Eestis on kujunenud eraldiseisev eelisseisuslik klass – ametnikud ja teenistujad, kelle privileegid ning suhtumine meenutavad üha enam keskaegse aadli suhtumist rahvasse. Nende ning nende soosingus olevate isikute ja organisatsioonide kulude kokkuhoid võiks meie riigile pakkuda olulisi rahalisi võimalusi. Kuidas liikuda riigiaadli mõtteviisilt tagasi riigimeheliku valitsemise juurde, küsib Jaak Nigul.
28. augustil 1920 jõustus Asutava Kogu vastu võetud seisuste kaotamise seadus, millega kaotati Eestis seisused (aadel, vaimulikud, linnaelanikud ja talupojad) ning kõik seadused ja määrused, mis sisaldasid seisuslikke õigusi, eesõigusi, kohustusi ja õiguste kitsendusi.
Ja ometi oleme nüüdseks, sajand hiljem, jõudnud olukorda, kus meil on tekkinud uus privilegeeritud seisus: valitsussektori ametnikud ja teenistujad. Ma ei mäleta valitsussektori ametikohast tulenevate privileegide lubamist valimislubadustes, kuid siiski on need kuidagi märkamatult tekkinud.
150 miljoni euro eest privileege
Kõigil on vähemalt 35 päeva tasustatud puhkust. Seadus nõuab küll 28 päeva, aga valitsussektoris on 35. Osal ametikohtadel lisanduvad veel ametistaažist tulenevad lisapuhkuse päevad.
Kui kõiki neid ametikohti on päriselt vaja, siis tähendab üks nädal lisapuhkust ca1,9 protsenti rohkem riigipalgalisi, mis 2025. aasta esimese kvartali andmete põhjal (stat.ee tbl PA115) tähendab ca 94 miljonit eurot lisanduvat palgakulu aastas eeldusel, et asendajaid ei palgata vaid puhkuste ajaks. On arusaadav, et eluga riskimist eeldatavates ametites on pikem puhkus, kuid miks on see igal kontoriametnikul või -teenistujal?
Lisaks suurendatakse alates 11. teenistusstaaži aastast avalikus teenistuses töötanu vanaduspensioni 10 kuni 50 protsenti. Kõrgemast palgast tekib nagunii kõrgem vanaduspension kui erasektoris ja siis sellele lisatakse veel staažilisa.
Ei ole ime, et meil on juba aastaid ülikoolides kõige popim eriala avalik haldus. 2024. aastal sai avaliku teenistuja pensionisuurendust 10 628 isikut, kelle pensionisuurenduse summa oli ca 28 miljonit eurot (vastus teabenõudele). Tuleb märkida, et alates 2018. aasta aprillist kõrgendatud vanaduspensioni saajaid enam ei tohiks lisanduda, kuid vastavalt õigustatud ootuse printsiibile jätkatakse õigustatud isikutele pensionisuurenduse maksmist veel aastakümneid ja kümneid miljoneid eurosid aastas.
Eelnevatele lisanduvad veel väljateenitud aastate eripensionid, mille saajaid oli viimati 6 887 ja kõrgemate riigiteenijate ametipalkade iga-aastane indekseeritud tõstmine, mis kehtestati vastava seadusega 2009. aastal, ajal, mida kirjeldati väljenditega “masu” ja “pupu”.
Kokkuvõttes saan oletada, et valitsussektori töötajate privileegide hind riigieelarvele võib olla suurusjärgus 150 miljonit eurot aastas.
Ettepanek: kaotada valitsussektoris 35-kalendripäevane põhipuhkus ja viia see võrdseks erasektoris kehtiva 28-päevase puhkusega.
Riigiametnike koolituskulude suurust riik ei tea
Vaatamata mainitud privileegidele võib avalik teenistuja olla oma ametis vist täielik diletant, sest miks muidu peab neid pidevalt koolitama. Rahandusministeerium vastas teabenõudele, et ei tea valitsussektori koolituskulude suurust.
Oletan, et jutt on ikka mitmetest kümnetest miljonitest eurodest. Aga mina ei saa neid summasid teada, kui isegi rahandusministeerium ei tea. Või pigem ei soovi avaldada, sest riigi tugiteenuste keskuse kodulehel on kirjas, et portaal koosneb kuuest moodulist, sealhulgas ka koolitustest, ja seda on võimalik jälgida isikupõhiselt.
Ehk valitsusametkondadel on tegelikult olemas väga terviklikud andmed riigitöötajate kulutuste kohta, kuid kuna need summad on avaldamiseks ilmselt liiga piinlikud, siis eitatakse nende teadmist.
Koolituskulud on tõenäoliselt peidetud personalikulude hulka. Kusagil peituvad näiteks kulud kõikvõimalikel konverentsidel osalemiseks. Firmadele, mille nimes sisaldub “konverents” või “conference”, tehti eelmisel neljal aastal kokku ülekandeid 4,25 miljonit eurot, sel aastal juba 522 252 eurot. Soome ettevõttele Nordic Business Forum Oy on aastatel 2021 kuni 2025 “kingitud” 418 739 eurot.”Kui juba riigikantselei meeskond vajab coaching‘ut, siis mida peab arvama?”
Eriti kummaline tundub, et valitsuse kõrgeima organi, riigikantselei töötajaid on koolitanud eelneval neljal aastal Arengupartner OÜ 80 325 euro eest. Selle osaühingu tegevuseks on coaching. Arengupartner OÜ kodulehelon antud selle tegevuse selgitus: “Coaching on partnerlus, mis annab selgust, aitab sihte seada, annab innustust ja jõudu. Coach’ina aitan sul mõelda, otsusteni jõuda, edasi liikuda. Coaching aitab sul mõtestada oma elu ning realiseerida oma potentsiaali.” Kui juba riigikantselei meeskond vajab coaching‘ut, siis mida peab arvama?
Koolitamises pole iseenesest midagi halba, kuid sellest peaks tekkima mingi positiivne efekt, mis peaks kajastuma ka riigieelarves valitsemiskulude vähenemisena, efektiivsuse suurenemisena. Kui seda efekti pole, siis on ju lausa kahjulik koolitusele miljoneid kulutada.
Ametnikest on saanud hankijad
Valitsussektoris tehakse üldse väga palju otsest rahalist kulu tekitavaid tegevusi, mis peaksid tegema ju midagi paremaks, kuid seda paranemist riigieelarves ei näe ja tavakodanik ei tunneta.
Kunagi tegid ametnikud ise arengukavasid ja plaane ehk pidid olema vastava teema koolitusega, tegid omaenese tarkusega ja pidid ka ise tulemuste eest vastutama. Nüüd tellitakse peaaegu kõik, koolitused, uuringud, arengukavad, PR ja konsultatsioonid allhangetena erasektorist. Ametnikest on saanud hankijad.
On tekkinud uus majandusharu, mida võiks nimetada varjatud valitsussektoriks, jutt on eraettevõtetest, mis täidavad ametiasutuste või omavalitsuste eest suure osa nende põhiülesandeid. Korraliku raha eest muidugi. Enamasti ühe-kahe töötajaga mikroettevõtted toodavad ametnike eest arengukavu, uuringuid ja muid “kaustu”, mille vajalikkus on väga küsitav, et mitte öelda kahjulik.
Kui nende “teenuste” sisu ei oleks kahjulik, siis ei oleks meil ju riigieelarve kasvavas miinuses, vaid majandus areneks ja valitsemise efektiivsus kasvaks. Aga ehk tuleneb põhitegevuste allhanke vajadus sellest, et kuuldavasti on ligi pooled ametnikud ja teenistujad tööl “kodukontoris”. Millegipärast meenub Vene kroonust pärit vanasõna, mis tõlkes võiks kõlada nii: sõdur magab, aga teenistusaeg jookseb.
Kaks juhuslikku näidet:
- Consultare OÜ. Koostab peamiselt omavalitsustele ja valitsussektori asutustele üldplaneeringuid, keskkonnauuringuid ja -inventuure, energia- ja kliimakavasid jms. Näiteks “Märjamaa muusika- ja kunstikooli kliimakindluse hindamine ja “ei kahjusta oluliselt” (DNSH) hindamine.” Täistööajale taandatuna kaks töötajat. Aastatel 2021–2024 käive kokku 826 401 eurot, millest kasum oli 392 725 eurot. 2025. aasta kaheksa kuu käive valitsussektoriga on juba 204 904 eurot.
- Cumulus Consulting OÜ. Koostab peamiselt omavalitsustele ja valitsussektori asutustele strateegilise planeerimise ja -arengudokumente. Näiteks “Prangli saare arengukava 2020-2030”. Täistööajale taandatuna kolm töötajat. Aastatel 2021–2024 käive kokku 2 022 090 eurot, millest kasum oli 909 962 eurot. 2025. aasta kaheksa kuu käive valitsussektoriga on juba 269 693 eurot.
Kõigi nende dokumendikaustade “kasulikkus” paistab riigieelarvest selgesti välja.
Miks teenib ornitoloog kaks korda rohkem kui päästja?
Uuringutest ka. 2024. aastal on kliimaministeerium tellinud uuringu, mille teostajaks on OÜ Roheline Rada: “Kliimaeesmärkide saavutamiseks vajalike olulisimate lisameetmete makro- ja sotsiaalmajanduslike mõjude hindamine.” Selle eest maksti OÜ-le 53 680 eurot.
Aastatel 2023–2024 on majandus- ja kommunikatsiooniministeerium hanke teel tellinud samalt OÜ-lt uuringu pealkirjaga: “Metoodika välja töötamine rahvusvaheliselt huvipakkuvate kultuuri- ja spordisündmuste otsese ja kaudse sotsiaalmajandusliku mõju hindamiseks”. Mainitud OÜ-le, mille ainus kasusaaja on hüdrobioloog Kristjan Piirimäe, maksti selle eest 99 893 eurot. OÜ tööjõukulud olid neil kahel aastal 4091 eurot ja kasum kokku 53 673 eurot.
Meil pole tehtud sotsiaalmajandusliku mõju hinnanguid kõikvõimalikele looduskaitselistele piirangutele, mis reaalselt on halvendanud ühiskonna toimetulekut ja riigieelarve seisu ning samal ajal tellitakse uuringuid sellisel marginaalsel teemal nagu turism. Miks üldse tellitakse sotsiaalmajandusliku mõju hinnanguid ühelt hüdrobioloogilt? Kas meil majandusteadlasi enam polegi?
Mittetulundusühinguid oli meil statistikaameti info järgi 2024. aastal 44 001 (stat.ee) ja Äriregistri järgi koos sihtasutustega 16. septembri 2025 seisuga 23 976 (rik.ee). Igatahes on neid palju. Nende hulka kuuluvad ka ühistranspordikeskused. Kui võtta viimastele jagatud rahasummad kogusummast maha, siis kõigile teistele valitsusasutuste poolt jaotatud summad ulatusid eelmisel aastal 201,5 miljoni euroni.
Kindlasti teevad paljud MTÜ-d ka midagi hädavajalikku, kuid tegu on siiski väga suurte summadega, mille riigile annetamiseks peavad primaarsed maksumaksjad tegema väga palju tööd. Selliste summade laialijagamine peaks olema ikka väga hästi põhjendatud.
Näiteks Eesti Ornitoloogiaühing sai eelmisel aastal kokku 877 734 eurot. Varasematel aastatel said nad üle poole miljoni euro aastas. Seal oli täistööajale taandatuna palgal üheksa inimest, kelle keskmine palk oli üle 3100 euro. Kuidas on see põhjendatud, kui näiteks päästjate keskmine palk on ca 1600 eurot ja selle tõstmiseks pole valitsused seni raha leidnud. Nimetatud MTÜ pole kaugeltki ainus omataoline.
Ettepanek: kaotada ära toetused kõikide huvigruppide MTÜ-dele. Kokkuhoid oleks paljudes miljonites eurodes. Las huvilised finantseerivad oma esindusorganeid ise liikmemaksudest. Kui huvi on tõeline, siis ollakse nõus ka ise raha panustama ja siis maksku neis sellist palka, nagu õigeks peavad.
Muutused peavad algama haridusest
Hariduses toimuvast sõltub suuresti, kui suur osa õppuritest hakkab tulevikus tooma ühiskonnale tulu, looma ümberjagatavat lisandväärtust või tegutsema hädavajalikes ametites.
SA Kutsekoda on aastaid uurinud ja andnud välja OSKA raporteid, milles on kirjas, milliste erialade lõpetajate järele on tööturul vajadus ja milliste järele mitte, kuid ikkagi ei juleta kõrgharidust juhtida vastavalt ühiskonna vajadustele ning jätkub masskoolitamine vähevajalikel erialadel, sest need on populaarsed.
“Ja kui OSKA raporteid nagunii ei kasutata, siis võiks SA Kutsekoda laiali saata.”
On üks erand: arstiõppes reguleeritakse meditsiinierialade lõpetajate erialavalikut vastavaks ühiskonna vajadustele residentuurikohtade arvuga. Miks ei saa sama teha kõrghariduse kõigil erialadel? Miks ei kehti Eestis kõigile võrdsed õigused ja kohustused? Ja kui OSKA raporteid nagunii ei kasutata, siis võiks SA Kutsekoda laiali saata. Kokkuhoid oleks eelmisel aastal olnud ca 3,9 miljonit eurot.
Võrdluseks: noorte tulevikuharidusse panustav ettevõtja Taavi Kotka on öelnud, et insenerihariduse algtõdede andmine kõigile Eesti lastele maksaks umbes 2,5 miljonit eurot aastas.
Mina ei jõua kokku arvutada, kui palju kümneid, aga võib-olla ka sadu miljoneid eurosid kulutatakse meil igal aastal kõikvõimalikele kasututele tegevustele, aga rahandusministeeriumil peaks olema kohustus seda teha, sest neil on andmed olemas, nagu on näha koduleheküljelt, kust pärineb ka enamik minu kommentaari arvandmetest.
Ettepanek: keelustada valitsussektoris kolmeks aastaks kõik sisse ostetavad uuringud, koolitused, arengukavad, keskkonnamõju hindamised jms. Välja arvatud riigikaitse omad. Siis jääksid ellu vaid need kutse-, teadus- ja tehnikaalase tegevusvaldkonna ettevõtted, mille järgi on ka turul päriselt nõudlus olemas ja ametnikud tegeleksid ainult sellega, mida on päriselt vaja.
Riigiaadlikkusest tagasi riigimehelikkuse juurde
Kokkuhoiukohti on valitsussektoris palju. Aga kõigepealt peaks valitsus mõistma, et valitsemise efektiivsus või riigieelarve tasakaal pole riigivalitsemise eesmärgid, vaid hoopis vahendid. Eesmärk peaks olema kodanike, mitte ainult riigiaadli, võimalikult laiapindne heaolu. Ja kodanike heaolu tähendab muuhulgas ka nende koormamist maksudega vaid hädavajalikus mahus ja eelkõige ühiskonna hädavajadusteks.
See võib meeldida või mitte, kuid primaarsete ja sekundaarsete maksumaksjate olemasolu on fakt. Õpikutes seda muidugi kirjas pole. See fakt ei tähenda kellegi halvustamist.
Esimese grupi moodustavad ettevõtlussektori ja teise valitsussektori töötajad. Valitsussektori töötajate palga saamise ja maksude maksmise eelduseks on ettevõtlussektori annetatud maksude olemasolu. Rõhutan sõna “annetatud”, sest mitte kõik ei täida ausalt oma kohustusi ühiskonna ees.
Kuna annetatud maksutulu ümberjagamine on usaldatud väga väikese grupi sekundaarsete maksumaksjate, tipp-poliitikute ja tippametnike kätte, siis eeldaks neilt riigimehelikku kohusetunnet mitte eelistada ümberjagamisel kõigepealt iseennast ja muud meeldivat, vaid ühiskonna hädavajadusi. Selle riigimeheliku kohusetunde pikaajaliste puudujääkide tulemusi näemegi praeguses riigieelarve olukorras.
Artikkel ilmus ERR’i portaalis 19.09.2025