Juba aastaid kestev kisma metsamajanduse ümber näitab, et ühiskonna liikmete teadmised metsast ja loodusest laiemalt on väga erineval tasemel. Viimastel nädalatel Karula ja Lahemaa rahvusparkides ning mujalgi toimuv, kus puude murdumine lumekoormuse tõttu jätab inimesed pikaks ajaks hätta ilma elektrita, näitab järjekordselt, et ka looduskaitselised piirangud liinikoridoride laiustele peaksid võtma arvesse looduslikke tingimusi. Maainimesed tunnevad oma nahal, kui oluline on, et ühiskonna juhtimisel kasutataks tegelikkusel põhinevaid õpetusi, mitte ideoloogilisi vaateid. Eriti oluline on see loodusteaduste õpetamisel, sest loodus ei allu ideoloogiatele üldse. Me peame aktsepteerima loodust sellisena, nagu see on, mitte nii, kuidas mõned seda näha tahaksid.
Puitu on ajalooliselt kasutatud materjalina väga erinevateks toodeteks ja kütteainena. Tänapäeval on puit ainus taastuv loodusvara, mille mehhanilise töötlemise kõrvalsaadusena tekkiva hakkepuiduga on võimalik asendada suur osa keemiatööstuses kasutatavatest fossiilsetest toormetest, sest nii nafta kui ka puit koosnevad suures osas süsinikust. Kuid igasuguste toodete valmistamiseks on võimalik kasutada vaid tervet, mädanikuvaba puitu, milles süsinikuahelad pole lagunenud. Just selle tõe tunnistamine on mõnede inimgruppide jaoks probleem.
Puud on organismid ja puit on bioloogiline materjal. Puuliikidel on erineva pikkusega elukaared seemne idanemisest surmani. Puidu all mõeldakse puude tüve ja okste kõva kudet, mille tihedus muutub nii puuliigiti kui ka sama tüve piires. Selles esinevad kõverused, oksakohad, vaigupesad, lõhed, mädanikud ehk puidu kvaliteedi varieeruvus mõjutab tugevasti lõpptoodangu väljatulekut puidust. Metsakasvatuslike võtetega on võimalik oluliselt tarbepuidu väljatulekut suurendada nagu näitab saepalkide väljatuleku protsendi erinevus RMK ja erametsades. Juhul kui neid metsakasvatuslikke võtteid rakendada.
Metsamajanduse peaeesmärk on ühiskonna vajadusteks hädavajaliku terve puidu kasvatamisele kaasaaitamine metsamaadel. (Kaitsealustel metsadel on teine eesmärk – lasta kõigi liikide isenditel loomulikul viisil kasvada ja surra.) Selles kaasaaitamises lähtutakse metsas toimuvatest looduslikest protsessidest ning neid protsesse suunatakse, et need toimuksid kiiremini ja inimese seisukohalt vähem raiskavalt. Looduses muidugi raiskamist ei eksisteeri – kõik süüakse ära.
Eesti metsamullad on suhteliselt viljakad. Kui lasta metsadel vaid looduslikult uueneda, siis okaspuid ja kasuliku puiduga lehtpuid tekib vähe, kiirekasvulised lehtpuud-põõsad lämmatavad need enamikul kasvukohtadel ära ja paraku enamik neid lehtpuid-põõsaid kõlbab tarbimise mõttes vaid energiapuiduks. Samuti kaotame väärtusliku puidu osakaalus, kui lasta metsal üle optimaalse raievanuse kasvada. Hooldusraiete abiga optimeeritakse valgustingimusi ja vähendatakse puude omavahelist juurkonkurentsi, kujundatakse liigiline koosseis, et puud ei peaks aastakümneid üksteise „tapmisele“ energiat kulutama, vaid kulutaksid mullast ammutatud toitaineid väärtusliku puidu kasvamisele. Alles jäetakse paremate tüveomadustega, terved, kõrgemad puud, mis ka looduslikus konkurentsis lõpuks enamasti ellu jääksid. Ka looduslikus puistus jõuavad esimesse rindesse sõltuvalt boniteedist vaid 400 – 600 puud/ha, ülejäänud surevad allajäämise tõttu, kuigi noorte puukestena alustab tuhandeid puid hektaril. Inimene istutab uut metsa rajades hektarile paar tuhat puud, kuid loodus võib sinna lisada kümneid tuhandeid loodusliku uuenduse puukesi. Seega mahub vanasse metsa vaid väike osa neist puutaimedest, mis pärast uuendusraiet kasvu alustasid. Hooldusraiete käigus väljaraiutud puudest saab ka midagi teha, v.a. valgustusraie käigus langetatavad noored puud, mis jäetakse enamasti kõdunema. Kuna hooldusraieid tehakse vaid mõned korrad (esimese kümne aasta jooksul tehakse mitu, et hoida tagasi pajud-lepad) viiekümne kuni saja aasta jooksul, siis saavad ka muud alusmetsa liigid ja linnud, loomad ning putukad suhtelises rahus oma looduslikku elu elada. Jah, vananeda ja loomulikult surra enamikul neist puudest ei lasta, sest muidu me tarbepuitu ei saa. Erandiks on uuendusraie lankidele kasvama jäetavad säilikpuud.
On fakt, et absoluutselt kõiki puittooteid saab teha ainult tervest puidust. Erandiks on vaid puitgraanulid, mida saab osaliselt teha ka mädanikuga puidust ja saepurust. Ja tervet puitu saab maksimaalses mahus vaid raiudes puid optimaalses, terve puidu vanuses. Sellest looduslikust piirangust ei saa me üle ega ümber, kui soovime puidust midagi valmistada.
Seetõttu ei tohiks majandusmetsi raiuda mingi poliitiliselt või ideoloogiliselt või kaasamise tõttu määratud aastase raiemahu alusel, vaid siis, kui neist puudest saab veel maksimaalses koguses tööstuslikult kasutatavat puitu, millel pole tänapäeval asendust. Vastasel juhul me lihtsalt raiskame üht looduse ressurssi ja seda raiskamist on niigi liiga palju.
Ma ei tea, milliste lahendustega õnnestub lõpetada metsakisma, kuid need lahendused ei saa olla vastuolus loodusseadustega. Loodusseaduste arvelt ei saa kompromisse teha, mingeid protsesse ei saa muuta. Kasvades puu seob süsinikku ja toodab hapnikku ning vananedes, püsti seistes seest mädanedes ja lõpuks lamapuiduna maas kõdunedes toimub vastupidine protsess – süsinik lendub atmosfääri tagasi. On meie valik, kas lubame langetada metsa terves vanuses, teeme puidu võimalikult suurest osast pikaealisi tooteid ja ülejäänud osa kasutame fossiilsete toormete asendamiseks keemiliste toodetena ja energiana. Või laseme ka majandusmetsade puudel loomulikult surra ja laguneda ning meie kohalikul puidul põhineval tööstusel ka. Paraku ei saa ka majandusseadusi kaua rikkuda ilma kahju tekitamata ja see kahju ei tule vaid ettevõtetele, vaid kogu ühiskonnale. Maksude tõstmisest on vaid siis kasu, kuni leidub neid, kes neid maksavad.
Ka roheideoloogiale kehtivad looduse poolt etteantud piirid.
Artikkel ilmus Maalehes 20.12.2023