Rohepöörde ja kliimakriisi taustal on mõned aspektid, millest selle eestkõnelejad avalikult rääkida ei soovi. Esiteks asjaolu, et kui rohepööre jätkab praegusel, vaid reaalmajanduse kägistamise suunal, siis tähendab see meie elukvaliteedi olulist halvenemist. Ja seda mitte ainult selles vaates, et käime vähem soojamaareisidel ja ostame vähem nutividinaid. See tähendab paraku ka seda, et tänane statistika 48000 absoluutses vaesuses elavast inimestest on alles algus. Teiseks on keskkonnajalajälje vähendamise tuhinas ”ära unustatud”, et mõistlik oleks alustada „rohepööramist“ just elumugavustest, mis omavad suurt jalajälge, kuid mis ei ole meile igapäevaseks eluks niivõrd olulised kui toit, küte või eluase.
Rohepöörame nõrgemad veel suuremasse vaesusesse.
Statistikaameti uuring näitab, et suhtelises vaesuses elas Eestis möödunud aastal ligi 303900 inimest. Absoluutset vaesust koges ligi 48000 inimest. 2021. aastal oli neid 18000, mis tähendab, et see arv on kasvanud kaks ja pool korda. Kõige enam elas vaesuses neid peresid, kus on kolm ja enam last. Vaesuse kasvu mõjutas enim toiduainete kallinemine ja nüüd loeme uudistest, et valitsus plaanib järgmisel aastal järsku keskkonnatasude suurendamist, mis annab hoo järjekordsele hinnatõusulainele. Arvan, et üldsusel on õigus teada nende Kliimaministeeriumi nõunike ja ametnike nimesid, kes teevad valitsusele selliseid ettepanekuid. Keskkonnatasude tõstmine olukorras, kus neid uusi, „rohelisi“ lahendusi veel pole ja valitsussektor ei tegele enda mittevajalike kulude vähendamisega, on ikka eriti küüniline. Ja kas nüüd, kus meil üks ministeerium on pühendunud kliima „parandamisele“ , ei ole inimeste toimetulek enam oluline?
Eestist on saanud tupikriik.
Eesti riik on ajaloos ime. Oleme suutnud väikerahvana iseseisvuda ida- ja lääne piiril. See piiririigiks olemine on meile lisaks hädadele toonud ka teadmisi ja jõukust, kuid eelmise aasta veebruaris keeras ajalugu taas ette oma halvema lehekülje ning meist sai tupikriik. Venemaavastased sanktsioonid on vaieldamatult vajalikud, kuid on ilmselge, et geopoliitiliselt asub Eesti tänaseks läänemaailma nurgas, mis muudab paljud tooted meie jaoks kallimaks kui kaubateede ääres olijatel. Meie kogutarbimisest moodustab import lausa 80%, sest toodame ise väga vähe neist kaupadest, mida vajame. Ja selleks, et importida, on vaja raha, mis ei tule mitte valitsuselt, vaid kaupade ja teenuste ekspordist. Ainsad kohalikud toormed, millest on võimalik eksporttooteid teha, on puit ja põlevkivi. Lisaks muld, millel midagi kasvatada. Nii põlevkivi kui ka puit, või täpsemalt metsade raiumine, on tänapäeval kuulutatud negatiivseteks nähtusteks. Pelgulinna riigigümnaasiumi uus, paljukiidetud, suuresti puidust ehitatud hoone, kuhu on arutul hulgal kulutatud puitu vaid esteetilistel kaalutlustel, on saanud vaid positiivseid hinnaguid. Aga uuendusraielangid, kust see puit pärineb, segavad paljusid. Miks nii? Ju me ei suuda endale tunnistada, et autoaknast nähtav raielank või mittenähtav kaevandus on meie endi vajaduste ja tahtmiste tulemused, meie kõigi keskkonnajalajälg.
Keit Pentus-Rosimannus ütles ühes oma hiljutises intervjuus, et Euroopa Kontrollkojas töötamise suurim üllatus on tema jaoks olnud see, kuivõrd jõuliselt seisavad erinevad Euroopa riigid oma huvide eest ja et Eesti suutmatus seda teha paistab selgelt silma. Euroopast on Eesti ettevõtjatele tulemas täiendavaid piiranguid nagu ”Vändrast saelaudu”. Mõned on kahtlemata ka keskkonna jaoks vajalikud, kuid on kindel, et kõik see toob kaasa tootmiskulude kasvu. Lisades siia energiahindade kallinemise ja maksutõusud, saamegi koosmõju, mis kergitab järjest lõpphindu tarbijatele. Ja kahjuks ei ole mingitki leevendust näha, sest meie oma ametnikud ei kaitse Eesti ettevõtlust üldse nagu näitas ebaproportsionaalselt suurte kohustuste võtmine LULUCF sektoris. Pigem keeravad meie püüdlikud ametkonnad oma inimestele ja ettevõtetele rohkem vinte peale kui EL nõuab. Ja selle tulemusena ei kalline vaid luksuskaubad, vaid pigem madala marginaaliga tooted, mida tarbivad pigem ühiskonna kõige nõrgemad.
Ilmselt pole veel aru saadud, et kohaliku põllumajanduse piiramine toob kõigepealt kaasa kohalike toiduainete konkurentsivõime languse ja kohaliku toiduga varustuskindluse kadumise. Erinevad raiepiirangud ja metsast saadava puidu hulk mõjutavad aga otseselt meie toasooja hinda. Sellest küll ei räägita, aga ligi 70% küttepuidust kasutame me ära Eesti kodude ahjudes ja kaugküttes.
Meil on valida, millele me loodust kulutame.
Meil räägitakse palju loodusressursside säästlikumast kasutamisest kui eesmärgist. See on õige eesmärk, sest kõik toorained pärinevad ju loodusest. Loodusest on pärit meie majad, autod, rõivad, telefonid ja ka elekter. Miskipärast aga tahetakse looduse piiridesse mahutada vaid hädavajalikku reaalmajandust, mitte aga kõike muud, mis looduse ressursse pillab.
Vastloodud Kliimaministeerium on tõstnud üles loosungi, et majandus peab mahtuma looduse piiridesse. Paraku on see loosung sisult vale, sest turumajandus pakub vaid seda, mida turg ja valitsussektor nõuavad. Ja need nõudmised, eriti viimase omad, ei näita mingeid langustrende. Kas keegi on kunagi arvutanud, kui palju loodusressursse raiskavad ametnikud, kes tekitavad mingi järjekordse mõttetu bürokraatiapaberi (nagu kestlikkusaruanne või kliimaseadus) või arengukava, millest mingit tulemust ei sünni, sest seda pole tegelikult vaja? Ja ametnike tegevusele ei kehti mingit keskkonnamõju hinnangut. Või näiteks iluaiandus. Kõik need aiandites mürkide ja väetiste abil kasvatatud üheaastased lilled, mida meil avalikele haljasaladele igal aastal uuesti istutatakse, mida saaks ju püsikute ja põõsastega asendada. Rääkimata lõikelilledest, millede tootmine on väga keskkonda reostav ja mida tuuakse Euroopasse isegi Aafrikast. Või kui kergliiklustunneli valgustuseks piisab 10 valgustist, siis miks pannakse disaini pärast 200? Raisatakse ju nii materjale kui ka elektrit. Me saaksime loodusressursside kasutamist oluliselt vähendada, kui vaid piiraksime oma soove, kulutaksime vähem kunstliku ilu jaoks. Sest mitte kunstlik ilu ei päästa maailma, vaid looduslik.
Eestis räägitakse vähe, kui suure keskkonnamõjuga on lemmikloomad. Maailmas on kodukasside vabapidamine üks suurimaid liikide kadumist põhjustanud tegur. Aga meie ornitolooge kassid ei häiri. Eesti Loomakaitse Seltsi hinnangul oli meil 2015.a. vähemalt 134000 kodukassi. Soome teadlaste uuringu järgi toovad sealsed vabapidamisel kassid pererahvale näitamiseks keskmiselt 4,1 murtud lindu kuus, mis moodustasid kõigist saakloomadest vaid 18%. Närilised moodustasid 72%. Kõiki saakloomi kassid kindlasti koju ei toonud. Pole teada, kui paljud eesti kassidest jooksevad vabalt ringi, aga pigem vähemalt 2/3, sest kiibistatud on vaid ca 23000. Jättes välja 3 talvekuud, annab arvutus murtud lindude arvu suurusjärguks ca 3,3 miljonit lindu aastas. Ja ehk on kakkude arvukuse languse taga see, et neil pole süüa, sest kassid, keda on väga palju ja kes on laiali Eesti 4712’s asustusüksuses, söövad neil peamised saakloomad, närilised, eest ära? Aga mina ei ole ornitoloog. Ma ei tiku ornitolooge õpetama nagu nemad õpetavad metsamehi. Ma esitan ainult arve. Kindlasti on turvalisem süüdistada metsamajandajaid ca 80 tuhande linnupoja hukkumises aastas uuendusraiete käigus ning keelustada kevassuvised raied, kui minna nõudma kasside vabapidamise keelustamist miljonite lindude murdmise tõttu.
Maailmas on juba üle miljardi lemmiklooma. USAs elavate liha söövate koerte-kasside aastane süsinikujalajälg olevat 64 miljonit tonni CO2 ekvivalenti. Võrdluseks, kogu Eesti põlevkivisektori aastane näitaja kõigub 8 ja 13 miljonit tonni vahel. Isegi kui meie lõpetame oma põlevkivi kasutamise, ei muutu Maa kliima sellest üldse ainuüksi lemmikloomade arvukuse tõttu, mis pigem kasvab.
Mis siis oleks lahendus? Esiteks, töötada välja, millised on Eesti huvid. Kohalike ressursside kinkimine Euroopale ja Eesti inimeste elujärje halvendamine ei ole minu hinnangul see visioon, mida me oleks ühiskonnana kokku leppinud. Kuid selles suunas me liigume. Vaataks, kust on siiani tulnud tulu ja keskenduks selle hoidmisele, kaardistaks uusi lahendusi ja ei tapaks Eesti tänast põllumajandust, energiasektorit või tööstust enne, kui oleme välja mõtelnud, millega seda kõike asendada. Ja kas see asendus on ikka keskkonnasõbralikum kui reaalmajandus. Töökohad maapiirkondades, lasteaiakohad lastele ja alumise kvartiili toimetulek on kohad, kuhu meil ühiskonnana tuleks esmajärjekorras panustada, enne kui hunniku miljonitega putukaväila hakkame rajama. Jätke need maaalad tühjaks ja külvake sinna seemneid, küll loodus tuleb ise, ilma miljoneid kulutamata.
Mida eelnevast järeldada? Tänu Eesti ametnike agarusele saame varsti riputada Kliimaministeeriumi fuajeesse Euroopa Liidu kõige rohelisema riigi diplomi, kuid selle nimel oleme suurendanud oma elanike vaesust, muutnud kibedaks ettevõtjate elu ja kliimat pole ikka ära päästa suutnud. Ja suretades välja kohaliku tööstuse, mis toodab asju, mida me eluks päriselt vajame, jätkame me ikkagi kulutamist vähevajalikule ilma, et selle üle isegi juurdleksime. Paraku, ainult majanduslikult iseseisev riik ja ise oma eluga toimetulev inimene on päriselt vabad. Kas riikliku iseseisvuse hävitamine pole liiga kõrge hind selleks, et mingid puitu lagundavad samblikud, seened ja putukad saaksid elutseda kõikjal, mitte vaid kaitsealadel?
Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 4.12.2023