Jüri Raidlal oli kahtlemata õigus, kui ta väitis 17.08.2015 Päevalehes, et “Põhiseadus on riigi ja rahva teejuht, mis peale õigusnormide kaudu oleviku reguleerimise annab väärtuste ja aluspõhimõtete sätestamise ja mõtestamise kaudu üsna selged juhtnöörid tuleviku kujundamiseks.” Mittejuristina ei pruugi ma Põhiseaduse kõigist juriidilistest peensustest õigesti aru saada, kuid algkooli matemaatikas loen end piisavalt tugevaks, et julgen kahelda põhiseaduslike õiguste ja kohustuste vahekorra rakendamise võimalikkuses ning et just need väärtused meile helge tuleviku kujundavad. Põhiseaduse sisu on selleks liiga „mugav”.
Põhiseaduse II. peatükis lugesin ma kokku järgmised õigused:
sünnijärgsele kodakondsusele; võrdsusele seaduse ees; riigi ja seaduse kaitsele; pöörduda kohtusse; elule; vabale eneseteostusele; vabadusele ja isikupuutumatusele; õiglasele kohtumõistmisele; moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele; perekonna ja eraelu puutumatusele; perekonna kaitsele riigi poolt; tervise kaitsele; riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral; abile töö otsimisel; vabalt valida tegevusala ja töökohta; streikida; tegeleda ettevõtlusega; koonduda tulundusühingutesse ja –liitudesse; omandi puutumatusele; kodu puutumatusele; pärimisõigusele; valida elukohta; lahkuda Eestist; eestlasel asuda Eestisse; haridusele; teaduse- ja loomevabadusele; autoriõigusele; südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadusele; kuuluda kirikutesse ja usuühingutesse; oma arvamustele ja veendumustele; sõnumite saladusele; üldkasutatavale informatsioonile; ideede vabale levitamisele; pöörduda ametiasutuste poole; rahumeelselt koguneda; koonduda MTÜ-desse; rahvuskuuluvusele; vähemusrahvuste kultuurautonoomiale; eestikeelsele asjaajamisele. Kokku 39.
Kohustustest leidsin järgmised: kaitseväeteenistus või selle asendusteenistus, säästa looduskeskkonda, olla ustav põhiseaduslikule korrale ja kaitsta Eesti iseseisvust. Kokku 4.
Ma kahtlen, kas sellise õiguste ja kohustuste vahekorraga on üldse võimalik ühe riigi jätkusuutlikkust tagada.Enamusel neist õigustest on ühiskonna jaoks hinnalipik küljes ehk nende tagamiseks peavad riik ja KOV’d tegema kulutusi maksutulude arvel. Samas puudub üldine kohustus aidata riiki üleval pidada ehk maksta makse.
Meil on näiteks õigus „riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral”, kuid puudub isiklik kohustus pidada üleval oma pensionieas vanemaid või aidata neile pensioni maksta. Kümned tuhanded eestlased on kasutanud õigust „lahkuda Eestist” parema elu otsinguil ja maksavad makse kusagil välismaal, kuid nende vanematele ja vanavanematele maksavad pensioni siiajääjad. Kas see ongi võrdsus Põhiseaduse mõttes (§ 12)? Ettepanek: kui vanema pensionile jäämise ajal töötavad järeltulijad välismaal, siis kaotab vanem õiguse riiklikule pensionile. Kui välismaal töötab üks laps kahest, siis väheneb riiklik pension poole võrra.*
§ 29. “Eesti kodanikul on õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta.” Tasuta kõrgharidust maksumaksjate kulul Põhiseadus ei luba, kuid kahjuks see eksisteerib. Õiguse „vabalt valida tegevusala” tulemus on, et aastatel 2006 – 2015 oli avalik-õiguslike ülikoolide teatud õppevaldkondades lõpetajate arv järgmine: sotsiaalteadused, ärindus ja õigus 35745; humanitaaria ja kunstid 12532; tehnika, tootmine ja ehitus 11828; loodus- ja täppisteadused 10477 (haridussilm.ee). Soodsate asjaolude kokkulangemisel õnnestus meil end vabaks laulda, kuid end rahvana viie rikkama hulka laulda pole võimalik. Ka ca 500 sotsiaalteaduste ja ca 250 keskkonnahoiu lõpetajat aastas ei tee ühiskonda rikkamaks. Ettepanek: Hakata haridust juhtima ühiskonna vajadustest lähtudes. Haridusministeerium koos tööandjate organisatsioonidega hakkab määrama, mitut teatud eriala lõpetajat ühiskond aastas vajab ja „tasuta” vastuvõtt piiratakse selle arvuga. Üle selle piirarvu ei võeta vastu ka raha eest! Sest § 29 ütleb ka:„Seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra.” Sotsioloogiahuvis pole midagi halba, kuid see võib ka hobi olla.
§ 29 sätestab kaitseväeteenistuse või selle asendusteenistuse kohustuse, kuid reaalsuses läbib esimese vaid ca veerand arstliku komisjoni läbinutest (Kaitseministeeriumi koduleht). § 124 ütleb, et „Usulistel või kõlbelistel põhjustel kaitseväeteenistusest keelduja on kohustatud läbi tegema asendusteenistuse seaduses ettenähtud korras.” „Nõrgukestele” (ei pea silmas tõsiste tervisehäiretega isikuid), kes laiskusest pole viitsinud end piisavasse füüsilisse vormi viia, on jäetud võimalus põhiseaduslikku kohustust vältida – olla nii nõrk, et ei läbi arstlikku komisjoni. Saan aru, meil puuduvad ressursid kõikidele kaitseväeteenistuse kindlustamiseks ja pole ka põhjust, kui vajalikele nõuetele vastab vaid ca kolmandik kutsealustest. 2014. aasta lõpu seisuga oli asendusteenistuses vaid 65 isikut (Kaitseministeeriumi koduleht). Miks ei võiks ka „nõrgukestele” kehtida asendusteenistuse kohustus? Kas siis selle rakendamine käib ka riigile üle jõu või puudub vajadus? Kuuldavasti on AS’l Hoolekandeteenused pidev personalipuudus ja seal kasutatakse ka isikuid, kellele on asenduskaristusena väärtegude eest mõistetud ühiskondlikult kasuliku töö tunde. Ettepanek: rakendada riiklikus hoolekandesüsteemis neid, kes pole ajateenistuse jaoks piisavas füüsilises vormis. Ikkagi põhiseaduslik kohustus isamaa ees! Selle ettepaneku läbiminekusse ma muidugi ei usu: praeguse riigikogu ja valitsuse koosseisust on minu andmetel vaid kolm meest läbinud ajateenistuse Eesti kaitseväes…. (2 eraviisilist küsitlust)
Kui põhiseadus sätestab ühiskonna alusväärtused, siis vähemasti selle II peatüki alusel tundub mulle, et tegemist on saamatute riigiga, kus igat elanikku tuleb poputada vaatamata sellele, millised on tema võimed, võimalused ja tervislik seisund. Põhiseaduslike õiguste ja kohustuste vahekorra järgi tundub sotsiaalne egoism olevat suurim ühiskondlik väärtus! Arvan, et Põhiseadus vajaks ümberkirjutamist, et oleks võimalik tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade.
*Üks selle artikli autori järeltulijaid elab ja töötab välismaal.