Eneseteostus või kohustus ühiskonna ees
Tallinna Ülikooli kultuuriajaloo professor Marek Tamm avaldas 23.10.19 Postimehes arvamust, et mul ”näib olevat väga vähe aimu sellest, kuidas teadus toimib, mis tagab teaduses edu ja kuidas peaks teadust toetama.” Tal võib tänapäeva kohta isegi õigus olla, sest minu lühikeseks jäänud metsateadlase karjäär jäi aastatesse 1987 kuni 1992, mil teaduse tegemise tingimused erinesid tänastest vägagi oluliselt. Kuid nii toona kui ka tänapäeval on metsateadusel olemas eesmärk: parandada majandusmetsade tootlikkust, mille majandusliku efektiga kaasneb väga oluline keskkonnakaitseline aspekt – süsihappegaasi intensiivsem sidumine atmosfäärist. Kas ka kultuuriajalool on mingi praktilisem väljund peale mäletamise ja mõistmise, näiteks ajaloost õppimine, seda teab Prof. Tamm minust paremini.
World Economic Forum’i andmetel on Euroopa tippteaduse artiklid küll maailmas esirinnas viitamiste arvu osas, kuid Euroopa ei juhi reaalses innovatsioonis ega ettevõtluses. Maailma 15 suurima turukapitalisatsiooniga firmade hulgas ei pärine ükski Euroopast. Vähemalt ühe miljardi dollari suuruse turuväärtusega firmade asutajatest kõigest 15’ne alma mater on mõni Euroopa ülikool. Ameerika Ühendriikide ülikoolidest pärineb selliseid 146. Kui Euroopa edulugu põhines kunagi tugevalt selle maailmajao teadusel, siis tänaseks on teaduse eestvedaja roll liikunud Ameerikasse või Aasiasse. Faktid ei toeta Marek Tamme arvamust, et just Euroopa Liidu teadussüsteemis kasutusel olevad rahastusproportsioonid peaksid olema Eestile eeskujuks.
Minu sügava veendumuse kohaselt ei ole inimesed võimelised õppima ka lähiminevikus tehtud, rääkimata siis sajandeid tagasi tehtud vigadest, sest inimloomus on evolutsiooni käigus kujunenud väga egoistlikuks. Alles 20. sajandi jooksul võeti kasutusele maksutulu laialdasem ümberjagamine ja maksude kogumine muudeti vähem vägivaldseks ning juba arvab suur osa ühiskonnast, et neil on õigus anda ühiskonnale vaid seda, mis endale meeldib ja mitte seda, mida ühiskond vajab. Ma nimetan seda käitumismustrit sotsiaalegoismiks.
Teaduse eesmärk peaks olema ühiskonna tasakaalustatud areng, mitte ühe teadlase eneseteostus.
Prof. Marek Tamme väited, et ”teadusega innustab neid tegelema eneseteostuse soov, teadmistejanu, avastamise ja jagamise rõõm, mitte riiklikud suunised ja sund”; “ei ole kedagi, kes teaks teadlastest paremini, millega teadus peab tegelema”; “peaks riigi eesmärk olema tagada teaduse kui tervikliku süsteemi areng”, on sügavalt sotsiaalegoistlikud. Riigi eesmärk peaks siiski olema ühiskonna tasakaalustatud areng ja võimalikult laiapõhjaline heaolu, et vältida sotsiaalseid kataklüsme. Teaduse eesmärk ei tohi olla teadlase eluviis. Teadus saab olla üks olulisemaid abivahendeid üldise heaolu saavutamiseks juhul, kui teadlased seda eesmärki oluliseks peavad ja mõistavad, et heaolu põhineb loodud lisandväärtuse mõistlikul tasemel ümberjagamisel võimalikult paljudelt võimelistelt kodanikelt. Kui Marek Tamm ei saa aru, et ka teaduse tarvis saab ümber jagada vaid kellegi loodud lisandväärtust ja mitte väärtusi, siis saan vaid nentida, et ka kõrgharidus ei pruugi tagada adekvaatset arusaamist ühiskonna toimimisest.
Kultuuriajaloolase peale ei ole põhjust pahane olla. Ta võib ju olla õppinud ning uurinud kultuuri ja ajalugu, kuid seosed ühiskonna toimetuleku ja ettevõtluse vahel ei ole ka paljudele teistele mõistetavad. Ma olen pahane ja arvan, et põhjusega, meie majandus- ja sotsiaalteadlaste peale, et nad järjekindlalt keelduvad ühiskonnale selgitamast, kuidas ja kes ühiskonda tegelikult üleval peavad. Selle keeldumise ohver on ilmselt ka Marek Tamm.
Tasakaalus ühiskonda peavad panustama kõik, mitte ainult ettevõtjad
Selgitan lühidalt. Valitsusel on ümberjagamiseks ja investeerimiseks vaid see raha, mille on talle andnud maksumaksjad. Lisaks EL toetused, mis ei pärine Euroopa Komisjonilt, vaid doonorriikide maksumaksjatelt. On võimalik võtta ka laene, kuid nende tagasimaksmise eest peavad hoolitsema jällegi siinsed maksumaksjad. Kõik tööl käivad inimesed on maksumaksjad juhul, kui nad ise või nende eest makse makstakse. Paraku pole kõik maksumaksjad fiskaalses mõttes riigieelarvele võrdse väärtusega. Maksumaksjad jagunevad primaarseteks ja sekundaarseteks. Primaarsed on need, kellelt laekub uus maksutulu ehk ettevõtlussektor ja see moodustab kogu maksutulust umbes 90%. Sekundaarsed ehk valitsussektor saab riigieelarvest vahendid oma tööjõu- ja tegevuskuludeks ning neilt arvestatakse uuesti maksud riigieelarvesse. Sekundaarse maksutulu laekumise eelduseks on, et primaarsed maksumaksjad on eelnevalt oma maksud ära maksnud. Sekundaarne maksutulu riigi ja KOVde eelarvetes moodustab umbes 10%.
Ei ole midagi ebaväärikat selles, kui sa pole primaarne maksumaksja, kuid teed ühiskonnale hädavajalikku tööd. Sõnumit edastavates ja õpetavates ametites on muidugi oluline, millist sõnumit sa maksuraha eest edastad, kas see sõnum põhineb faktidel või kellegi soovunelmatel. New Yorki Ülikooli sotsiaalpsühholoogia professor Jonathan Haidt on öelnud:”Ülikoolid peavad valima kas Tõe või Sotsiaalse Õigluse, mõlemat ei saa.” (tema loeng Youtube-s)
Ka mina EPA haridusega metsamehena tean Juhan Liivi tuntud ütlust, et kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Minu hinnangul oleks ühiskonnale hädavajalik, kui ka Marek Tamm vahepeal laskuks medievismi olümposelt maa peale ja võtaks osa primaarsete maksumaksjate muredest. Arvan, et näiteks minu eneseteostus ei pea seisnema Marek Tamme eneseteostuse kulude katmises.