Eesti teaduse rahastamisest on viimastel aastatel palju juttu olnud ja ikka selles võtmes, et nii riik kui ka ettevõtted annavad liiga vähe raha teadus-arendustegevuseks (TA). Hoopis vähem või pigem mitte üldse ei meenu sõnavõtte, mis analüüsiksid, mida Eesti on TA kulutuste eest saanud või mida meil teaduse nime all üldse tehakse? Enamasti mainitakse rohket tsiteerimist leidnud teadusartikleid välismaistes teadusajakirjades, kuid kas artiklid saavad olla soovitav TA eesmärk?
Teadusvaldkondade rahastamise muutused 2010 – 2017. Avaliku sektori TA kulutuste kogumaht kasvas antud perioodil 113’lt 156 miljonile ehk 1,4 korda. Võrreldes 2010. aastaga on loodusteaduste rahastamine kasvanud 1,1, tehnikateadustel 1,6, arstiteadustel 1,5, sotsiaalteadustel 2,8 ja humanitaarteadustel 1,4 korda. Põllumajandusteaduste rahastus oli 2017. aastal sama suur kui 2010. aastal. (Eesti Teadusagentuur, Eesti Teadus 2019). Ilmselgelt on vaadeldaval perioodil eelisrahastatud sotsiaalteadusi ning loodus- ja põllumajandusteadused jäänud tagaplaanile. Seda olukorras, kus keskkonnaprobleemid on globaalselt teravnenud ja nende tegelikud lahendused luuakse laborites, mitte tänavatel plakatitega vehkides. Ehitamata jäänud puidurafineerimistehase saagas saime teada, et põllumajandus laseb Emajõkke umbes 170 tonni fosforit aastas. Nüüd see fosforisaaste enam kedagi ei huvita, sest tehas jäi tulemata. Minu ettepanek oleks siiski uurida, kuidas päriselt Emajõge puhastada ja kuidas muuta põllumajandus vähem saastavaks. Selleks võiks raha võtta Euroopa kultuuripealinnaks 2024 valitud Tartule linna ja vabariigi valitsuse „Ellujäämise kunstidele“ lubatud 20 miljonist eurost, sest Emajõe puhtus on Tartule kindlasti ellujäämise küsimus. Teeks selle 20 miljoni eest midagi päriselt vajalikku, mitte vaid trillallaa-trallallaa.
Ja veel üks mõtlemapanev lõik teatmikust Eesti Teadus 2019: „Eesti TA investeeringute jagunemine alusuuringute (ca 27–30%), rakendusuuringute (ca 25–26%) ning eksperimentaalse arendustegevuse vahel (ca 48%) on üsna sarnane ELi riikidele, kellega meil on võrreldav SKP tase (nt Poola), kuid jaotus erineb just alusuuringute ja eksperimentaalse arendustegevuse suure osakaalu ning rakendusuuringute võrdlemisi madala osakaalu poolest riikidest, kelle SKP tase on selline, mille poole me järgmise sammuna püüdleme (nt Sloveenia ja Taani; vt ka joonis 4.7).“
Mis teadusharusid hõlmavad eelisarendatud sotsiaalteadused? TÜ näitel on need õigus-, majandus-, ühiskonna- ja haridusteadused ning politoloogia ja psühholoogia. Minu arvates peaks sotsiaalteaduste tulemuslikkus väljenduma ühiskonnakorralduse õiglasemaks muutumises ja eriti maksukoormuse õiglasemas jaotumises ühiskonnas. See viimane peaks olema ühiskonna- ja majandusteadlaste jaoks esmase tähtsusega teema, sest praktiliselt kõik maailma riigid maadlevad liiga suurte kuludega ja liiga väikeste tuludega ning seda tingimustes, kus on praktiseeritud väga erinevaid, enamasti astmelisi, maksusüsteeme ja ikka on tulemuseks eelarve puudujääk. Teadlasi ei saa küll pidada vastutavaks, kui poliitikud keelduvad ebapopulaarseid otsuseid vastu võtmast, kuid nad peaksid vastutama läbikaalutud ettepanekute tegemise eest valitsusele, mille tulemusena hakkaksid makse maksma kõik, kes on selleks võimelised, mitte vaid need, kes nõustuvad.
Usun, et kogu ühiskond võiks olla eluliselt huvitatud uuringust, milline peaks olema riigi struktuur, mida selle maksumaksjad päriselt jaksavad üleval pidada. Pakkusin teemat ise TÜ teadlastele, kuid nad pidasid seda liiga poliitiliseks. Tegelikult on see vaid matemaatika, mille tulemus ei pruugi paljudele meeldida. Kuid kas tulemuse tõenäoline ebameeldivus saab olla õigustuseks ühiskonnale hädavajaliku teemaga mittetegelemiseks? Meil eksisteerib juba 1992. aastast Ragnar Nurkse Innovatsiooni ja Valitsemise Instituut, mille esmaste kohustuste hulka peaks selline teema kuuluma. Kui seal oleks tegeletud tõsiteaduslikult ja ideoloogiavabalt teemadega, mis kajastuvad instituudi nimes, siis poleks Riigireformi Sihtasutust üldse loodudki.
Õigusteadusest. Praeguse põhiseaduse kirjapanijad olid ilmselgelt kehvad inimloomuse tundjad. Nad ei arvestanud, et inimene on loomult egoist, et vabatahtlikult on vaid vähemus nõus makse maksma või üldse midagi, peale rääkimise, ühiskonna vajadusteks tegema. Põhiseadus annab meile 39 õigust ja 4 kohustust. Enamik neist õigustest tähendavad ühiskonnale rahalist kulu, kuid üldist maksukohustust Põhiseaduses pole. Miks õigusteadlased selle teemaga ei tegele?
Haridusteadusest. Osalesin Hariduse arengukava 2035 kokkupanekus. Tegin seal lõppteksti järgmise ettepaneku: „Riigi konkurentsivõime sõltub ainult poliitiliste otsuste õigsusest. Ja poliitiliste otsuste õigsus sõltub sellest, kas mõistetakse, kuidas ühiskonda üleval peetakse, kust tuleb raha riigi ja omavalitsuste eelarvetesse. Sest poliitika pole muud kui ümberjagamine – otsustamine, kellele, milleks ja kui palju? Paraku saab ümber jagada vaid lisandväärtust ja just selle fakti tunnistamine või mittetunnistamine poliitiliste, sh. hariduspoliitiliste, otsuste alusena moodustab riigi konkurentsivõime vundamendi.
Ühiskonnas ümberjagatavat lisandväärtust luuakse vaid ettevõtlussektoris, kuid ca 2/3 tudengitest õpib erialasid, kust lisandväärtust ei hakka tekkima, kui nad lähevad erialasele tööle. Kui uskuda Eesti ja Soome riiklikku statistikat, siis 2016’l õppisid põhikooli järgsetes haridusastmetes kutse- ja rakenduskõrghariduses Eestis 38% ja Soomes 64% õppuritest. Gümnaasiumis ja akadeemilistes ülikoolides siis vastavalt Eestis 62% ja Soomes 36% õppuritest. Kui Eesti soovib jõuda heaolult Soomele järele, siis peab oluliselt suurem osa õppuritest õppima erialasid, kus tekib ümberjagatav lisandväärtus.“
Lõppdokumenti pole veel näinud, kuid arvestades juhtivate ekspertide meelsust, see tõenäoliselt sisse ei jäänud. Arengukavas antakse õpilastele veel õigusi juurde ja võetakse kohustusi vähemaks. HTM juba teatas, et põhikooli lõpueksamid kaovad. ”Tasuta” kõrghariduse tulemused on juba näha – kõrgkoolid kurdavad rahapuuduse üle ja riigieelarve kokkupanek läheb järjest raskemalt. Siinkohal on sobilik tsiteerida Tõnu Õnnepalu raamatut ”Valede kataloog”: ”Igatahes elame me juba tükk aega ühiskonnas, kus suurem osa inimesi veedab koolis 12 aastat. Ja samas tundub, et me elame keset progresseeruvat idioodistumist. Võib-olla on ka see kooli teene. Võib-olla kogu see suur ja üldine kooliharidus, kogu see suur ja üldine tehnoloogia ja kirjaoskuse võidukäik teenib lõpuks ikkagi rumalust. Mitte kunagi, ka mitte Rooma riigis, pole meelelahutuse võimutsemine võtnud selliseid mõõtmeid. Rumalus paisub otse meie silme all…..”
Eesti teaduses on minu hinnangul liiga palju “järjehoidjaid”, kes vaid osutavad, kuhu peaksime püüdlema, kuid kes ise pole võimelised näitama, kuidas reaalselt väljakäidud eesmärgini jõuda. Kui mõni teadlane väidab, et keskkonnaprobleemide lahenduseks on põlevkivienergeetika kohene lõpetamine (mis pikas perspektiivis on kindlasti õige), sest elektrit saab ju importida, siis peaks ta ka näitama, mille eksportimise eest me saame need täiendavad sajad miljonid eurod, millega see import kinni maksta. Tihti nõuavad samad isikud ka metsade majandamise tugevat piiramist, mille tulemuseks oleks Eesti jooksevkonto suurima tasakaalustaja, metsa- ja puidutööstuse, ekspordivõimekuse oluline langus.
Probleem on ju selles, et veel pole kasutusvalmis ühtegi sellist kuluefektiivset, süsinikuheitmevaba, ilmastikust sõltumatut energiatootmise tehnoloogiat, mida elanikud oma kodu lähistele lubaks. Aatomielektrijaama me ei soovi. Tuulikud undavad ja rikuvad vaadet. Suurte päikeseelektrijaamade jaoks tuleks võtta kasutusele kas väärtuslikku põllumaad või raadata metsi – pole just parim lahendus. Puiduhakke põletamine pole mõnedele vastuvõetav, samuti ka paberipuust keemiliste, kõrge lisandväärtusega toodete valmistamine. Ka vesiniku tootmise tehnoloogia on veel liiga kallis. Lauludes me küll soovime olla Põhjamaa, kuid põhjamaade edu aluseks olevaid tööstusi ja tehnoloogiaid me Eestis näha ei soovi.
Eesti teadlastel ja inseneridel on veel palju leiutada, kuid rahanappuse olukorras tuleb teha valikuid, kust võtta ja kuhu teadusraha esmajoones anda? Teaduse rahastamise peaküsimuseks ei ole tunnitabelite täitmise korrektsus, vaid kas maksurahast finantseeritavast teadusest peaks ühiskonnale ka otseselt kasu olema ja kui palju sellest kasust peaks olema rahaline ehk aitama ühiskonna kulusid katta? Arvan, et maksuraha eest finantseeritava teaduse eesmärk ei saa olla võimaldada igaühel uurida seda, mis huvitab või pähe tuleb. Akadeemiline vabadus maksumaksjate kulul peab olema piiratud teemadega, millel on reaalse kasu potentsiaal. Lisaks muidugi teatud mahus meid eestlasteks tegevaid rahvusteaduseid.
Vabadus tähendab ka õigust olla naiivne ja rumal, kuid mitte selle vabaduse eest ei sõdinud meie esiisad Vabadussõjas. Mulle meeldivad hoopis rohkem 1979. a. minu keskkoolilennu lõpuaktusel kõnelenud füüsik Henn Käämbre öeldud sõnad: ”Eesti rahvas on liiga väike selleks, et lubada endale lolle kasvatada.”