Looduse piirid puidukasutusele

Juba aastaid kestev kisma metsamajanduse ümber näitab, et ühiskonna liikmete teadmised metsast ja loodusest laiemalt on väga erineval tasemel. Viimastel nädalatel Karula ja Lahemaa rahvusparkides ning mujalgi toimuv, kus puude murdumine lumekoormuse tõttu jätab inimesed pikaks ajaks hätta ilma elektrita, näitab järjekordselt, et ka looduskaitselised piirangud liinikoridoride laiustele peaksid võtma arvesse looduslikke tingimusi.  Maainimesed tunnevad oma nahal, kui oluline on, et ühiskonna juhtimisel kasutataks tegelikkusel põhinevaid õpetusi, mitte ideoloogilisi vaateid. Eriti oluline on see loodusteaduste õpetamisel, sest loodus ei allu ideoloogiatele üldse. Me peame aktsepteerima loodust sellisena, nagu see on, mitte nii, kuidas mõned seda näha tahaksid.

Puitu on ajalooliselt kasutatud materjalina väga erinevateks toodeteks ja kütteainena. Tänapäeval on puit ainus taastuv loodusvara, mille mehhanilise töötlemise kõrvalsaadusena tekkiva hakkepuiduga on võimalik asendada suur osa keemiatööstuses kasutatavatest fossiilsetest toormetest, sest nii nafta kui ka puit koosnevad suures osas süsinikust. Kuid igasuguste toodete valmistamiseks on võimalik kasutada vaid tervet, mädanikuvaba puitu, milles süsinikuahelad pole lagunenud. Just selle tõe tunnistamine on mõnede  inimgruppide jaoks probleem.

Puud on organismid ja puit on bioloogiline materjal. Puuliikidel on erineva pikkusega elukaared seemne idanemisest surmani. Puidu all mõeldakse puude tüve ja okste kõva kudet, mille tihedus muutub nii puuliigiti kui ka sama tüve piires. Selles esinevad kõverused, oksakohad, vaigupesad, lõhed, mädanikud ehk puidu kvaliteedi varieeruvus mõjutab tugevasti lõpptoodangu väljatulekut puidust. Metsakasvatuslike võtetega on võimalik oluliselt tarbepuidu väljatulekut suurendada nagu näitab saepalkide väljatuleku protsendi erinevus RMK ja erametsades. Juhul kui neid metsakasvatuslikke võtteid rakendada. 

Metsamajanduse peaeesmärk on ühiskonna vajadusteks hädavajaliku terve puidu kasvatamisele kaasaaitamine metsamaadel. (Kaitsealustel metsadel on teine eesmärk – lasta kõigi liikide isenditel loomulikul viisil  kasvada ja surra.) Selles kaasaaitamises lähtutakse metsas toimuvatest looduslikest protsessidest ning neid protsesse suunatakse, et need toimuksid kiiremini ja inimese seisukohalt vähem raiskavalt. Looduses muidugi raiskamist ei eksisteeri – kõik süüakse ära. 

Eesti metsamullad on suhteliselt viljakad. Kui lasta metsadel vaid looduslikult uueneda, siis okaspuid ja kasuliku puiduga lehtpuid tekib vähe, kiirekasvulised lehtpuud-põõsad lämmatavad need enamikul kasvukohtadel ära ja paraku enamik neid lehtpuid-põõsaid kõlbab tarbimise mõttes vaid energiapuiduks. Samuti kaotame väärtusliku puidu osakaalus, kui lasta metsal üle optimaalse raievanuse kasvada. Hooldusraiete abiga optimeeritakse valgustingimusi ja vähendatakse puude omavahelist juurkonkurentsi, kujundatakse liigiline koosseis, et puud ei peaks aastakümneid üksteise „tapmisele“ energiat kulutama, vaid kulutaksid mullast ammutatud toitaineid väärtusliku puidu kasvamisele. Alles jäetakse paremate tüveomadustega, terved, kõrgemad puud, mis ka looduslikus konkurentsis lõpuks enamasti ellu jääksid. Ka looduslikus puistus jõuavad esimesse rindesse sõltuvalt boniteedist vaid 400 – 600 puud/ha, ülejäänud surevad allajäämise tõttu, kuigi noorte puukestena alustab tuhandeid puid hektaril. Inimene istutab uut metsa rajades hektarile paar tuhat puud, kuid loodus võib sinna lisada kümneid tuhandeid loodusliku uuenduse puukesi. Seega mahub vanasse metsa vaid väike osa neist puutaimedest, mis pärast uuendusraiet kasvu alustasid. Hooldusraiete käigus väljaraiutud puudest saab ka midagi teha, v.a. valgustusraie käigus langetatavad noored puud, mis jäetakse enamasti kõdunema. Kuna hooldusraieid tehakse vaid mõned korrad (esimese kümne aasta jooksul tehakse mitu, et hoida tagasi pajud-lepad) viiekümne kuni saja aasta jooksul, siis saavad ka muud alusmetsa liigid ja linnud, loomad ning putukad suhtelises rahus oma looduslikku elu elada. Jah, vananeda ja loomulikult surra enamikul neist puudest ei lasta, sest muidu me tarbepuitu ei saa. Erandiks on uuendusraie lankidele kasvama jäetavad säilikpuud. 

On fakt, et absoluutselt kõiki puittooteid saab teha ainult tervest puidust. Erandiks on vaid puitgraanulid, mida saab osaliselt teha ka mädanikuga puidust ja saepurust. Ja tervet puitu saab maksimaalses mahus vaid raiudes puid optimaalses, terve puidu vanuses. Sellest looduslikust piirangust ei saa me üle ega ümber, kui soovime puidust midagi valmistada. 

Seetõttu ei tohiks majandusmetsi raiuda mingi poliitiliselt või ideoloogiliselt või kaasamise tõttu  määratud aastase raiemahu alusel, vaid siis, kui neist puudest saab veel maksimaalses koguses tööstuslikult kasutatavat puitu, millel pole tänapäeval asendust. Vastasel juhul me lihtsalt raiskame üht looduse ressurssi ja seda raiskamist on niigi liiga palju.

Ma ei tea, milliste lahendustega õnnestub lõpetada metsakisma, kuid need lahendused ei saa olla vastuolus loodusseadustega. Loodusseaduste arvelt ei saa kompromisse teha, mingeid protsesse ei saa  muuta. Kasvades puu seob süsinikku ja toodab hapnikku ning vananedes, püsti seistes seest mädanedes ja lõpuks lamapuiduna maas kõdunedes toimub vastupidine protsess – süsinik lendub atmosfääri tagasi. On meie valik, kas lubame langetada metsa terves vanuses, teeme puidu võimalikult suurest osast pikaealisi tooteid ja ülejäänud osa kasutame fossiilsete toormete asendamiseks keemiliste toodetena ja energiana. Või laseme ka majandusmetsade puudel loomulikult surra ja laguneda ning meie kohalikul puidul põhineval tööstusel ka. Paraku ei saa ka majandusseadusi kaua rikkuda ilma kahju tekitamata ja see kahju ei tule vaid ettevõtetele, vaid kogu ühiskonnale. Maksude tõstmisest on vaid siis kasu, kuni leidub neid, kes neid maksavad. 

Ka roheideoloogiale kehtivad looduse poolt etteantud piirid.

Artikkel ilmus Maalehes 20.12.2023

Rohepöörde rääkimata küljed

Rohepöörde ja kliimakriisi taustal on mõned aspektid, millest selle eestkõnelejad avalikult rääkida ei soovi. Esiteks asjaolu, et kui rohepööre jätkab praegusel, vaid reaalmajanduse kägistamise suunal, siis tähendab see meie elukvaliteedi olulist halvenemist. Ja seda mitte ainult selles vaates, et käime vähem soojamaareisidel ja ostame vähem nutividinaid. See tähendab paraku ka seda, et tänane statistika 48000 absoluutses vaesuses elavast inimestest on alles algus. Teiseks on keskkonnajalajälje vähendamise tuhinas ”ära unustatud”, et mõistlik oleks alustada „rohepööramist“ just elumugavustest, mis omavad suurt jalajälge, kuid mis ei ole meile igapäevaseks eluks niivõrd olulised kui toit, küte või eluase.

Rohepöörame nõrgemad veel suuremasse vaesusesse.

Statistikaameti uuring näitab, et suhtelises vaesuses elas Eestis möödunud aastal ligi 303900 inimest. Absoluutset vaesust koges ligi 48000 inimest. 2021. aastal oli neid 18000, mis tähendab, et see arv on kasvanud kaks ja pool korda. Kõige enam elas vaesuses neid peresid, kus on kolm ja enam last. Vaesuse kasvu mõjutas enim toiduainete kallinemine ja nüüd loeme uudistest, et valitsus plaanib järgmisel aastal järsku keskkonnatasude suurendamist, mis annab hoo järjekordsele hinnatõusulainele. Arvan, et üldsusel on õigus teada nende Kliimaministeeriumi nõunike ja ametnike nimesid, kes teevad valitsusele selliseid ettepanekuid. Keskkonnatasude tõstmine olukorras, kus neid uusi, „rohelisi“ lahendusi veel pole ja valitsussektor ei tegele enda mittevajalike kulude vähendamisega, on ikka eriti küüniline. Ja kas nüüd, kus meil üks ministeerium on pühendunud kliima „parandamisele“ , ei ole inimeste toimetulek enam oluline?

Eestist on saanud tupikriik.

Eesti riik on ajaloos ime. Oleme suutnud väikerahvana iseseisvuda ida- ja lääne piiril. See piiririigiks olemine on meile lisaks hädadele toonud ka teadmisi ja jõukust, kuid eelmise aasta veebruaris keeras ajalugu taas ette oma halvema lehekülje ning meist sai tupikriik. Venemaavastased sanktsioonid on vaieldamatult vajalikud, kuid on ilmselge, et geopoliitiliselt asub Eesti tänaseks läänemaailma nurgas, mis muudab paljud tooted meie jaoks kallimaks kui kaubateede ääres olijatel. Meie kogutarbimisest moodustab import lausa 80%, sest toodame ise väga vähe neist kaupadest, mida vajame. Ja selleks, et importida, on vaja raha, mis ei tule mitte valitsuselt, vaid kaupade ja teenuste ekspordist. Ainsad kohalikud toormed, millest on võimalik eksporttooteid teha, on puit ja põlevkivi. Lisaks muld, millel midagi kasvatada. Nii põlevkivi kui ka puit, või täpsemalt metsade raiumine, on tänapäeval kuulutatud negatiivseteks nähtusteks. Pelgulinna riigigümnaasiumi uus, paljukiidetud, suuresti puidust ehitatud hoone, kuhu on arutul hulgal kulutatud puitu vaid esteetilistel kaalutlustel, on saanud vaid positiivseid hinnaguid. Aga uuendusraielangid, kust see puit pärineb, segavad paljusid. Miks nii? Ju me ei suuda endale tunnistada, et autoaknast nähtav raielank või mittenähtav kaevandus on meie endi vajaduste ja tahtmiste tulemused, meie kõigi keskkonnajalajälg.

Keit Pentus-Rosimannus ütles ühes oma hiljutises intervjuus, et Euroopa Kontrollkojas töötamise suurim üllatus on tema jaoks olnud see, kuivõrd jõuliselt seisavad erinevad Euroopa riigid oma huvide eest ja et Eesti suutmatus seda teha paistab selgelt silma. Euroopast on Eesti ettevõtjatele tulemas täiendavaid piiranguid nagu ”Vändrast saelaudu”. Mõned on kahtlemata ka keskkonna jaoks vajalikud, kuid on kindel, et kõik see toob kaasa tootmiskulude kasvu. Lisades siia energiahindade kallinemise ja maksutõusud, saamegi koosmõju, mis kergitab järjest lõpphindu tarbijatele. Ja kahjuks ei ole mingitki leevendust näha, sest meie oma ametnikud ei kaitse Eesti ettevõtlust üldse nagu näitas ebaproportsionaalselt suurte kohustuste võtmine LULUCF sektoris. Pigem keeravad meie püüdlikud ametkonnad oma inimestele ja ettevõtetele rohkem vinte peale kui EL nõuab. Ja selle tulemusena ei kalline vaid luksuskaubad, vaid pigem madala marginaaliga tooted, mida tarbivad pigem ühiskonna kõige nõrgemad.

Ilmselt pole veel aru saadud, et kohaliku põllumajanduse piiramine toob kõigepealt kaasa kohalike toiduainete konkurentsivõime languse ja kohaliku toiduga varustuskindluse kadumise. Erinevad raiepiirangud ja metsast saadava puidu hulk mõjutavad aga otseselt meie toasooja hinda. Sellest küll ei räägita, aga ligi 70% küttepuidust kasutame me ära Eesti kodude ahjudes ja kaugküttes.

Meil on valida, millele me loodust kulutame.

Meil räägitakse palju loodusressursside säästlikumast kasutamisest kui eesmärgist. See on õige eesmärk, sest kõik toorained pärinevad ju loodusest. Loodusest on pärit meie majad, autod, rõivad, telefonid ja ka elekter. Miskipärast aga tahetakse looduse piiridesse mahutada vaid hädavajalikku reaalmajandust, mitte aga kõike muud, mis looduse ressursse pillab.

Vastloodud Kliimaministeerium on tõstnud üles loosungi, et majandus peab mahtuma looduse piiridesse. Paraku on see loosung sisult vale, sest turumajandus pakub vaid seda, mida turg ja valitsussektor nõuavad. Ja need nõudmised, eriti viimase omad, ei näita mingeid langustrende. Kas keegi on kunagi arvutanud, kui palju loodusressursse raiskavad ametnikud, kes tekitavad mingi järjekordse mõttetu bürokraatiapaberi (nagu kestlikkusaruanne või kliimaseadus) või arengukava, millest mingit tulemust ei sünni, sest seda pole tegelikult vaja? Ja ametnike tegevusele ei kehti mingit keskkonnamõju hinnangut. Või näiteks iluaiandus. Kõik need aiandites mürkide ja väetiste abil kasvatatud üheaastased lilled, mida meil avalikele haljasaladele igal aastal uuesti istutatakse, mida saaks ju püsikute ja põõsastega asendada. Rääkimata lõikelilledest, millede tootmine on väga keskkonda reostav ja mida tuuakse Euroopasse isegi Aafrikast. Või kui kergliiklustunneli valgustuseks piisab 10 valgustist, siis miks pannakse disaini pärast 200? Raisatakse ju nii materjale kui ka elektrit. Me saaksime loodusressursside kasutamist oluliselt vähendada, kui vaid piiraksime oma soove, kulutaksime vähem kunstliku ilu jaoks. Sest mitte kunstlik ilu ei päästa maailma, vaid looduslik.

Eestis räägitakse vähe, kui suure keskkonnamõjuga on lemmikloomad. Maailmas on kodukasside vabapidamine üks suurimaid liikide kadumist põhjustanud tegur. Aga meie ornitolooge kassid ei häiri. Eesti Loomakaitse Seltsi hinnangul oli meil 2015.a. vähemalt 134000 kodukassi. Soome teadlaste uuringu järgi toovad sealsed vabapidamisel kassid pererahvale näitamiseks keskmiselt 4,1 murtud lindu kuus, mis moodustasid kõigist saakloomadest vaid 18%. Närilised moodustasid 72%. Kõiki saakloomi kassid kindlasti koju ei toonud. Pole teada, kui paljud eesti kassidest jooksevad vabalt ringi, aga pigem vähemalt 2/3, sest kiibistatud on vaid ca 23000. Jättes välja 3 talvekuud, annab arvutus murtud lindude arvu suurusjärguks ca 3,3 miljonit lindu aastas. Ja ehk on kakkude arvukuse languse taga see, et neil pole süüa, sest kassid, keda on väga palju ja kes on laiali Eesti 4712’s asustusüksuses, söövad neil peamised saakloomad, närilised, eest ära? Aga mina ei ole ornitoloog. Ma ei tiku ornitolooge õpetama nagu nemad õpetavad metsamehi. Ma esitan ainult arve. Kindlasti on turvalisem süüdistada metsamajandajaid ca 80 tuhande linnupoja hukkumises aastas uuendusraiete käigus ning keelustada kevassuvised raied, kui minna nõudma kasside vabapidamise keelustamist miljonite lindude murdmise tõttu.

Maailmas on juba üle miljardi lemmiklooma. USAs elavate liha söövate koerte-kasside aastane süsinikujalajälg olevat 64 miljonit tonni CO2 ekvivalenti. Võrdluseks, kogu Eesti põlevkivisektori aastane näitaja kõigub 8 ja 13 miljonit tonni vahel. Isegi kui meie lõpetame oma põlevkivi kasutamise, ei muutu Maa kliima sellest üldse ainuüksi lemmikloomade arvukuse tõttu, mis pigem kasvab.

Mis siis oleks lahendus? Esiteks, töötada välja, millised on Eesti huvid. Kohalike ressursside kinkimine Euroopale ja Eesti inimeste elujärje halvendamine ei ole minu hinnangul see visioon, mida me oleks ühiskonnana kokku leppinud. Kuid selles suunas me liigume. Vaataks, kust on siiani tulnud tulu ja keskenduks selle hoidmisele, kaardistaks uusi lahendusi ja ei tapaks Eesti tänast põllumajandust, energiasektorit või tööstust enne, kui oleme välja mõtelnud, millega seda kõike asendada. Ja kas see asendus on ikka keskkonnasõbralikum kui reaalmajandus. Töökohad maapiirkondades, lasteaiakohad lastele ja alumise kvartiili toimetulek on kohad, kuhu meil ühiskonnana tuleks esmajärjekorras panustada, enne kui hunniku miljonitega putukaväila hakkame rajama. Jätke need maaalad tühjaks ja külvake sinna seemneid, küll loodus tuleb ise, ilma miljoneid kulutamata.

Mida eelnevast järeldada? Tänu Eesti ametnike agarusele saame varsti riputada Kliimaministeeriumi fuajeesse Euroopa Liidu kõige rohelisema riigi diplomi, kuid selle nimel oleme suurendanud oma elanike vaesust, muutnud kibedaks ettevõtjate elu ja kliimat pole ikka ära päästa suutnud. Ja suretades välja kohaliku tööstuse, mis toodab asju, mida me eluks päriselt vajame, jätkame me ikkagi kulutamist vähevajalikule ilma, et selle üle isegi juurdleksime. Paraku, ainult majanduslikult iseseisev riik ja ise oma eluga toimetulev inimene on päriselt vabad. Kas riikliku iseseisvuse hävitamine pole liiga kõrge hind selleks, et mingid puitu lagundavad samblikud, seened ja putukad saaksid elutseda kõikjal, mitte vaid kaitsealadel?

Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 4.12.2023