mõjutavad samad riskid nagu teisi tööstusharusid. Rahvusvaheliseks riskiks on näiteks USA – Hiina kaubandustüli, mistõttu aeglustub majandus globaalselt, väheneb üleilmne nõudlus. Kuna Hiina on tõenäoliselt mahuliselt maailma suurim vineeritootja, siis maailma suurima turu sulgumine Ameerika Ühendriikides sunnib Hiina ettevõtteid otsima müügikanaleid mujal maailmas. See mõjutab omakorda Eesti tootjaid.

Kohalikuks riskiks on majandusliku naivismi ja keskkonnaalase ebateadusliku mõtteviisi levik. Arvatakse, et kui õnnestus end vabaks laulda, siis nüüd laulame end rikkaks ka. Kahjuks see meetod ilmselt ei tööta. Laulu- ja tantsuüritustest meil puudust pole, kuid tavalisest rahast on meil puudus nii hariduses-teaduses kui ka tervishoius ja vanurite hoolduses ehk tegelikult kõikjal. Järjest suureneva kõrgharitute osakaalu juures kasvab nende hulk, kelle arvates tööstust polegi vaja, kuid kes nõuavad riigilt pidevalt raha juurde. Paljudele pole kohale jõudnud, et riik saab jagada vaid ettevõtlusest laekuvat primaarset maksutulu, laenuraha ja EL abi. Kui tuntud zooloog räägib uudistes, et “viimastel aastatel on õnnetuste arv loomadega kasvanud seoses inimhäiringute suurenemisega loomade elukeskkonnas, mis on peamiselt tingitud kiiresti tõusnud metsaraie intensiivsusest”, siis on see vaid üks levitatavatest poolvaledest. Õnnetuste arv on tõepoolest kasvanud, kuid zooloog jättis ilmselt teadlikult teavitamata, et lageraiete pindala on Eestis püsinud samas suurusjärgus juba aastaid, kuid sõidukite arv Eesti teedel on viimase 10 aastaga suurenenud ca 40% ja ületab juba 900 tuhandet ning metskitsede arv on sama aja jooksul kahekordistunud, kasvades umbes 130 tuhandele. Kui erinevate riikide uuringud näitavad, et suurim oht metslindudele tuleneb vabapidamisel kodukassidest, siis meil räägivad “teadlased” valikuliselt lageraiete mõjustlinnustikule, kuid mitte kodukasside ja põllumajanduse mõjust, mis on ilmselt kordades suurem.

Globaalselt on metsa- ja puidusektorit mõjutamas veel üks väga tugev taganttuul. Keskkonnateadlikkus. Metsade majandamise ja puidust toodete positiivset mõju mainitakse isegi ÜRO rahvusvahelises teadlaste koostatud IPCC raportis. Inimkond on oma hüvanguks viimase paarisaja aasta jooksul hoogsalt kasutanud fossiilseid kütuseid, paisates seeläbi atmosfääri täiendavat süsinikku, mis muidu oli maapõues tallel. Noored, intensiivselt kasvavad puud aga seovad õhust süsinikku. Seega on uuendusraie koos puude istutamisega tänaste keskkonnaprobleemide taustal igati keskkonnasõbralik teguviis. Kui neist maha võetud puudest veel tooted teha, kus see süsinik pikemaks ajaks tallele pannakse ja koguni naftast tooteid seeläbi asendatakse, on võit keskkonnale juba mitmekordne.

Eesti asub sellises kliimavööndis, et metsa meil jagub. Mets hakkab kasvama ka siis, kui inimene midagi selleks ei tee. Küsimus on aga selles, kui targad me tänaste pärituulte taustal oma loodusvara kasvatamisel ja väärindamisel oleme. Energeetilise ja mehhaanilise väärindamisega teeme me silmad ette nii mõnelegi vanale metsariigile. Raha ja teadus aga liiguvad aina rohkem keemilise ning molekulaarse väärindamise suunas. Puidust saaks tänapäeval teha juba pea kõike – rõivaid, päikesepaneele, lennukeid, ravimeid. Kõrgemat väärindamist aga meie riik oma õuele ei soovi. Jätkame selles vallas odava allhankemaana, müües mehaaniliseks töötlemiseks sobimatut puud jätkuvalt põhjamaade tselluloositööstustele, sest meie soovime saada Põhjamaaks ju ainult lauludes.

Metsa- ja puidusektoriga on Eestis otse ja kaude seotud ligi 60 000 töötajat. Metsaomanikke on Eestis ca 100 000. Enamus metsandusega seonduvatest töötajatest elab väljaspool suuri linnu. Maapiirkondades on mets üks olulisemaid tööandjaid. Ja päris hea tööandja. Tööstused on kõrgelt automatiseeritud, kasutades sageli maailma uuenduslikumaid tehnoloogiaid. Vaadates maapiirkondade keskmist taset, on palgatasemed selles sektoris väga head. Kuigi palgasurve ja tööjõunappus on ka puidutööstustel, ei ole see siiski võrreldav suuremates linnades toimuvaga. Mets hoiab elu maal.

Kokkuvõtvalt – metsa Eestis on, tahtmist ja teadmisi selle väärindamiseks samuti. Inimesi, keda mets toidab, on samuti ohtralt. Sõja ja küüditamiste ajal sööti jäetud põldude peale kasvanud puud on saanud raieküpseks. Nüüd on küsimus, kas vaidleme ja ootame, kuni see mets sobibki ainult küttepuuks või teeme sellest midagi, mis looks väärtust nii keskkonnale, inimestele kui riigile.

Ettevõtja maksab lõpuks kõik kinni, ka poliitikute rumalused

Mina loen suurettevõtjateks neid põhiomanikke, kelle ettevõtete käive on vähemalt 50 Mln eurot. Minul nii hästi pole läinud, kuid klubisse kutsuti.  Suurettevõtjaks saamine eeldab enamasti aastaid enda tarbimissoovide piiramist ja piiramatut tööaega, riskimist ja  ebaõnnestumiste talumist. Teatud iseloomuomadusi ja õnne kindlasti ka. Mõned katsetavad ka ebaausaid meetodeid ja pääsevad JOKK’ga, kuid rikutud mainega. Oma valikud teeb igaüks ise.

Vaevalt, et keegi on ettevõtjaks hakanud soovist teenida ühiskonda. Algne tõuge on ikka soov iseendale ja oma perele paremat elu võimaldada. Alles aastate pärast, kui ettevõtte ellujäämisfaas möödas ja töötajate arvu saab lugeda sadades, võib detailset kasumiaruannet lugedes tekkida mõistmine, mida sinu ettevõte tähendab selle töötajatele sissetuleku ja riigile maksude mõistes. Tekib andmisrõõm. Igal ettevõtjal seda mõistmist ei teki ja nende ettevõtted enamasti suureks ei kasva ka.  

Ettevõtja vastutuseks pean ühiskonna ülalpidamist maksude näol võimalikult väikest keskkonnakahju põhjustades. Peaaegu kõik ühiskonna ülalpidamiskulud kaetakse maksudega ettevõtlussektorist. Ka välisabi tuleb ettevõtlussektorist, ainult et välismaisest. Keskkonnakahju täielikult välistada pole võimalik, sest inimese eksistents on alati keskkonnale kahjulik.  Ka ahiküttega majas elav jalgrattasõitjast vegan-luuletaja on keskkonnale kahjulik, kuigi ta ise sellest aru ei saa.   Sest ka tema vajab vahel arstiabi ja kulutab oma rattakummidega maksumaksja raha eest rajatud asfaltteid. Tema ülalpidamiskulud koos vajalike keskkonnakahjudega on pandud tegelike maksumaksjate õlule. 

2016. aastal laekus Eestis 89% maksutuludest ettevõtlussektorist ja 90% sellest tekitasid 6397 ettevõtet, milledes töötas aasta jooksul ca 302 tuhat  erinevat  inimest (EMTA vastused teabenõuetele). Need ca 302 tuhat inimest võtavad ühiskonna ülalpidamise keskonnakahjud enda hingele, et suurem osa ühiskonnaliikmetest saaksid end ”rohelistena” tunda ja üks väike, kuid lärmakas grupp saaks oma naiivusest tööstust vaenata. Reaalsus on, et mida rohkem on meil elukutselisi „rohelisi“, seda rohkem peab metsi raiuma ja põlevkivi kaevandama.

Metsa-, puidu- ja mööblitööstus on hetkel Eesti majanduse vedur, Eesti väliskaubanduse kõige suurem tasakaalustaja ja meie parim võimalus ilma dotatsioonideta vähendada sõltuvust fossiilsetest toorainetest. Meil oleks võimalus sektori lisandväärtust veelgi suurendada ja viia Eesti riik taas IME’ni, kus suudame oma riigi tänased kulud ise katta, selle asemel, et sõltuda välisabist. Olla riigina rahaliselt iseseisvad! Aga võime ka täiendava lisandväärtuse loomist takistada, kuid siis peame leppima kokku, millistest hüvedest oleme ühiskonnana valmis loobuma. Siis ei saa küsida, millist Tartu Ülikooli me tahame, vaid millist saame endale lubada.

Ühiskonna, ka ettevõtluse, põhiprobleemideks peangi järjest kasvavat sotsiaalset egoismi ja majanduslikku naivismi. Arvatakse, et kui õnnestus end vabaks  laulda, siis laulame end rikkaks ka. Prof. Urmas Varblase andmetel on Soomes 50 ja Rootsis 30 puidukeemia tehast ja meil on 2. Me ei jõua kunagi oma elatustasemes neile riikidele järele, sest suurt lisandväärtust loovaid tehaseid siia ei soovita, ise ümberjagatavat lisandväärtust looma on valmis järjest vähemad, kuid tahtmised kasvavad kõigil. Vasakpoolsed ja pseudoparempoolsed on aastakümneid lehvitanud loosungitega, et iseseisev riik tähendab kõigile õigust teha, mis meeldib ja huvitab.  See on küüniline vale, sest miks on siis ühiskonna ülalpidamine põhiosas vaid   ca 300 tuhande    inimese ülesanne? Ettevõtlussektoris oli 2016. aastal ca 499 tuhat palgaväljamaksete saajat.  (EMTA vastused teabenõuetele). Kuidas on tagatud eelpool mainitud ca  300 tuhande    inimese põhiseaduslikud õigused, kui seda ülesannet ei taheta võrdsemalt jagada? Mina näiteks ei taha aidata mõnele minu silmis poliitparasiidile elatist maksta, kuid mul pole keeldumise võimalust. Temal päris tööle mineku kohustus paraku puudub. Kas mul  on siis temaga võrdsed põhiseaduslikud õigused? 

Poliitikutest mõned mõistavad probleemi, kuid keegi ei tunnista seda avalikult. Eks kõik ju tahavad end maksumaksjatena tunda. Tegelikult pole midagi halba, kui sa ei tekita maksutulu, kuid teed ühiskonnale hädavajalikku tööd ja teed seda hästi. Näiteks kaitseväelaselt või kohtunikult või riigihaigla arstilt ei saagi eeldada otsest maksutulu. Selliseid hädavajalikke ametikohti on valitsussektoris minu hinnangul kuni 100 tuhat. (Miks riigil raha ei jätku. Postimees, 20.03.2012) 2016. aastal oli valitsussektoris kuu keskmine töötajate arv ca 123 tuhat (EMTA vastus teabenõudele).

Me ei vaja üldse tööjõu immigratsiooni, vaid oluliselt suurem osa tööjõulisest elanikkonnast peab hakkama päriselt tööle ja panustama ise ühiskonna toimetulekusse. Et meil ei juhtuks olukorda, mida Tõnu Õnnepalu on nii hästi sõnastanud oma raamatus „Valede kataloog“: ”…paanika, et raha saab otsa, et seda ei tulegi kusagilt juurde, et varsti tuleb niiviisi tööle hakata?”

Ettevõtjaid küll kuulatakse ära, kuid kuulda ei võeta, sest moodustame valijatest nii väikese osa. Meie sundrolliks on aidata valimislubadusi kinni maksta, ka neid, mis on riigile kahjulikud. Lahendus: kuna kõigil on õigus oma arvamusele, siis peaks kõigil arvajatel olema ka kohustus omast taskust oma arvamuse tulemusi aidata kinni maksta. 

Artikkel ilmus Delfi portaalis 3.05.2018.

Valede auk haigekassa rahakotis

Olen jälginud meedias kestvat sõnasõda Haigekassa puudujäägi teemal kasvava imestusega – kas tõesti ei luba ideoloogilised silmaklapid näha ilmselgeid kokkuhoiukohti, et mitte öelda sotsiaalmaksu kuritarvitamisi? Ettevõtjana näen ma suurimaid puudujääke haigushüvitiste  väljastamises. 

Peaaegu kõigil juhtudel, kui mul on olnud vajalik töötaja vallandada, enamasti varguse või ametikohale sobimatuse tõttu, on see isik koheselt võtnud haiguslehe. Olen mõnel korral selgitanud välja perearsti kontakti ja talle helistanud, kuid saanud vastuseks, et isik haigestus ootamatult, ilmselt peale vestlust minuga, sest enne oli ta ju terve. Nõus, ma ei pruugi olla alati meeldiv vestluspartner, kuid samad probleemid esinevad ka teistes ettevõtetes. Üks tsitaat: „Aga hullem on see, et kui on ilusad ilmad, siis jäävad mõned inimesed kohe haigeks. Kohe! Me oleme rääkinud sotsiaalministeeriumiga ja haigekassaga, kuid kahjuks tulemusteta. 5% töötajaskonnast jäi jalgpalli EM-i ajal haiguslehele.  (Agu Möldre, ärileht.delfi.ee 31.08.2016) Minu tuttavad Lõuna-Eesti ettevõtjad on öelnud, et kartulipaneku ja -võtu ning korilushooaegadel läheb haiguslehele ligi 15% töötajatest. 

Viimase varga puhul (võin teda nii nimetada, sest politsei pidas vajalikuks uurimise algatada), kes informeeris ettevõtet oma „haigestumisest“ järgmisel päeval peale vestlust minuga, käitusin teisiti. Saatsin Terviseametile kirja palvega uurida haiguslehe väljastamise seaduslikkust. Vastusest sain teada, et  „Perearsti poolt patsiendile väljastatud töövõimetusleht tugineb arstlikule otsusele, mis on tervishoiuteenuse sisuline hinnang ning ametil puudub pädevus otsustada, kas selle väljastamine konkreetsel juhul oli põhjendatud või mitte.“ (Lõik TA vastuskirjast.) Saatsin siis kirja Haigekassale. Vastuseks sain, et töövõimetuslehe väljastamise põhjendatust kontrolliti ja „et töövõimetusleht nr ……  töövabastuse periood ………. on väljastatud põhjendatult.“ (Lõik HK vastusest.) Ma ei suutnud leppida sellega, et pidin vargale veel ka „haiguspäevi“ kinni maksma – pöördusin otse Terviseameti järelevalveosakonna tollase juhtivinspektori Peeter Mardna poole. Hr Mardnalt kuulsin, et tegelikkuses märkimisväärne osa haiguslehtedest väljastatakse ja lõpetatakse telefonikõne alusel ilma, et patsient ja perearst üldse kohtuksid. Hr Mardna arvamust toetab ka statistika: aastatel 2011 – 2014 vähenes perearstide koduvisiitide arv 42%,  ambulatoorsete vastuvõttude (patsiendi pöördumine arsti poole vastuvõtu ajal tema tööruumides) arv jäi umbes samaks – ca 4,13 Mln, kuid haiguslehtede arv vähenes 21%. Samas haiguspäevade arv suurenes 11% ja nende kulusumma 29%(Statistikaameti ja HK aruanded). 

Viimase aja meediakärast ajendatuna saatsin Haigekassale teabenõude: „Kas Haigekassal on olemas informatsioon, kui suur osa (%) haiguslehtedest avatakse ja suletakse vaid patsiendi telefonikõne alusel?“ Vastuseks sain, et „Eesti Haigekassal puudub teave kui suur osa haiguslehtedest avatakse ja suletakse vaid patsiendi telefonikõne alusel. …… Töövõimetuslehtede väljastamine ja lõpetamine telefoni teel ei ole kooskõlas õigusaktiga.“ (HK vastusest).

Ring oleks nagu täis. Terviseamet võib hinnata vaid haiguslehtede väljastamise vormilist poolt, sisulist hinnangut andma pole pädev. Haigekassa võib kontrollida, kuid ilmselgelt ei saa hakkama, sest kulud haiguslehtedele kasvavad ebaloomuliku kiirusega. 2014. a. I poolaastal moodustasid need 23,8 Mln (aastas 46,4 Mln), 2016. a. I poolaastal 30,3 Mln eurot – kasv kahe aastaga 27%! (HK aruanded.) Ma pole pöördunud veel Riigikontrolli poole, kuid sellel pole vist erilist mõtet, sest Riigikontrolli 08.04.2011 aruandes teemal „Perearstiabi korraldus“ pole haiguslehtede võimaliku põhjendamatu väljastamise teemat puudutatud. Ju siis probleemi ei nähta! Aga minule ja teistele maksumaksjatele on Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovskil sõnum, et ainus viis eelarveprobleemide lahendamiseks on anda Haigekassale lisaraha. Ma ei ole sellega nõus. E-riigi vahenditega on kindlasti võimalik välja sõeluda need (kindlasti mitte kõik) perearstid, kes valehaiguslehti väljastavad. Selleks on lisaks mõtestatud tööle vaja veel mõistmist, et ühiskonna vajadused ja inimeste tahtmised ei lange sageli kokku. Kõiki tahtmisi pole mõistlik ja ka võimalik kinni maksta. Tahaks teada, kui palju kasvas “haigestumus” hiljutiste olümpiamängude ajal? Kas näeme seda HK selle poolaasta tulemustes? HK võiks ju analüüsida minevikus toimunud suurvõistluste aegset haigestumisstatistikat. Kui palju kohtuistungeid lükatakse edasi kohtualuse haigestumise tõttu, näiteks ärevushäiresse? Kui palju kasvab haigestumus suvise puhkusteperioodi ajal? Maksuraha võimaliku kuritarvitamise sümptomeid võiks leida veel ja veel.

Üheks motivaatoriks seda arvamust kirjutama oli üks Eesti tervemaid inimesi, ultratriatleet Rait Ratassepp, kes 05.09. uudistes oma sportlikest saavutustest rääkis. Eelmises ametis oli ta ühes kohtuasjas mu vastaspoole advokaat, kes kasutas oma eksimuse (ei ilmunud istungile ja ei teatanud ise ega lasknud kolleegidel sellest kohtule teatada) varjamiseks hiljem väljastatud haiguslehte. 

Kokkuvõttes sõltub selle augu lappimine Haigekassa eelarves paljuski perearstide südametunnistusest. Valedele ülesehitatud „haigustele” kulunud raha saaks kasutada päris abivajajate raviks.

Meie Põhiseaduse bilanss on tasakaalust väljas

Jüri Raidlal oli kahtlemata õigus, kui ta väitis 17.08.2015 Päevalehes, et “Põhiseadus on riigi ja rahva teejuht, mis peale õigusnormide kaudu oleviku reguleerimise annab väärtuste ja aluspõhimõtete sätestamise ja mõtestamise kaudu üsna selged juhtnöörid tuleviku kujundamiseks.”  Mittejuristina ei pruugi ma Põhiseaduse kõigist juriidilistest peensustest õigesti aru saada, kuid  algkooli matemaatikas loen end piisavalt tugevaks, et julgen kahelda põhiseaduslike õiguste ja kohustuste vahekorra rakendamise võimalikkuses ning et just need väärtused meile helge tuleviku kujundavad. Põhiseaduse sisu on selleks liiga „mugav”.

Põhiseaduse II. peatükis lugesin ma kokku järgmised õigused:

sünnijärgsele kodakondsusele; võrdsusele seaduse ees; riigi ja seaduse kaitsele; pöörduda kohtusse; elule; vabale eneseteostusele; vabadusele ja isikupuutumatusele; õiglasele kohtumõistmisele; moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele; perekonna ja eraelu puutumatusele; perekonna kaitsele riigi poolt; tervise kaitsele; riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral; abile töö otsimisel; vabalt valida tegevusala ja töökohta; streikida; tegeleda ettevõtlusega; koonduda tulundusühingutesse ja –liitudesse; omandi puutumatusele; kodu puutumatusele; pärimisõigusele; valida elukohta; lahkuda Eestist; eestlasel asuda Eestisse; haridusele; teaduse- ja loomevabadusele; autoriõigusele; südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadusele; kuuluda kirikutesse ja usuühingutesse; oma arvamustele ja veendumustele; sõnumite saladusele; üldkasutatavale informatsioonile; ideede vabale levitamisele; pöörduda ametiasutuste poole; rahumeelselt koguneda; koonduda MTÜ-desse; rahvuskuuluvusele; vähemusrahvuste kultuurautonoomiale; eestikeelsele asjaajamisele. Kokku 39.

Kohustustest leidsin järgmised: kaitseväeteenistus või selle asendusteenistus, säästa looduskeskkonda, olla ustav põhiseaduslikule korrale ja kaitsta Eesti iseseisvust. Kokku 4. 

Ma kahtlen, kas sellise õiguste ja kohustuste vahekorraga on üldse võimalik ühe riigi jätkusuutlikkust tagada.Enamusel neist õigustest on ühiskonna jaoks hinnalipik küljes ehk nende tagamiseks peavad riik ja KOV’d tegema kulutusi maksutulude arvel. Samas puudub üldine kohustus aidata riiki üleval pidada ehk maksta makse. 

Meil on näiteks õigus „riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral”, kuid puudub isiklik kohustus pidada üleval oma pensionieas vanemaid või aidata neile pensioni maksta. Kümned tuhanded eestlased on kasutanud õigust „lahkuda Eestist” parema elu otsinguil ja maksavad makse kusagil välismaal, kuid nende vanematele ja vanavanematele maksavad pensioni siiajääjad. Kas see ongi võrdsus Põhiseaduse mõttes (§ 12)? Ettepanek: kui vanema pensionile jäämise ajal töötavad järeltulijad välismaal, siis kaotab vanem õiguse riiklikule pensionile. Kui välismaal töötab üks laps kahest, siis väheneb riiklik pension poole võrra.* 

§ 29.   “Eesti kodanikul on õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta.” Tasuta kõrgharidust maksumaksjate kulul Põhiseadus ei luba, kuid kahjuks see eksisteerib. Õiguse „vabalt valida tegevusala” tulemus on, et aastatel 2006 – 2015 oli avalik-õiguslike ülikoolide teatud õppevaldkondades lõpetajate arv järgmine: sotsiaalteadused, ärindus ja õigus 35745; humanitaaria ja kunstid 12532; tehnika, tootmine ja ehitus 11828; loodus- ja täppisteadused 10477 (haridussilm.ee). Soodsate asjaolude kokkulangemisel õnnestus meil end vabaks laulda, kuid end rahvana viie rikkama hulka laulda pole võimalik.  Ka ca 500 sotsiaalteaduste ja ca 250 keskkonnahoiu lõpetajat aastas ei tee ühiskonda rikkamaks. Ettepanek: Hakata haridust juhtima ühiskonna vajadustest lähtudes. Haridusministeerium koos tööandjate organisatsioonidega hakkab määrama, mitut teatud eriala lõpetajat ühiskond aastas vajab ja „tasuta” vastuvõtt piiratakse selle arvuga. Üle selle piirarvu ei võeta vastu ka raha eest! Sest § 29 ütleb ka:„Seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra.” Sotsioloogiahuvis pole midagi halba, kuid see võib ka hobi olla.

§ 29 sätestab kaitseväeteenistuse või selle asendusteenistuse kohustuse, kuid reaalsuses läbib esimese vaid ca veerand arstliku komisjoni läbinutest (Kaitseministeeriumi koduleht). § 124 ütleb, et „Usulistel või kõlbelistel põhjustel kaitseväeteenistusest keelduja on kohustatud läbi tegema asendusteenistuse seaduses ettenähtud korras.” „Nõrgukestele” (ei pea silmas tõsiste tervisehäiretega isikuid), kes laiskusest pole viitsinud end piisavasse füüsilisse vormi viia, on jäetud võimalus põhiseaduslikku kohustust vältida – olla nii nõrk, et ei läbi arstlikku komisjoni. Saan aru, meil puuduvad ressursid kõikidele kaitseväeteenistuse kindlustamiseks ja pole ka põhjust, kui vajalikele nõuetele vastab vaid ca kolmandik kutsealustest. 2014. aasta lõpu seisuga oli asendusteenistuses vaid 65 isikut (Kaitseministeeriumi koduleht). Miks ei võiks ka „nõrgukestele” kehtida asendusteenistuse kohustus? Kas siis selle rakendamine käib ka riigile üle jõu või puudub vajadus? Kuuldavasti on AS’l Hoolekandeteenused pidev personalipuudus ja seal kasutatakse ka isikuid, kellele on asenduskaristusena väärtegude eest mõistetud ühiskondlikult kasuliku töö tunde. Ettepanek:  rakendada riiklikus hoolekandesüsteemis neid, kes  pole ajateenistuse jaoks piisavas füüsilises  vormis. Ikkagi põhiseaduslik kohustus isamaa ees! Selle ettepaneku läbiminekusse ma muidugi ei usu: praeguse riigikogu ja valitsuse koosseisust on minu andmetel vaid kolm meest läbinud ajateenistuse Eesti kaitseväes…. (2 eraviisilist küsitlust)

Kui põhiseadus sätestab ühiskonna alusväärtused, siis vähemasti selle II peatüki alusel tundub mulle, et tegemist on saamatute riigiga, kus igat elanikku tuleb poputada vaatamata sellele, millised on tema võimed, võimalused ja tervislik seisund. Põhiseaduslike õiguste ja kohustuste vahekorra järgi tundub sotsiaalne egoism olevat suurim ühiskondlik väärtus! Arvan, et Põhiseadus vajaks ümberkirjutamist, et oleks võimalik tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade.

*Üks selle artikli autori järeltulijaid elab ja töötab välismaal.

Eesti avalik sektor vajab saneerimist

2012. a kogus Eesti riik maksutulu 4,7 ja kulutas 5,8 miljardit eurot. Tulude ja kulude vahe oli selgelt miinuses ja see vahe (-19%) kaeti välisabi ja laenudega. 2013. a eelarve jätkab samas vaimus – kulutamisega üle meie võimete. Vaatamata sellele ülekulutamisele pole suur osa ühiskonnast rahul. Juba on streikinud õpetajad ja meditsiinitöötajad ehk just avaliku sektori töötajad, kelle palgad sõltuvad otseselt riigieelarve võimalustest. Streike tuleb kindlasti veelgi, sest on hakanud levima arvamus, et riigilt tuleb lihtsalt nõuda, et riigil on kohustus kindlustada meile kõigile huvialale vastav heapalgaline töökoht ja vähemalt 6-nädalane tasustatud puhkus. Tundub, et Tele 2’e  reklaam “Mul mees taob kõik kinni” on jätnud oma jälje päris paljude telerivaatajate vasakpoolsusega lihvitud ajudesse. Ununenud on tõsiasi, et avalikus sektoris loovad jaotatavat väärtust paraku ainult ca 29000 (teabenõue Statistikaametile) avalikule sektorile kuuluvate ettevõtete töötajat. Kui lisada neile ca 400000 erasektori töötajat ja lahutada teadmata arv ca 29000 SA’se ja MTÜ töötajat, saame maksimaalselt 400000 maksumaksjat, kes peavad üleval ligi 1,3 miljonit inimest.

Kui riik ei suuda koguda piisavalt maksutulusid, et rahuldada ühiskonna elementaarvajadusi, siis järelikult tegeleb liiga suur osa elanikkonnast lisaväärtust mitteloovate tegevustega ega maksa makse. Mittehädavajalike ametikohtade ja kulutuste osakaalu tugev vähendamine avalikus sektoris on tegelikult ainus lahendus, kui soovime riigilt  oma maksuraha eest midagi enamat, kui praegu. Vasakpoolsetelt oleks selle tunnistamist liiga palju loota, kuid ka meie parempoolsel valitsusel pole jätkunud kodanikujulgust teha algust avaliku sektori optimeerimisega. Hiljuti ütles mulle eravestluses üks kõrge positsiooniga, kuid anonüümseks jääda soovinud riigiametnik: “Avalik sektor hakkab alles siis oma kulutusi piirama, kui raha on lõplikult otsas ja keegi enam laenu ka ei anna.” Mida saaksime me kodanikena ennetavalt teha sellise olukorra vältimiseks?

Raskustes, kuid paranemislootusega ettevõtete jaoks on pankroti vältimiseks välja mõeldud saneerimisprotsess. Saneerimisseaduse §2 ütleb: “Ettevõtte saneerimine on abinõude kompleksi rakendamine ettevõtte majanduslike raskuste ületamiseks, tema likviidsuse taastamiseks, kasumlikkuse parandamiseks ja jätkusuutliku majandamise tagamiseks.” Saneerimisseadus ei käsitle küll avalikku sektorit, kuid miski – peale tahtmise  puudumise – ei keela samu põhimõtteid kasutamast ka avaliku sektori kui terviku kohta.

Riigi saneerimise all ei tohi mõista ainult ametnike arvu vähendamist, vaid kõigi avaliku sektori asutuste ja organisatsioonide ning nende tegevuste kaardistamist ametikohtade kaupa. Tekiks tervikpilt, mida ja kui hädavajalikku teevad kõik need 130000 (eelpool mainitud 29000 inimest on maha arvatud) töötajat ning millised ametikohad ja tegevused saaks kaotada. On ju selge, et mingid ametikohad on hädavajalikumad kui teised ja väga paljud on lihtsalt liigsed. Ei pea ju mõne ministeeriumi juhtkonnal olema kümme nõunikku – ehk võiksid osakonnajuhatajad ka nõu anda. Neid näiteid leiaks igast riigi või KOV asutusest. Kõigile vastuväidetele on ainult üks vastus: sellisel kujul käib avaliku sektori ülalpidamine maksumaksjatele üle jõu!

Kui 2011. aastal oli avalikus sektoris keskmine brutopalk 853 eurot (ÄP, 27.07.12), siis näiteks 20000 ametikoha kaotamisega oleks võimalik ainuüksi palga ja puhkusereservi kuludelt hoida aastas kokku ca 274 miljonit eurot. Kokkuhoid oleks kindlasti oluliselt suurem, sest kaoks vajadus uute büroohoonete ehitamise või rentimise järele, väheneksid koolituste, transpordi jms kulud. Kokkuhoiu arvelt saaks lahendada paljude hädavalike töötajate palgaprobleeme ilma makse tõstmata ja laene võtmata. Võrdluseks, avalikus sektoris tervishoiuteenuste osutajate tööjõukulud 2010. aastal moodustasid ca 253 miljonit eurot (Tervise Arengu Instituut), Kaitseväe personalikulud 2012. aastal olid ca 66, Politsei ja Piirivalveametil ca 89, Päästeametil ca 32 miljonit eurot (Riigieelarve 2012). Lisaks annaks 20000 inimese liitumine erasektoriga riigile ka täiendavat maksutulu, sest erasektoris hakkaksid nad looma lisaväärtust. Suur osa neist peaks loomulikult ametiala vahetama, kuid arvestades avaliku sektori head haridustaset ei tohiks see probleemiks olla, kui vaid tahtmist oleks ja alternatiivid puuduksid.

Kuna riiki ja KOV’i juhtivatel ametnikel ja poliitikutel puudub isiklikel põhjustel (kaoksid osaliselt ka nende töökohad) huvi riigi ülesehitust optimeerida, siis peavad maksumaksjad seda protsessi ise vedama hakkama. Ma leian, et eestvedajaks võiks olla Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, millel on olemas autoriteet, piisav meeskond ja kogemused riigiga suhtlemiseks ning mis esindab piisavalt suurt osa maksumaksjatest.

Kas töömees ei vääri presidendi teenetemärki?

Väärikus või töö? * Sellise pealkirjaga ajalehe esikaant märkasin mõned nädalad tagasi ühe lennujaama kohvikus viibides kõrvalistujat lugemas. See pani mind taaskord mõtlema, millest ikkagi tuleneb see sotsiaalne lõhe meie ühiskonnas, see n-ö väärika ja mitteväärika töö erisus.

Millest tuleneb, et paljud noored on valmis pigem Iirimaal kalkuneid kitkuma, Ameerikas nõusid pesema või Austraalias põllul rügama, kuid Eestis alumiselt karjääripulgalt alustamist peetakse mitteprestiizeks? Kui peale ülikooli kohe ametnikuks või vähemasti nõunikuks ei saada, siis eelistatakse kodumaalt lahkuda. Näiteks tööstuses oma karjääri alustamist ei pea just eriti paljud sobivaks. Miks? Jah, palgad on meil algul väiksemad, kuid ega ka välismaal esialgu midagi üle ei jää, kui vähegi normaalseid elutingimusi tahta. Tean seda oma kogemusest.

Mulle tundub, et Eestis lihtsalt ei väärtustata lisaväärtust loovat tööd erasektoris, va juhul, kui see töö toimub nn kultuuripõllul. Ja kummalisel kombel on just Vabariigi President võtnud endale juhtiva rolli ametite jagamisel väärikateks ja mitteväärikateks. 

2011. a veebruaris andis president traditsiooniliselt välja 99 riiklikku teenetemärki. “Eesti Vabariigi 93. aastapäeva eel tänab ja tunnustab meie riik teenetemärkidega inimesi, kes oma tegevusega on aidanud edendada, hoida ja kindlustada Eesti iseseisvust,” kirjutas riigipea otsuse eessõnas.

Jättes kõrvale välismaalased, oma eluga riskeerivad jõustruktuuride esindajad, vabadusvõitlejad ja doonorid, võiks ülejäänud teenetemärkide saajad ametialade järgi grupeerida järgmiselt:

kultuur                                   17

ametnikud                             8

kohaliku elu edendamine  8          

teadus                                   5

haridus                                  4

meedia                                  3

ettevõtlus                              3

sport                                       3

meditsiin                               2

loodushoid                            2

töö noortega                         2

raamatukogundus               1

Ma ei kahtle, et selles nimekirjas on kõik kindlasti oma ametite parimad esindajad, kuid seal pole kedagi, kes oleks saanud teenetemärgi silmapaistva töö eest erasektoris, olemata  ettevõtja. 400000 erasektori töötajat pole selles nimekirjas üldse esindatud. 160000 avaliku sektori töötajat on esindatud vähemalt 40 nimega. Kus on võrdõiguslikkuse voliniku silmad? 

Ma ise esitasin kaks kandidaati oma ettevõttest: 75-aastase eksperimentaaltisleri ja ettevõtte müügijuhi, toona kolme, nüüdseks nelja lapse tööka ema. Nad kumbki ei osutunud valituks. Tekib küsimus, et miks president pidas kõiki neid eelpool loetletud ametialasid väärikamateks, kui näiteks eksportiva ettevõtte müügijuhi oma? On ju eksport see, millest meie riik tegelikult elab. Kui keegi töötab väga keerukal ametikohal silmapaistvalt kõrge vanuseni või kui keegi suudab tulemuslikult ühendada paljulapselise ema rolli ettevõtte tippjuhi omaga, siis on need inimesed riigi tunnustust väärt ka siis, kui nad ei tööta kunstniku või riigiametnikuna! Kas tõesti arvab president, et erasektori töötajate tegevus ehk töö ei olegi “aidanud edendada, hoida ja kindlustada Eesti iseseisvust”?

Olen üritanud saada presidendilt sellele küsimusele vastust läbi meedia (Eesti Ekspress, 17.02.2011 ja Postimees, 20.03.2012). Avalikku vastust pole tulnud. Saatsin siis e-kirja presidendi kantseleile palvega selgitada, miks minu esitatud kandidaadid ei osutunud valituks. 

29.06.2012 sain vastuse Toomas Sildamilt, presidendi avalike suhete nõunikult direktori ülesannetes. Tsiteerin ainsat sisulist lauset sellest vastusest: “Teenetemärgi saajate kohta teeb peale põhjalikku vaagimist lõpliku otsuse Vabariigi President.” Ma ei saa sellise vastuse peale muud arvata, kui et presidendi arvates on osad ametid mitteväärikad või on presidendil väga ebakompetentne avalike suhete nõunik. 

Eesti on vaba maa ja selle kodanikuna ning sotsiaaldemokraadina võib Toomas Hendrik Ilves pidada avaliku sektori ja kultuuriala ameteid väärikamateks kui erasektori omi. Selles pole midagi erandlikku, sest sotsid on kogu maailmas silma paistnud avaliku sektori eelistamisega. Kuid Vabariigi Presidendina tal see õigus puudub.

 * Dignity or Labour?

Miks riigil raha ei jätku?

Pole mingi uudis, et Eestis pole eluvaldkonda, mis ei sipleks kroonilises rahapuuduses. Riigieelarve summasid ei jätku piisavalt ei haridusele ega kultuurile, tervishoiule ega maanteedele. Miks meil siis ei jätku raha kõigi me unistuste ja soovide täitmiseks? Rahvas on meil ju väidetavalt põhjamaiselt töökas ja usin!

Raha mittejätkumisele saab olla vaid kaks põhjust – riigil õnnestub koguda liiga vähe maksutulusid ning ka selle vähese kulutamisel ei lähtuta põhiseaduses seatud eesmärgist: tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Rahvuse säilimiseks oleks ilmselt tulemuslikum tagada tasuta lasteaiakohad kui tasuta kõrgharidus kõigile. Kultuuri säilimise eesmärgil oleks esmajärjekorras vaja raha korralike fondihoidlate rajamiseks ja hävivate arhitektuuriväärtuste säilitamiseks, mitte aga klaaspaleede rajamiseks, mida hiljem majandada ei suudeta. Ja raha ei jätku seetõttu, et rahaliselt panustajaid on liiga vähe!

Statistikaameti andmeil oli Eestis 2010. aastal avalikus sektoris 157700 (11,9% elanikkonnast) ja erasektoris 413200 (31,2%) töötajat. Kuna avaliku sektori töötajad, pensionärid, alaealised ja töötud asuvad riigieelarves kulupoolel (nn kuluinimesed), siis peaksid just need 413 tuhat erasektoris töötajat (nn tuluinimesed) panustama rahalises mõttes eelarvesse. Tegelikkuses on aga veel umbes 29000 SA’t ja MTÜ’t, mis ei kuulu küll avaliku sektori alla, kuid on suures osas finantseeritud riigi poolt. Pakun, et Eesti riiki peavad rahalises mõttes üleval mitte üle 380000 inimese ehk umbes 29% elanikest. Arvan, et nii väike osa elanikkonnast ei suudagi tekitada piisavalt maksutulu, et kõigi vajadusi rahuldada. Soovidest rääkimata!

Avalikus sektoris on palgal liiga suur osa Eesti elanikest – töötavast elanikkonnast lausa 27,6%. Kindlasti üritatakse sellele väitele vastata, et meie avalik sektor on teiste Euroopa riikidega võrreldes niigi õhukene. Võimalik, kuid see tähendab, et mujal on veel rohkem priiskamist kui meil, mille tulemuseks on peamiselt avaliku sektori ülejõu elamisest põhjustatud finantskriis.

Millel põhineb mu väide, et meie avalik sektor on liiga suur?

Politseis, piirivalves, kaitseväes ja päästeametis on kokku umbes 11000 töötajat.

Terviseameti andmetel on Eestis 19675 hambaarsti, ämmaemandat, arsti ja õde. Kuna enamik neist on kindlasti riigi palgal, siis võtsin ümardatud arvuks 18500 meedikut.

2009. aasta lõpul oli riigi ja kohalike omavalitsuste ametiasutustes 28632 ametnikku.

Haridussüsteemis, koolieelsetest õppeasutustest kõrgkoolideni, töötab pedagoogide ja õppejõududena 31024 inimest. Teadus- ja arendustegevusega hõivatuid on 5669. Kuna suur osa teadlasi on samal ajal ka õppejõud, siis võiks hariduse alal töötada umbes 33000 inimest.

Statistikaameti andmetel on umbes 8300 avaliku sektori töötajat ametis tegevusalal „Kunst, meelelahutus ja vaba aeg”.

Seega kõigil eelpool nimetatud minu arvates (häda)vajalikel tegevusaladel töötab kokku umbes 100 000 inimest. Kui 2010. aastal oli avalikus sektoris töötajaid 157700, tekib küsimus, et mis ja kui hädavajalikku tööd teevad need ülejäänud 57700, kes moodustavad ju tervelt 1/3? Kas tõesti ei saaks avalik sektor hakkama väiksema arvu töötajatega?

Sellele küsimusele vastates saab ühe näite tuua meie rahapuuduses vaevleva haridussüsteemi absoluutsest tipust – Tartu Ülikoolist. TÜ kodulehe andmetel on seal 3493 töötajat, neist vaid 49% õppejõud ja teadustöötajad. Järelikult umbes 1800 töötajat tegelevad millegi muu kui õpetamise ja teadusega! Kas selline arv abiteenistujaid pole mitte üks põhjus, miks meil õpetajate palgatõusuks vahendeid ei jätku? Ja Eestis on ju 14 kõrgkooli…

Meie haridussüsteemi kallutatus kõrghariduse suunas ongi minu arvates üheks suurimaks probleemiks. Lävendipõhisel vastuvõtul põhinevad kõrgkoolid toodavad sellisel arvul lõpetanuid, et neile ei saagi Eestis erialaseid töökohti jätkuda. „Eesti kõrgkoolide 2009. aasta vilistlaste uuringu” põhjal asus tervelt 45% 2009. aastal lõpetanutest tööle avalikus sektoris ja 6% MTÜ-des ja SA’s ehk siis tervelt 51% kõrgkoolide lõpetanutest ei hakka vähemalt esialgu riigieelarvesse rahaliselt panustama. Järelikult rahastavad kõrgharidust põhiosas tegelikult need, kes ise kõrgharidust ja sellest tulenevaid hüvesid ei saa ja kõrgharidussüsteemi tulemusena ei muutu ühiskond tervikuna ka rikkamaks.

Teine näide on meie kuulsusrikkast e-riigist. Ainuüksi valitsemissektor kulutas aastatel 2004-2010 IT-investeeringutele 6,173 miljardit krooni. Samal ajaperioodil kasvas avalikus sektoris töötajate arv 152-lt tuhandelt 157,7 tuhandele. Tekib küsimus, et kas siis kõik need portaalis www.eesti.ee nähtaval olevad ja iseenesest ka kasulikud e-valitsemise instrumendid ei vähendagi avaliku sektori kulutusi ja tööjõu vajadust? Kui Statistikaameti töötajate arv aastal 2000 oli 390 ja aastaks 2010 oli see vähenenud 389 töötajale ning vahepeal on juurutatud asutuste ja ettevõtete jaoks kohustuslik e-Stat, siis mida teevad praegu need töötajad, kes varem kõiki andmeid paberkandjatelt arvutitesse sisestasid?

Ma ei taha väita, et mingeid ameteid pole üldse vaja. Küsimus on lihtsalt erinevate ametite osakaalus. Eestis on liiga palju neid, kes soovivad panustada meie riiki ja selle eelarvesse vaimselt, esteetiliselt, nõustamisega, visioonidega, ühesõnaga mitterahaliselt. Paraku ei ela ka vaimuinimesed ainult vaimutoidust, rääkimata kõikvõimalikest visionääridest, kes kõik peavad end kõrget tasustamist väärivaiks! Meil on palju ühiskonna uurijaid, kuid liiga vähe protsessides ise osaleda ja riske võtta soovijaid. Miks muidu pole meie enamasti riigi palgal olevad majandusteadlased välja arvutanud suhtarvu, vähemalt mitu tuluinimest peab olema ühe kuluinimese kohta, et riik oleks rahaliselt jätkusuutlik? Kindlasti mõistavad meie teadlased, et mida rohkem on mitterahalisi panustajaid, seda vähem hüvesid suudab riik kindlustada. Kuid nad vaikivad, sest ohtu satuksid ju ka nende töökohad. Siinkohal on sobilik meenutada J.F.Kennedy sõnu: „Kaasmaalased: ärge küsige, mida teie riik saab teha teie heaks – küsige, mida teie saate teha oma riigi heaks.”

Mida siis teha? Sotsid ja keskerakondlased pakuvad kindlasti lahenduseks astmelist tulumaksu, ettevõtete tulumaksu, dividendide- ja pärandimaksu jm. Soomes ja Rootsis on kõik need maksud olemas, kuid sellele vaatamata oli Soome riigivõlg 2011. aasta lõpuks 79,8 miljardit (Äripäev, 22.12.11) ja Rootsi oma 115 miljardit eurot (www.riksgalden.se) ehk sealset nn heaoluühiskonda on tänaseni suures osas finantseeritud tulevaste põlvkondade arvelt. Sotsialismi põhimõte „Kõigile vastavalt vajadustele, kõigilt vastavalt võimetele” pole osutunud rakendatavaks ka meile poliitikute poolt pidevalt eeskujuks toodavates Põhjamaades. Kui pakkuda inimestele võimalust ära elada ilma ise rahaliselt riiki panustamata, siis suur osa võtab selle võimaluse ka vastu. Paraku suudavad vaid väikese elanike arvuga naftariigid sellist eluviisi kinni maksta. Eestil selliseid võimalusi pole.

Milline oleks siis tegelik lahendus Eesti jaoks? Ma ei näe muud viisi, kui umbes 60000 avaliku sektori ametikoha kaotamist ja inimeste suunamist tööturu kaudu erasektorisse – kulupoolelt tulupoolele. Et avalikku sektorisse jääksid alles tõesti vaid (häda)vajalikud ametikohad. Siinkohal üleskutse meie riigijuhtidele: „Palun ärge hakake taas koondama päästeametnikke ja politseinikke, ning kärpima kaitseväelaste palku! Meil on kümneid tuhandeid kontoritöötajaid, kelleta meie riik saab ja peab tulevikus läbi ajama. Muidu ei jaksa me seda riiki üleval pidada.”

Kuid sund pole ainus tee. Veel tähtsam on ühiskonnal teadvustada, kui olulised on riigile erasektori töötajad. Selle ülesande võiks enda peale võtta Vabariigi President. Kinnitab ta ju igal aastal teenetemärkide väärilisteks peetavate isikute nimekirja. Jättes välja üksikud ettevõtjad, on kummaline, et kõigi nende tuhandete (al 1996) teenetemärkide kavaleride hulgas pole ühtegi, kes oleks tunnustuse saanud hea töö eest erasektoris. Vähemalt mina ei suutnud kedagi leida. Küll leidub seal aga lõputult omavalitsustegelasi, riigiametnikke, kultuuritegelasi jt. Või on probleem selles, et erasektori töötajaid pole kunagi teenetemärkide saamiseks esitatud? Mina igatahes proovisin (Eesti Ekspress, 17.02.2011). Esitasin 2010. aaastal kaks eriti teenekat ettevõtte Tarmeko LPD OÜ töötajat. Üks oli 75-aastane eksperimentaaltisler, teine aga ettevõtte müügijuht, toona kolme, tänaseks juba nelja lapse õnnelik ema. Lootsin, et üks neist ikka tundub presidendile piisavalt väärikas. Paraku sain kinnitust, et ka parimad erasektori töötajad seda pole. Isegi siis, kui ta on suutnud tulemuslikult ühendada paljulapselise ema rolli ettevõtte tippjuhi omaga.

Meil räägitakse innovatsioonist söögi alla ja söögi peale. Paljud, näiteks Ott Pärna Arengufondist, saavad selle sõnavahu eest ebanormaalselt kõrget palka. Pakun siin täiesti tasuta välja ka oma idee. Suurim innovatsioon kaasaegses maailmas oleks naftat ja maagaasi mitteomava riigi struktuur, mida selle maksumaksjad päriselt jaksavad üleval pidada. Viimaste aastate sündmused maailmas näitavad, et selliste teadmiste turg oleks lõputu.

Artikkel ilmus Postimehe portaalis 20.03.2012.