Väärikus või töö? * Sellise pealkirjaga ajalehe esikaant märkasin mõned nädalad tagasi ühe lennujaama kohvikus viibides kõrvalistujat lugemas. See pani mind taaskord mõtlema, millest ikkagi tuleneb see sotsiaalne lõhe meie ühiskonnas, see n-ö väärika ja mitteväärika töö erisus.
Millest tuleneb, et paljud noored on valmis pigem Iirimaal kalkuneid kitkuma, Ameerikas nõusid pesema või Austraalias põllul rügama, kuid Eestis alumiselt karjääripulgalt alustamist peetakse mitteprestiizeks? Kui peale ülikooli kohe ametnikuks või vähemasti nõunikuks ei saada, siis eelistatakse kodumaalt lahkuda. Näiteks tööstuses oma karjääri alustamist ei pea just eriti paljud sobivaks. Miks? Jah, palgad on meil algul väiksemad, kuid ega ka välismaal esialgu midagi üle ei jää, kui vähegi normaalseid elutingimusi tahta. Tean seda oma kogemusest.
Mulle tundub, et Eestis lihtsalt ei väärtustata lisaväärtust loovat tööd erasektoris, va juhul, kui see töö toimub nn kultuuripõllul. Ja kummalisel kombel on just Vabariigi President võtnud endale juhtiva rolli ametite jagamisel väärikateks ja mitteväärikateks.
2011. a veebruaris andis president traditsiooniliselt välja 99 riiklikku teenetemärki. “Eesti Vabariigi 93. aastapäeva eel tänab ja tunnustab meie riik teenetemärkidega inimesi, kes oma tegevusega on aidanud edendada, hoida ja kindlustada Eesti iseseisvust,” kirjutas riigipea otsuse eessõnas.
Jättes kõrvale välismaalased, oma eluga riskeerivad jõustruktuuride esindajad, vabadusvõitlejad ja doonorid, võiks ülejäänud teenetemärkide saajad ametialade järgi grupeerida järgmiselt:
kultuur 17
ametnikud 8
kohaliku elu edendamine 8
teadus 5
haridus 4
meedia 3
ettevõtlus 3
sport 3
meditsiin 2
loodushoid 2
töö noortega 2
raamatukogundus 1
Ma ei kahtle, et selles nimekirjas on kõik kindlasti oma ametite parimad esindajad, kuid seal pole kedagi, kes oleks saanud teenetemärgi silmapaistva töö eest erasektoris, olemata ettevõtja. 400000 erasektori töötajat pole selles nimekirjas üldse esindatud. 160000 avaliku sektori töötajat on esindatud vähemalt 40 nimega. Kus on võrdõiguslikkuse voliniku silmad?
Ma ise esitasin kaks kandidaati oma ettevõttest: 75-aastase eksperimentaaltisleri ja ettevõtte müügijuhi, toona kolme, nüüdseks nelja lapse tööka ema. Nad kumbki ei osutunud valituks. Tekib küsimus, et miks president pidas kõiki neid eelpool loetletud ametialasid väärikamateks, kui näiteks eksportiva ettevõtte müügijuhi oma? On ju eksport see, millest meie riik tegelikult elab. Kui keegi töötab väga keerukal ametikohal silmapaistvalt kõrge vanuseni või kui keegi suudab tulemuslikult ühendada paljulapselise ema rolli ettevõtte tippjuhi omaga, siis on need inimesed riigi tunnustust väärt ka siis, kui nad ei tööta kunstniku või riigiametnikuna! Kas tõesti arvab president, et erasektori töötajate tegevus ehk töö ei olegi “aidanud edendada, hoida ja kindlustada Eesti iseseisvust”?
Olen üritanud saada presidendilt sellele küsimusele vastust läbi meedia (Eesti Ekspress, 17.02.2011 ja Postimees, 20.03.2012). Avalikku vastust pole tulnud. Saatsin siis e-kirja presidendi kantseleile palvega selgitada, miks minu esitatud kandidaadid ei osutunud valituks.
29.06.2012 sain vastuse Toomas Sildamilt, presidendi avalike suhete nõunikult direktori ülesannetes. Tsiteerin ainsat sisulist lauset sellest vastusest: “Teenetemärgi saajate kohta teeb peale põhjalikku vaagimist lõpliku otsuse Vabariigi President.” Ma ei saa sellise vastuse peale muud arvata, kui et presidendi arvates on osad ametid mitteväärikad või on presidendil väga ebakompetentne avalike suhete nõunik.
Eesti on vaba maa ja selle kodanikuna ning sotsiaaldemokraadina võib Toomas Hendrik Ilves pidada avaliku sektori ja kultuuriala ameteid väärikamateks kui erasektori omi. Selles pole midagi erandlikku, sest sotsid on kogu maailmas silma paistnud avaliku sektori eelistamisega. Kuid Vabariigi Presidendina tal see õigus puudub.
* Dignity or Labour?