Olen jälginud meedias kestvat sõnasõda Haigekassa puudujäägi teemal kasvava imestusega – kas tõesti ei luba ideoloogilised silmaklapid näha ilmselgeid kokkuhoiukohti, et mitte öelda sotsiaalmaksu kuritarvitamisi? Ettevõtjana näen ma suurimaid puudujääke haigushüvitiste väljastamises.
Peaaegu kõigil juhtudel, kui mul on olnud vajalik töötaja vallandada, enamasti varguse või ametikohale sobimatuse tõttu, on see isik koheselt võtnud haiguslehe. Olen mõnel korral selgitanud välja perearsti kontakti ja talle helistanud, kuid saanud vastuseks, et isik haigestus ootamatult, ilmselt peale vestlust minuga, sest enne oli ta ju terve. Nõus, ma ei pruugi olla alati meeldiv vestluspartner, kuid samad probleemid esinevad ka teistes ettevõtetes. Üks tsitaat: „Aga hullem on see, et kui on ilusad ilmad, siis jäävad mõned inimesed kohe haigeks. Kohe! Me oleme rääkinud sotsiaalministeeriumiga ja haigekassaga, kuid kahjuks tulemusteta. 5% töötajaskonnast jäi jalgpalli EM-i ajal haiguslehele. (Agu Möldre, ärileht.delfi.ee 31.08.2016) Minu tuttavad Lõuna-Eesti ettevõtjad on öelnud, et kartulipaneku ja -võtu ning korilushooaegadel läheb haiguslehele ligi 15% töötajatest.
Viimase varga puhul (võin teda nii nimetada, sest politsei pidas vajalikuks uurimise algatada), kes informeeris ettevõtet oma „haigestumisest“ järgmisel päeval peale vestlust minuga, käitusin teisiti. Saatsin Terviseametile kirja palvega uurida haiguslehe väljastamise seaduslikkust. Vastusest sain teada, et „Perearsti poolt patsiendile väljastatud töövõimetusleht tugineb arstlikule otsusele, mis on tervishoiuteenuse sisuline hinnang ning ametil puudub pädevus otsustada, kas selle väljastamine konkreetsel juhul oli põhjendatud või mitte.“ (Lõik TA vastuskirjast.) Saatsin siis kirja Haigekassale. Vastuseks sain, et töövõimetuslehe väljastamise põhjendatust kontrolliti ja „et töövõimetusleht nr …… töövabastuse periood ………. on väljastatud põhjendatult.“ (Lõik HK vastusest.) Ma ei suutnud leppida sellega, et pidin vargale veel ka „haiguspäevi“ kinni maksma – pöördusin otse Terviseameti järelevalveosakonna tollase juhtivinspektori Peeter Mardna poole. Hr Mardnalt kuulsin, et tegelikkuses märkimisväärne osa haiguslehtedest väljastatakse ja lõpetatakse telefonikõne alusel ilma, et patsient ja perearst üldse kohtuksid. Hr Mardna arvamust toetab ka statistika: aastatel 2011 – 2014 vähenes perearstide koduvisiitide arv 42%, ambulatoorsete vastuvõttude (patsiendi pöördumine arsti poole vastuvõtu ajal tema tööruumides) arv jäi umbes samaks – ca 4,13 Mln, kuid haiguslehtede arv vähenes 21%. Samas haiguspäevade arv suurenes 11% ja nende kulusumma 29%(Statistikaameti ja HK aruanded).
Viimase aja meediakärast ajendatuna saatsin Haigekassale teabenõude: „Kas Haigekassal on olemas informatsioon, kui suur osa (%) haiguslehtedest avatakse ja suletakse vaid patsiendi telefonikõne alusel?“ Vastuseks sain, et „Eesti Haigekassal puudub teave kui suur osa haiguslehtedest avatakse ja suletakse vaid patsiendi telefonikõne alusel. …… Töövõimetuslehtede väljastamine ja lõpetamine telefoni teel ei ole kooskõlas õigusaktiga.“ (HK vastusest).
Ring oleks nagu täis. Terviseamet võib hinnata vaid haiguslehtede väljastamise vormilist poolt, sisulist hinnangut andma pole pädev. Haigekassa võib kontrollida, kuid ilmselgelt ei saa hakkama, sest kulud haiguslehtedele kasvavad ebaloomuliku kiirusega. 2014. a. I poolaastal moodustasid need 23,8 Mln (aastas 46,4 Mln), 2016. a. I poolaastal 30,3 Mln eurot – kasv kahe aastaga 27%! (HK aruanded.) Ma pole pöördunud veel Riigikontrolli poole, kuid sellel pole vist erilist mõtet, sest Riigikontrolli 08.04.2011 aruandes teemal „Perearstiabi korraldus“ pole haiguslehtede võimaliku põhjendamatu väljastamise teemat puudutatud. Ju siis probleemi ei nähta! Aga minule ja teistele maksumaksjatele on Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovskil sõnum, et ainus viis eelarveprobleemide lahendamiseks on anda Haigekassale lisaraha. Ma ei ole sellega nõus. E-riigi vahenditega on kindlasti võimalik välja sõeluda need (kindlasti mitte kõik) perearstid, kes valehaiguslehti väljastavad. Selleks on lisaks mõtestatud tööle vaja veel mõistmist, et ühiskonna vajadused ja inimeste tahtmised ei lange sageli kokku. Kõiki tahtmisi pole mõistlik ja ka võimalik kinni maksta. Tahaks teada, kui palju kasvas “haigestumus” hiljutiste olümpiamängude ajal? Kas näeme seda HK selle poolaasta tulemustes? HK võiks ju analüüsida minevikus toimunud suurvõistluste aegset haigestumisstatistikat. Kui palju kohtuistungeid lükatakse edasi kohtualuse haigestumise tõttu, näiteks ärevushäiresse? Kui palju kasvab haigestumus suvise puhkusteperioodi ajal? Maksuraha võimaliku kuritarvitamise sümptomeid võiks leida veel ja veel.
Üheks motivaatoriks seda arvamust kirjutama oli üks Eesti tervemaid inimesi, ultratriatleet Rait Ratassepp, kes 05.09. uudistes oma sportlikest saavutustest rääkis. Eelmises ametis oli ta ühes kohtuasjas mu vastaspoole advokaat, kes kasutas oma eksimuse (ei ilmunud istungile ja ei teatanud ise ega lasknud kolleegidel sellest kohtule teatada) varjamiseks hiljem väljastatud haiguslehte.
Kokkuvõttes sõltub selle augu lappimine Haigekassa eelarves paljuski perearstide südametunnistusest. Valedele ülesehitatud „haigustele” kulunud raha saaks kasutada päris abivajajate raviks.