Vestlevad Peeter Koppel ja Jaak Nigul. 23. märts 2023.
Koppel: Viimased aastad pole paljudele olnud kerged. Olgu siis äris või olmes. Tahaks küsida kultusfilmist tuntud küsimuse: „Mis meist saab?“ On arvamusi, et raskused nügivad inimesi põhiväärtuste ja ratsionaalse käitumise suunas. Sel korral vist pole nii läinud?
Nigul: Eelmises suures kriisis valitsussektor vähemasti üritas teeselda, et osaleb ka kulukärbetes ja raskuste ületamises, kui ettevõtlusel oli väga keeruline. Seekord enam ei teeselda. Bürokraatide “pidu” kestab edasi. Nende arv kasvab ja nende palgad tõusevad. Ja ühiskonnale osutatav juhtimisteenus halveneb järjest, juhitakse peamiselt ametnike huvidest lähtuvalt. Põhiväärtustest nagu ühiskonnale hea või halb ja vajalik või mittevajalik pole enam mõtet rääkida.
K: Kuidas sul äris nendel keeruliste aastate jooksul läinud on? Kas kunagi on olnud ka keerulisem kui praegu?
N: Ettevõtjana olen ma harjunud, et raskeid aastaid on rohkem kui häid. Ju ma pole piisavalt andekas. Viimasest 15 on häid olnud vaid 6 ja keskpäraseid 3. Põhjusteks on olnud ka enda valearvestused, mitte vaid turumuutused või ametnikepoolne takistamine. Hetkel läheb ühel grupi tehasel hästi, teisel keskpäraselt, kolmandal halvasti. Aga ei kurda, on olnud ka hullemaid aegu.
K: Sul on ühiskonna ja majanduse toimimisest selged ja sirgjoonelised arusaamad. Tehniliselt on mul raske nendega vaielda. Aga inimestele need sageli ei meeldi, sest need pole pehmed ja nunnud. Aga unustame nunnu olemise ära – kuidas sinu arvates me riigina ja väikse dünaamilise majandusena siit edasi peaksime minema?
N: Peaksime riigina õppima teiste demokraatlike riikide kogemustest, mitte kordama nende vigu. Aga me ei tee seda. Pidevalt üle jõu elamine kasvava laenukoormuse all viib laenuspiraali, millest pole kerget väljapääsu. Ka Eestist kõrgema maksutasemega riikidel on suured võlad, järelikult pole need lahendus. Lahendus on see, kui praegusest suurem % tööealisest elanikkonnast aitab luua, mitte vaid kulutada maksutulu. Valitsussektori 150 tuhande hõivatu hulgas on 60 tuhat osakoormusega, kellele pole täiskoormust pakkuda. Järelikult on osade nende ametikohtade vajadus küsitav. Lisaks tuhandeid täiesti mittevajalikke ametikohti, mis tegelevad peamiselt vigade varjamisega nagu PR või ettevõtluse takistamisega nagu ettevõtlusosakonnad, planeeringute menetlejad jne. Eestil oleks vaja Mart Laari taolist valitsusjuhti, kes ohverdaks end riigi huvidele, kes teeks ära vajalikud kärped valitsussektoris, mis tähendaks tõenäoliselt enda poliitilist enesetappu.
K: Mets on teema, mis suudab täna tülli ajada nii linna- kui maa-inimesed, noored ja vanad, parem- ja vasakpoolsed, rohelised ja nö. pragmaatikud. Ütle ausalt ära, mida sina arvad Metsanduse arengukavast, mille ümber käinud trall oli minusuguse linnapoisi meelest viimases faasis täiesti emotsionaalne?
N: Selle õige pealkiri Madis Kallase poolt muudetud versioonis oleks “Metsanduse Taandarengukava”, sest poliitiliseks eesmärgiks on võetud vanade, raievanuse ületanud metsade osakaalu kasvatamine majandusmetsades. See polnud muidugi kava kirja pannud metsateadlaste, vaid Keskkonnaministeeriumi eesmärk ja praegune minister on seda vastavalt oma puuduvatele teadmistele ja sotsi maailmavaatele veelgi näppinud. Tulemusena hakkaks majandusmetsades suurenema loomulikult surevate puude osakaal ja kui neid metsi isegi kunagi raiuda lubatakse, siis saab neist peamiselt küttepuid. Keskkonnaministeerium on eesmärgiks seadnud graanulitööstuse helge tuleviku kindlustamise, sest tarbepuitu ülekasvanud metsadest eriti ei saa.
K: Ma sõitsin hiljuti sisepõlemismootoriga autoga Pärnust kodulinna Tallinnasse. Telefoni abil kuulasin ära paar olulisemat nädalavahetuse jutusaadet. Sealt kuuldu kinnistas minu mulje, et vastavad instantsid enam süvenema ei kipu – euronõuetele tempel peale ja kõik. Hea küll, aastast 2035 peavad uued autod olema nullsaastega. Aga LULUCF, EL kestlikkuse aruandluse direktiiv? Mis ikkagi tähtis on – olla Euroopa Liidus nö. viieline või lähtuda rahvuslikest huvidest?
N: Need sinu poolt mainitud direktiivid tõestavad järjekordselt meie ametnike ja poliitikute täielikku vastutuse puudumist ühiskonna ees. Kaasatakse nn huvigruppe, kuid erialateadlaste seisukohad jäetakse arvesse võtmata, sest need ei pruugi olla populaarsed. LULUCFi hinnagul seob Eesti metsamaa hektar süsinikku vaid 0,2 tonni aastas, kuid akadeemik Veiko Uri uurimisgrupi poolt Eestis aastate jooksul läbiviidud mõõtmised näitavad, et tegelik süsiniku sidumise määr on 2 – 2,5 tonni aastas. Eestile võetud valedel alustel kohustuste hind ühiskonnale saab olema sadades miljonites eurodes. Väike Eesti peab tõmbama koomale metsandust, põllumajandust ja turbatööstust, suured saastajad aga saavad rahumeeli jätkata oma majanduslikult kasulike tegevustega, sest meie võtsime nende kohustusi enda peale. Kes vastutab? Ma arvan, et ka EL tervikuna võidab, kui rahvusriikide majandustel läheb hästi, sest majandusel põhineb kõik muu. Eesti majandus neist otsustest aga kannatab.
Kuidagi on tekitatud arvamus, et ametnikud on kõiges kõige targemad ja ausamad, nii Eestis kui ka EL’s. Liiga palju on jäetud vaid nende otsustada. Tallinna kesklinnas anti Sõõrumaa arendusele hoonestustiheduseks ca 3,8 ja minu omale 1,2. Sõõrumaa arendab ja mina loobusin projektist, sest ei tasu ära. Tallinn ju kaotas sellest, aga ametnikud saavad palka edasi. Miks nii?
K: Kuna sa kipud omama selgeid ja sirgjoonelisi seisukohti, siis ilmselt on sul ka oma arvamus olemas, kuidas lahkuv valitsus hakkama sai?
N: Välispoliitikas hästi, sisepoliitikas pigem kehvasti. Näiliselt liberaalne valitsus on ülikonservatiivne – ei ühtegi muudatust bürokraatia omavoli vähendamiseks. Ehk liberalism kehtib vaid ametnikele ja poliitikutele, nad võivad vastutusevabalt teha mida tahes, aga ettevõtlusele laotakse pidevalt piiranguid lisaks. Tööstuspoliitika puudub üldse nagu tõestab MKMi ametnikkonna koosseis. Suund on jagamisel ja mitte jagatava loomisel. Kui jätta kõrvale Venemaalt lähtuv oht, siis on Eesti suurim probleem kasvav bürokraatia, mitte energiahinnad. Majanduskasv ja heaolu saaks olla oluliselt suuremad, kõik ettevõtluse abiprogrammid võiks ära jätta, kui ametnikud ettevõtteid igapäevaselt ei takistaks. Aga see pole vaid praeguse valitsuse tekitatud probleem.
K: Ilmselt ei tule üllatusena, et meie ühiskonnas on nii ärevus kui ärrituvus jõudnud tasemeteni, mida pole kas nähtud kunagi – või vähemalt pole nähtud pärast 90ndaid. Millest see tuleb? Kas tavaline inimene tunneb, et ta ei hooma enam seda, mis toimub – millised on suured protsessid ja
tema osa selles? Olgem ausad – paljudel nö. tavalistel inimestel on käsi taskus rusikas või näitab see rusikas juba selgelt Brüsseli poole.
N: Arvan, et ühiskonnaliikmete enamik on mõõdukalt konservatiivsed. Nad ei soovi järske muudatusi ja enamasti pole need ka reaalelus tehtavad. Ja samas nn liberaalsed erakonnad tegelevad peamiselt vähemuste õiguste ja vabadustega, mitte enamuse heaoluga. See annab võimaluse mõlema serva äärmuslastele. Liberalism ei tohiks ju tähendada väikeste huvigruppide maailmavaadete järgi enamuse elu keeruliseks muutmist, sest see tekitab lõpuks kõigile soovimatuid tagajärgi.
K: Poliitikud valmistuvad alati eelmiseks kriisiks. Arvati, et finantssüsteem on katki ja problemaatiline – muidugi on ka, kuid uued kriisid ei tulnud sugugi sealt. Uued kriisid olid seotud hoopis tervisega ning sellega, et ühe väikse vastiku kagebiidi suurushullustus läks üle igasuguste piiride. Kas nüüd on Suur Pahandus käes, mida nii mõnedki mõtlejad tegelikult juba viimased kolm aastakümmet on ennustanud?
N: Metsandusliku haridusega inimesena ma ju tean, et kui looduses mingi populatsioon muutub liiga tihedaks, siis hakkavad haigused levima. Ehk Covidi algamine just Hiinast ei saa olla üllatus. Üllatus oli, kui palju me sõltume rahvusvahelistest tarneahelatest, kui kehv oli valmisolek Euroopas. Meie ametnike käpardlikkus ei olnud üllatus, küll aga põrandaküte Terviseameti külmlaos, mille ehitamisse olid ju ka insenerid kaasatud. Kui ametnikud juhivad insenere või muude erialade spetsialiste, siis tihti lähebki halvasti. Ma ei mõista, miks ei vallandata valitsussektorist isikuid, kes on tõestanud enda käpardlikkust või miks võivad sinna kandideerida oma ebaeetilisust tõestanud isikud? Ja kui poliitiliste kokkulepete alusel „ekspordime“ selliseid isikuid EL’u väga kõrge(palgalis)tele ametikohtadele, siis kas EL’u juhtimine saab minna paremaks?
Venemaa imperialism ei ole samuti üllatus, kui tunda ajalugu. Üllatus on olnud poliitikute hulk, keda Venemaal on õnnestunud Euroopas ära osta, et oma ideid levitada. Omajagu süüd on muidugi ka nn progressiivsetel, kes kipuvad tegelema vaid vähemuste vabadustega, mis on tegelikult privileegid, pannes ”valge keskealise mehe” tundma end mittevajalikuna ning valima äärmuslasi. Nagu on kirjutanud Tõnu Õnnepalu: ”Kogu see jutt ”vabast maailmast” on ülistus privileegidele. Keegi peab meie vabadust ümmardama.” (”Valede kataloog”, lk 34).
K: Viimasel ajal räägitakse palju ressursipuudusest. See on huvitav, sest mulle nö. majandusinimesena on selline asi arusaamatu. Ressursid nimelt ei kipu tavaliselt otseselt otsa saama. Nad lähevad lihtsalt nii kalliks, et neid pole enam mõtet kasutada või on need targem
asendada muude materjalidega vms. Milline on sinu arusaam sellest, et majandust peaks kahandama hakkama ja ressursid saavad kõik kohe-kohe otsa?
N: Majanduse kahandamine on “huvitav” mõtteharjutus olukorras, kus riigieelarvet kasvatatakse igal aastal. Ilmselt ettepaneku tegijad ei tea majanduse ja riigieelarve suuruse seost. Seda eksperimenti võiks kõigepealt katsetada jättes riigieelarve kasvatamata paar aastat koos kõige sellest tulenevaga. Ja kuna majanduse kahandamisele kutsuvad üles enamasti mõned ülikoolides palgal olevad isikud, siis alustaks kulukärbetega neile palka maksvatest instituutidest, katsetaks kõigepealt „laboritingimustes“.
Ressursside kättesaadavust vähendada ja hinda ühiskonnale saab “edukalt” tõsta nagu näitab metsanduse ümber toimuv. Eestis on kõige kõrgemad puiduhinnad Euroopas. Kui aga võtta kasutusele Eestimaa Roheliste valimisprogrammi seisukohad (1/3 metsi kaitse alla, lageraied asendada püsimetsandusega nii riigi-kui erametsades, raiemaht kuni 5 Mln tm), siis saavad puiduhinnad veel palju tõusta. Kuni need hakkavad langema, sest paljud tööstused sulgevad uksed. Jäävad peamiselt graanulitehased, sest raievanuse ületanud puudest ei saa palke, vaid küttepuud. Kaob ka paberipuu eksport ja kodumaine kasutus, sest mädanikuga või surnud puit ei kõlba ka puidukeemiatööstuse toormeks. Ja kaugkütte ning halupuu hinnad saavad olema oluliselt kõrgemad praegustest. Kas majandusliku iseseisvuse hävitamine pole liiga kõrge hind selleks, et mingid puitu lagundavad samblikud, seened ja putukad saaksid elutseda kõikjal, mitte vaid kaitsealadel? Senini on just metsasektor Eesti jooksevkonto suurim tasakaalustaja, aga see on võimalik hävitada, kui muuta puiduressurss liiga kalliks.
K: Kumb on tähtsam – vabadus või turvalisus?
N: Vabadus on turvalisuse eeldus. Orja elu ei ole ju turvaline. Vabaduse eeldus on iseseisvus, nii riigi kui ka üksikisiku tasandil. Ja ainult majanduslikult iseseisev riik ja ise oma eluga toimetulev inimene on päriselt vabad. Meil võiks olla ju ajaloost selge, et rahvuskultuur põhineb esmajoones töökultuuril. Kui kogu inimkond pärineb geeniuuringute järgi Aafrikast ja samas on osad rahvad rajanud kõrgtehnoloogilised ühiskonnad ning teised elavad tänini kiviaja tasemel, siis ilmselt on just töökultuur see, mis meid eristab. Vabadus põhineb tööl. Kui „vargamäe andresed“ poleks teinud „armastusevaba“ tööd, siis poleks Eesti Vabariiki ka sündinud.
K: Milline on hea juhtimine? Ma pean siin silmas riigi tasandit.
N: Hea riigijuhtimise aluseks on vahetegemine tahtmiste ja vajaduste vahel ning viimaste eelistamine. Ning valmisolek teha ebapopulaarseid otsuseid ka enda populaarsuse hinnaga, kui need on riigile hädavajalikud.
K: Oled kuidagi pessimistlik. Kas meil riigina on siis veel lootust?
N: Lootust on ikka. Kõik probleemid saavad olude sunnil lõpuks lahenduse, aga on kahju, et see ühiskonnale optimaalse (majandame end riigina ise ära) ja õiglase (toetatakse vaid neid, kes objektiivsetel põhjustel ise hakkama ei saa, teised loovad turumajanduse tingimustes lisandväärtust või teevad ühiskonnale hädavajalikku tööd) süsteemi rajamine nii palju aastakümneid ja mitmeid inimpõlvi aega võtab. Aga võib-olla on see paratamatu, arvestades inimloomusele omast egoismi. Lõpuks see tuleb paratamatult nagunii, läbi valude, sest „teiste raha“ saab otsa ja ka need „teised“ tahavad olla vabad. Nagu ütles mulle üks endine kõrge riigiametnik: „Valitsussektor hakkab end alles siis optimeerima, kui raha on lõplikult otsas ja keegi enam laenu ka ei anna.“