2012. a kogus Eesti riik maksutulu 4,7 ja kulutas 5,8 miljardit eurot. Tulude ja kulude vahe oli selgelt miinuses ja see vahe (-19%) kaeti välisabi ja laenudega. 2013. a eelarve jätkab samas vaimus – kulutamisega üle meie võimete. Vaatamata sellele ülekulutamisele pole suur osa ühiskonnast rahul. Juba on streikinud õpetajad ja meditsiinitöötajad ehk just avaliku sektori töötajad, kelle palgad sõltuvad otseselt riigieelarve võimalustest. Streike tuleb kindlasti veelgi, sest on hakanud levima arvamus, et riigilt tuleb lihtsalt nõuda, et riigil on kohustus kindlustada meile kõigile huvialale vastav heapalgaline töökoht ja vähemalt 6-nädalane tasustatud puhkus. Tundub, et Tele 2’e reklaam “Mul mees taob kõik kinni” on jätnud oma jälje päris paljude telerivaatajate vasakpoolsusega lihvitud ajudesse. Ununenud on tõsiasi, et avalikus sektoris loovad jaotatavat väärtust paraku ainult ca 29000 (teabenõue Statistikaametile) avalikule sektorile kuuluvate ettevõtete töötajat. Kui lisada neile ca 400000 erasektori töötajat ja lahutada teadmata arv ca 29000 SA’se ja MTÜ töötajat, saame maksimaalselt 400000 maksumaksjat, kes peavad üleval ligi 1,3 miljonit inimest.
Kui riik ei suuda koguda piisavalt maksutulusid, et rahuldada ühiskonna elementaarvajadusi, siis järelikult tegeleb liiga suur osa elanikkonnast lisaväärtust mitteloovate tegevustega ega maksa makse. Mittehädavajalike ametikohtade ja kulutuste osakaalu tugev vähendamine avalikus sektoris on tegelikult ainus lahendus, kui soovime riigilt oma maksuraha eest midagi enamat, kui praegu. Vasakpoolsetelt oleks selle tunnistamist liiga palju loota, kuid ka meie parempoolsel valitsusel pole jätkunud kodanikujulgust teha algust avaliku sektori optimeerimisega. Hiljuti ütles mulle eravestluses üks kõrge positsiooniga, kuid anonüümseks jääda soovinud riigiametnik: “Avalik sektor hakkab alles siis oma kulutusi piirama, kui raha on lõplikult otsas ja keegi enam laenu ka ei anna.” Mida saaksime me kodanikena ennetavalt teha sellise olukorra vältimiseks?
Raskustes, kuid paranemislootusega ettevõtete jaoks on pankroti vältimiseks välja mõeldud saneerimisprotsess. Saneerimisseaduse §2 ütleb: “Ettevõtte saneerimine on abinõude kompleksi rakendamine ettevõtte majanduslike raskuste ületamiseks, tema likviidsuse taastamiseks, kasumlikkuse parandamiseks ja jätkusuutliku majandamise tagamiseks.” Saneerimisseadus ei käsitle küll avalikku sektorit, kuid miski – peale tahtmise puudumise – ei keela samu põhimõtteid kasutamast ka avaliku sektori kui terviku kohta.
Riigi saneerimise all ei tohi mõista ainult ametnike arvu vähendamist, vaid kõigi avaliku sektori asutuste ja organisatsioonide ning nende tegevuste kaardistamist ametikohtade kaupa. Tekiks tervikpilt, mida ja kui hädavajalikku teevad kõik need 130000 (eelpool mainitud 29000 inimest on maha arvatud) töötajat ning millised ametikohad ja tegevused saaks kaotada. On ju selge, et mingid ametikohad on hädavajalikumad kui teised ja väga paljud on lihtsalt liigsed. Ei pea ju mõne ministeeriumi juhtkonnal olema kümme nõunikku – ehk võiksid osakonnajuhatajad ka nõu anda. Neid näiteid leiaks igast riigi või KOV asutusest. Kõigile vastuväidetele on ainult üks vastus: sellisel kujul käib avaliku sektori ülalpidamine maksumaksjatele üle jõu!
Kui 2011. aastal oli avalikus sektoris keskmine brutopalk 853 eurot (ÄP, 27.07.12), siis näiteks 20000 ametikoha kaotamisega oleks võimalik ainuüksi palga ja puhkusereservi kuludelt hoida aastas kokku ca 274 miljonit eurot. Kokkuhoid oleks kindlasti oluliselt suurem, sest kaoks vajadus uute büroohoonete ehitamise või rentimise järele, väheneksid koolituste, transpordi jms kulud. Kokkuhoiu arvelt saaks lahendada paljude hädavalike töötajate palgaprobleeme ilma makse tõstmata ja laene võtmata. Võrdluseks, avalikus sektoris tervishoiuteenuste osutajate tööjõukulud 2010. aastal moodustasid ca 253 miljonit eurot (Tervise Arengu Instituut), Kaitseväe personalikulud 2012. aastal olid ca 66, Politsei ja Piirivalveametil ca 89, Päästeametil ca 32 miljonit eurot (Riigieelarve 2012). Lisaks annaks 20000 inimese liitumine erasektoriga riigile ka täiendavat maksutulu, sest erasektoris hakkaksid nad looma lisaväärtust. Suur osa neist peaks loomulikult ametiala vahetama, kuid arvestades avaliku sektori head haridustaset ei tohiks see probleemiks olla, kui vaid tahtmist oleks ja alternatiivid puuduksid.
Kuna riiki ja KOV’i juhtivatel ametnikel ja poliitikutel puudub isiklikel põhjustel (kaoksid osaliselt ka nende töökohad) huvi riigi ülesehitust optimeerida, siis peavad maksumaksjad seda protsessi ise vedama hakkama. Ma leian, et eestvedajaks võiks olla Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, millel on olemas autoriteet, piisav meeskond ja kogemused riigiga suhtlemiseks ning mis esindab piisavalt suurt osa maksumaksjatest.